Laske oma usul välja paista
Vanem Russell M. Nelson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorum
Suurendage oma usku, olles päev päeva järel teel oma igavese saatuse poole. Kuulutage oma usku! Laske oma usul välja paista!
Kallid vennad ja õed! Me armastame teid sügavalt ja oleme teile väga tänulikud. Oleme tänulikud, et meid on määratud teie seas teenima.
Hiljutisel lennureisil teatas piloot, et satume laskumisel turbulentsi ja et kõikidel reisijatel tuleb turvavööd kindlalt kinnitada. Me sattusimegi turbulentsi ja see oli päris tugev. Minust mõned read tagapool sattus üks teisel pool vahekäiku istunud hirmunud naine paanikasse. Ta karjus valjult iga ehmatava langemise ja äkilise tõuke ajal. Abikaasa püüdis teda maha rahustada, kuid sellest polnud kasu. Tema hüsteerilised hüüded kestsid senikaua, kuni turbulents lõppes ja me õnnelikult maandusime. Mul oli temast nendel ärevatel hetkedel kahju. Kuna hirmu vastumürgiks on usk, soovisin endamisi, et oleksin suutnud tema usku tugevdada.
Hiljem, kui reisijad lennukist lahkusid, kõnetas tema abikaasa mind, öeldes: „Ma vabandan, et minu naine nii hirmul oli. Ainus viis, kuidas ma sain teda rahustada, oli see, kui ütlesin talle: „Vanem Nelson on ka selles lennukis, seega ei pea sa kartma.””
Ma pole kindel, et minu viibimine sellel lennul tollele naisele lohutust pakkus, kuid ma ütlen, et on tõesti nii, et meie usk pannakse surelikus elus proovile. Mõnikord leiavad sellised proovilepanekud aset, kui satume olukorda, kus küsimus on elus või surmas. Raevukalt rappuv lennuk oli tolle hirmunud naise jaoks üheks selliseks hetkeks, kus seisame silmitsi oma usu tugevusega.
Usust rääkides räägime mägesid liigutavast usust. Mitte usust üldiselt, vaid usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse tugevneb, kui õpime Temast ja elame oma usu järgi. Issand lõi Jeesuse Kristuse õpetuse, et aidata meil oma usku suurendada. Kuid tänapäeva kõnekeeles võib sõna religioon tähendada erinevatele inimestele erinevaid asju.
Sõna religioon tähendab taassidumist Jumalaga.1 Võime endilt küsida, kas oleme Jumalaga kindlalt seotud, nii et meie usk välja paistab? Või oleme tegelikult millegi muuga seotud? Näiteks olen kuulnud, kuidas esmaspäeva hommikuti räägitakse pühapäeval toimunud spordivõistlustest. Mõnede selliste innukate fännide puhul olen ma mõelnud, kas nende niinimetatud religioon seob neid vaid teatud liiki põrkava palliga.
Igaüks meist võib endalt küsida: kus on minu usk? Kas see on meeskonnas? Mõnes tootemargis? Või on see mõnes kuulsuses? Isegi parimad meeskonnad võivad kaotada. Kuulsus võib hääbuda. On vaid üks, kellele võite alati kindlad olla ja see on Issand Jeesus Kristus. Ja te peate oma usku välja näitama!
Jumal kuulutas kümnest käsust esimeses: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!”2 Ta ütles ka: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.”2 3 Siiski vaatavad väga paljud inimesed rahu leidmiseks üksnes oma kontojääki või oma kaasinimesi kui eeskujusid, keda järgida.
Arstide, akadeemikute ja poliitikute usk pannakse sageli proovile. Kas eesmärkide saavutamisel paistab välja ka nende usk või on see varjatud? Kas nad on seotud Jumala või inimestega?
Aastaid tagasi pandi mind niimoodi proovile, kui üks minu meditsiiniteaduskonna kolleegidest noomis mind, kuna ma ei saanud lahutada oma ametialaseid teadmisi oma usulistest veendumustest. Ta nõudis, et ma hoiaksin need lahus. Kuidas ma oleksin pidanud seda tegema? Tõde jääb tõeks! See on üks tervik ja ühtki osa sellest ei saa kõrvale heita.
Kõik tõed on pärit Jumalalt, olgu need pärit teaduslaborist või ilmutuse kaudu saadud. Kogu tõde on osa Jeesuse Kristuse evangeeliumist.4 Siiski paluti mul oma usku varjata. Ma ei täitnud oma kolleegi nõudmist. Ma lasin oma usul välja paista!
Kõikides ametialastes ettevõtmistes on nõutud ranged eksimatuse standardid. Teadlased rõõmustavad oma väljendusvabaduse üle. Kuid ei saa tunda täielikku vabadust, kui üht osa kellegi teadmistest inimeste seadustega välistatakse.
Vaimset tõde ei saa ignoreerida – eriti jumalikke käske. Jumalikest käskudest kinnipidamine toob iga kord õnnistusi! Jumalike käskude eiramisega kaasneb iga kord õnnistustest ilmajäämine!5
Maailmas on külluses probleeme, kuna siin elavad ebatäiuslikud inimesed. Nende eesmärke ja soove mõjutab tugevalt nende usk või selle puudumine. Paljud seavad muud asjad Jumalast ettepoole. Mõned seavad tänapäeval usu vajaduse küsimuse alla. Nagu igal ajastul, on ka tänapäeval neid, kes pilkavad või mõistavad hukka usuvabaduse kasutamist. Mõned isegi süüdistavad usku mitmetes maailma probleemides. Muidugi on olnud aegu, mil usu nimel on pandud toime jõledusi. Kuid Issanda eheda usu järgi elamine, mis tähendab, et püütakse saada Jeesuse Kristuse tõeliseks jüngriks, on eluviis ja igapäevane pühendumine, millega kaasneb jumalik juhatus. Elades vastavalt oma religioonile, rakendate oma usku. Te lasete oma usul välja paista.
Issand teadis, et Tema lapsed peavad õppima, kuidas Teda leida. Ta ütles: „Sest kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ülendusse, .. ja vähe on neid, kes selle leiavad.”6
Pühakirjad on üheks parimaks viisiks, kuidas leida õige kurss ja sellel püsima jääda. Teadmised pühakirjadest annavad hinnalist kaitset. Näiteks on läbi ajaloo nõudnud paljude süütute emade ja beebide elu selline nakkushaigus nagu sünnitusjärgne palavik. Ometi on Vanasse Testamenti juba üle 3000 aasta tagasi kirja pandud õiged põhimõtted, kuidas tuleb selliseid nakkushaigeid kohelda.7 Paljud inimesed hukkusid, kuna inimesed ei kuulanud oma teadmisteotsingul Issanda sõna.
Kallid vennad ja õed! Millest on meil elus puudus, kui oleme need, „kes alati on õppijad, kuid kunagi ei pääse tõe tunnetusele”?8 Pühakirjadest saame suuri teadmisi ja usupalvete kaudu inspiratsiooni.
Nii tehes aitab see meil langetada igapäevaseid otsuseid. Eriti kui luuakse ja jõustatakse inimeste seadusi, peavad Jumala seadused olema meie käitumisnormideks. Vastuoluliste küsimuste puhul peaksime eelkõige otsima Jumala juhatust.
Me peaksime „kõrvutama kõiki pühakirju meiega .. meie kasuks ja õpetuseks”.9 Kui püüame eraldada endid selliste väljenditega nagu „minu isiklik elu” või isegi „minu parim käitumine”, ähvardab oht. Kui keegi püüab oma elu sel moel lahterdada, ei saavuta ta kunagi täit isiklikku ausameelsuse potentsiaali, ta ei saa kunagi selliseks, milliseks tema tõeline mina võiks saada.
Kiusatus olla populaarne võib seada avaliku arvamuse Jumala sõnast kõrgemale. Poliitilised kampaaniad ja turundusstrateegiad kasutavad oma plaanide kujundamiseks laialdaselt avaliku arvamuse küsitlusi. Selliste küsitluste tulemused on informatiivsed, kuid neid ei saa üldiselt kasutada selleks, et õigustada Jumala käskudele mittekuuletumist. Vaatamata väitele „Kõik teevad seda” jääb vale alati valeks. Kurjus, vale ja pimedus ei ole kunagi tõde, isegi kui need asjad on populaarsed. Pühakirjades antud hoiatus kuulutab: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks.”10
Pärast Esimest maailmasõda sai populaarseks üks üsna nilbe laul. Reklaamides amoraalsust, väitis see, et 50 miljonit inimest ei saa eksida. Kuid tegelikult 50 miljonit inimest saavad eksida, isegi väga. Amoraalsus on Jumala silmis, kes ühel päeval mõistab kohut kõikide meie tegude ja soovide üle, jätkuvalt amoraalsus.11
Kõrvutage hirmu ja uskmatust, mis on tänapäeva maailmas nii valdav, minu kalli armastatud tütre Emily usu ja julgusega, kes elab nüüd teisel pool eesriiet. Kui surelik elu oli tema vähist puretud kehast lahkumas, suutis ta vaevu rääkida. Kuid ta ütles mulle naeratades: „Issi, ära minu pärast muretse. Ma tean, et mul läheb kõik hästi!” Sellel liigutaval hetkel, mil meil seda kõige rohkem vaja oli, paistis Emily usk eredalt välja.
See kena noor viie lapse ema oli tulvil usku Taevasesse Isasse, Tema plaani ja oma perekonna igavesse heaolusse. Ta oli kindlalt Jumalaga kokku seotud. Ta oli täielikult ustav Issandaga ja oma abikaasaga tehtud lepingutele. Ta armastas oma lapsi, kuid tundis rahu, hoolimata sellest, et ta peagi nendest lahutati. Tal oli usku oma tulevikku ja ka nende tulevikku, sest tal oli usku meie Taevasesse Isasse ja Tema Poega.
1986. aastal ütles president Thomas S. Monson: „Loomulikult tunneme me hirmu, kogeme naeruvääristamist ja kohtame vastasseisu. Olgu meil julgust seista vastu sellele, mida enamus rahvast usub, julgust kaitsta põhimõtteid. Julgus, mitte kompromiss, toob endaga Jumala heakskiitva naeratuse. .. Pidage meeles, et kõigil inimestel on omad hirmud, aga nendel, kes seisavad silmitsi oma hirmudega [usus], on ka julgus.”12
President Monsoni nõuanne on ajatu! Seega ma palun teid, mu kallid vennad ja õed, suurendage oma usku, olles päev päeva järel teel oma igavese saatuse poole. Kuulutage oma usku! Laske oma usul välja paista!13
Ma palvetan, et te oleksite turvaliselt seotud Jumalaga, et Tema igavesed tõed oleksid igavesti kindlalt teie südames. Ma palvetan, et te laseksite kogu oma elu oma usul välja paista! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.