Jeesuse Kristuse ülestõusmine

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Naatsareti Jeesus on ülestõusnud Lunastaja, ning tunnistan kõigest, mis järgneb tõsiasjale, et Ta on üles tõusnud.

Kui Jeesus ristil kannatas ja suri ning Tema keha elutuna hauda pandi, haaras Tema jüngreid muserdav lüüasaamistunne ja meeleheide. Vaatamata sellele, mida Päästja oli korduvalt oma surma ja sellele järgneva ülestõusmise kohta rääkinud, polnud nad sellest aru saanud. Kuid Tema ristilöömise süngele pärastlõunale järgnes peagi Ta rõõmuküllase ülestõusmise hommik. See rõõm saabus aga alles siis, kui jüngrid ülestõusmist oma silmaga pealt nägid, sest isegi inglite teadaanne, et Ta on üles tõusnud, oli esmalt neile arusaamatu – ülestõusmine oli midagi nii enneolematut.

Maarja Magdaleena ja mõned teised ustavad naised tulid tol pühapäevahommikul varakult Päästja hauale ning võtsid ühes lõhnarohud ja salvid, et lõpetada võidmine, millega oli alustatud, kui Issanda keha kiirustades enne lähenevat hingamispäeva hauda oli pandud. Tol hommikute hommikul tervitas neid lahtine haud, millelt oli kivi eest ära veeretatud, ja kaks inglit, kes kuulutasid:

„Miks te elavat otsite surnute juurest?

Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud! Tuletage meele, mis ta teile rääkis veel Galileas olles,

kui ta teile ütles, et Inimese Poeg antakse patuste inimeste kätte ja lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb jälle üles!”¹

„Tulge siia, vaadake aset, kus ta on maganud,

ja minge usinasti ütlema tema jüngritele, et ta on surnuist üles tõusnud.”²

Maarja Magdaleena vaatas hauda, nagu inglid olid palunud, kuid tundus, et tal tekkis peas vaid kinnisidee, et Issanda keha on kadunud. Ta kiirustas apostlitele sellest teatama ning kui oli Peetruse ja Johannese leidnud, ütles ta neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud!”³ Peetrus ja Johannes jooksid kohale ja veendusid, et haud oli tõepoolest tühi, nähes „surnulinad maas olevat ‥, ja higirätiku, mis oli tema pea peal olnud, ‥ isepäinis kokkumähitud teises kohas.”⁴ Johannes oli ilmselt esimene, kes ülestõusmise hunnitut sõnumit mõistis. Ta kirjutab, et „nägi ja uskus”, samal ajal kui teised „ei saanud veel aru Kirjast, et [Jeesus] pidi surnuist üles tõusma”.⁵

Peetrus ja Johannes lahkusid, kuid Maarja jäi maha ja leinas edasi. Vahepeal olid inglid tagasi tulnud ja küsisid Maarjalt hellalt: „„Naine, miks sa nutad?” Ta ütleb neile „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad ta on pannud!””⁶ Samal hetkel ütleb nüüd tema taga seisev ülestõusnud Päästja: „„Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Naine mõtleb tema aedniku olevat ja ütleb talle: „Isand, kui sina ta oled ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta oled pannud, ja mina toon ta ära!””⁷

Vanem James E. Talmage on kirjutanud: „Ta rääkis Jeesuse, oma armastatud Issandaga, kuigi ei teadnud seda. Üks sõna Tema elusailt huulilt muutis naise ahastava kurbuse rõõmujoovastuseks. „Jeesus ütleb temale: „Maarja!”” See hääl, toon, õrn aktsent, mida Maarja oli varasematel päevadel kuulnud ja armastanud, tõmbas ta välja meeleheitesügavusest, kuhu ta oli vajunud. Ta pööras end ümber ja nägi Issandat. Rõõmujoovastuses sirutab naine käed, et Issandat emmata, ning toob kuuldavale vaid armastust väljendava ja kummardava sõna: „Rabuuni”, mis tähendab mu armas Õpetaja.”⁸

Ja nõnda oli see õnnistatud naine esimene surelik, kes nägi ülestõusnud Kristust ja rääkis Temaga. Hiljem samal päeval ilmus Kristus Peetrusele Jeruusalemmas või selle lähedal,⁹ kahele jüngrile teel Emmausse,¹⁰ ning õhtul kümnele apostlile ja teistele, ilmudes äkitselt nende sekka ja öeldes: „Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!”¹¹ Ja et neid siis veel enam veenda, „kui nad rõõmu pärast veel ei uskunud ja imeks panid”,¹² sõi Ta nende ees küpsetatud kala ja meekärge.¹³ Hiljem õpetas Ta neid: „Te ‥ peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!”¹⁴

Peale nende kindlate tunnistuste Jeruusalemmas on meil ülestõusnud Issanda võrratu teenimistöö ka läänepoolkera muistsete elanike juures. Ta laskus Küllusliku maal taevast ja palus kokku tulnud rahvasummal, umbes kahe tuhande viiesajal ükshaaval ette tulla, kuni nad kõik olid tulnud, pistnud oma käed Tema külje sisse ning katsunud Tema kätel ja Tema jalgadel naelte jälgi.¹⁵

„Ja kui nad kõik olid käinud ja olid ise tunnistanud, hüüdsid nad ühel häälel, öeldes:

„Hosianna! Õnnistatud olgu Kõrgeima Jumala nimi! Ja nad langesid maha Jeesuse jalge ette ja kummardasid teda.”¹⁶

Kristuse ülestõusmine näitab, et Ta elu ei sõltu millestki ja on igikestev. „Sest otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas Eneses.”¹⁷ Jeesus ütles:

„Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta.

Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta.”¹⁸

Päästja ei vaja elus püsimiseks toitu, vett, hapnikku ega mingit muud ainet, väge ega isikut. Nii Jehoova kui Messiana on Ta suur Mina Olen, ise eksisteeriv Jumal.¹⁹ Ta lihtsalt on ja jääb alatiseks.

Jeesus Kristus sai oma lepituse ja ülestõusmisega jagu kõikidest langemise aspektidest. Füüsiline surm on vaid ajutine ja isegi vaimsel surmal on lõpp, sest kõik naasevad vähemalt ajutiselt kohtumõistmiseks Jumala juurde. Usaldame täielikult Tema väge ja oleme kindlad, et see saab jagu kõigest, et tagada meile igavene elu.

„Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.

Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.”²⁰

Vanem Neal A. Maxwelli sõnul tegi „Kristuse võit surma üle ‥ lõpu inimeste jaoks ohtlikule olukorrale. Nüüd on järel vaid isiklikud ohtlikud olukorrad, millest meid tuleb samuti päästa Tema õpetuste järgi, kes päästis meid üleüldisest väljasuremisest.”²¹

Kristus rahuldas õigluse nõuded ja astub nüüd õigluse asemele ehk teisisõnu võime me öelda, et Tema on õiglus, just nagu Ta on armastus.²² Samamoodi kui Ta on „täiuslik, õiglane Jumal”, on Ta ka täiuslik halastav Jumal.²³ Nõnda ajab Päästja korda kõik asjad. Ükski surelikkuse ülekohus pole jääv, isegi mitte surm, sest Tema taastab jälle elu. Ükski kahju, puue, reetmine ega halb kohtlemine ei jää lõpus heastamata tänu Tema täielikule õiglusele ja halastusele.

Samal põhjusel vastutame me kõik oma elu, valikute, tegude ja koguni mõtetega Tema ees. Kuna Ta lunastas meid langemisest, on meie elu tegelikult Tema oma. Ta on kuulutanud:

„Vaadake, ma olen andnud teile oma evangeeliumi ja see on see evangeelium, mille ma olen andnud teile – et mina tulin maailma, et teha oma Isa tahet, sest minu Isa saatis mind.

Ja minu Isa saatis mind, et mind saaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde, et nii nagu inimesed tõstavad üles minu, just samuti tõstab Isa üles inimesed seisma minu ette, et nende üle mõistetaks kohut nende tegude põhjal.”²⁴

Mõelge hetkeks, kui tähtis oli ülestõusmine selleks, et vaidlused Naatsareti Jeesuse tõelise identiteedi ning suurte filosoofiliste eluga seotud küsimuste üle lõpuks lahendatud saaksid. Kui Jeesus sõna otseses mõttes üles tõusis, tuleb sellest enesestmõistetavalt järeldada, et Ta on jumalik. Ühelgi lihtsurelikul endal pole väge pärast surma taas ellu ärgata. Kuna Jeesus tõusis üles, ei saanud Ta olla kõigest puusepp, õpetaja, rabi või prohvet. Kuna Ta tõusis üles, pidi Jeesus olema Jumal, koguni Isa Ainusündinud Poeg.

Seega see, mida Ta õpetas, on tõde. Jumal ei saa valetada.²⁵

Seega Tema oli maa Looja, nagu Ta on öelnud.²⁶

Seega on taevas ja põrgu tõelised, nagu Ta on õpetanud.²⁷

Seega on olemas vaimude maailm, mida Ta pärast surma külastas.²⁸

Seega tuleb Ta uuesti, nagu inglid ütlesid,²⁹ ja „saab isiklikult valitsema maa peal”.³⁰

Seega kõik tõusevad üles ja neile saab osaks viimane kohtumõistmine.³¹

Kuna Kristus tõepoolest üles tõusis, on alusetud kõik kahtlused Isa Jumala kõigeväelisuse, kõiketeadmise ja heatahtlikkuse kohta, kes maailma lunastuse nimel oma Ainusündinud Poja andis. Kahtlused elu mõttes ja eesmärgis on põhjendamatud. Jeesus Kristus on õigupoolest ainus nimi või tee, mille kaudu inimkond võib saada päästetud. Kristuse arm on tõeline, võimaldades meelt parandaval patustajal nii andeks kui ka puhtaks saada. Usk on tõepoolest midagi enamat kui ettekujutus või psühholoogiline väljamõeldis. Nagu Ta on õpetanud, on olemas ülim ja kõikehõlmav tõde ning erapooletud ja muutumatud kõlblusnormid.

Kuna Kristus tõepoolest üles tõusis, on meeleparandus Tema seaduse ja käskude igasuguse rikkumise eest nii võimalik kui ka äärmiselt vajalik. Päästja imeteod olid ehtsad, nagu ka Tema lubadus jüngritele, et nad võivad teha samu ja veel suuremaidki tegusid. ³² Tema preesterlus on kahtlemata tõeline vägi, mis „juhib evangeeliumi ja hoiab endas kuningriigi saladuste võtit, nimelt Jumala tundmise võtit. Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi”.³³ Kuna Kristus tõepoolest üles tõusis, pole surm meie lõpp, ja kuigi meie nahka nülitakse, näeme me ihus Jumalat.³⁴

President Thomas S. Monson rääkis Robert Blatchfordist, kes 100 aastat tagasi „ründas oma raamatus „God and My Neighbor” jõuliselt üldtunnustatud kristlikke tõekspidamisi, nagu Jumal, Kristus, palve ja surematus. Ta nentis julgelt: „Ma väidan, et olen tõestanud kõik, mida olen üritanud tõestada, nii täielikult ja otsustavalt, et ükski kristlane, ükskõik kui suurepärane või võimekas ta ka poleks, ei suuda vastata mu väidetele ega kõigutada mu argumente.” Ta ümbritses end kahtlusemüüriga. Siis aga juhtus midagi üllatavat. Tema müür varises järsku kokku. .. Tasapisi hakkas ta tunnetama teed tagasi usu juurde, mida ta oli põlanud ja naeruvääristanud. Mis oli põhjustanud sellise põhjaliku muutuse tema maailmavaates? Ta naine suri. Murtud südamega läks ta tuppa, kus lebas kõik, mis naises surelik oli. Ta vaatas taas seda nägu, mida ta nii väga armastas. Toast tulles ütles ta sõbrale: „See on tema ja ometi pole ka. Kõik on muutunud. Miski, mis oli varem olemas, on ära võetud. Ta pole enam sama. Mis see võiks küll olla, kui see pole hing, mis on läinud?””³⁵

Kas Issand tõepoolest suri ja tõusis jälle üles? Jah. „Meie usundi põhialuseks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti maha ja tõusis kolmandal päeval taas surnuist ning läks taevasse; ja kõik muu, mis kuulub meie usundi juurde, on ainult lisand sellele tunnistusele.”³⁶

Kui Jeesuse prohvetlikult kuulutatud sünd oli kätte jõudmas, oli vana aja nefilaste ja laamanlaste seas neid, kes uskusid, kui enamik kahtles. Omal ajal saabusid Tema sünni tunnustähed – päev ja öö ja veel üks päev ilma pimedaks minemata – ja kõik teadsid.³⁷ Nõnda ka tänapäeval mõned usuvad Kristuse ülestõusmisse ning paljud kahtlevad või ei usu. Kuid mõned teavad. Omal ajal hakkavad kõik nägema ja teadma. Tõepoolest, „iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ees”.³⁸

Kuni selle aja saabumiseni usun ma neid paljusid Päästja ülestõusmise tunnistajaid, kelle kogemused ja tunnistused on kirjas Uues Testamendis – teiste seas Peetrust ja tema kaaslasi Kaheteistkümnest ning kallist puhast Magdala Maarjat. Ma usun tunnistusi, mis on kirjas Mormoni Raamatus, teiste seas apostel Nefi tunnistust koos nimetamata rahvahulgaga Külluse maal. Ja ma usun Joseph Smithi ja Sidney Rigdoni tunnistust, kes pärast paljusid teisi tunnistusi kinnitasid ülevalt sel viimasel evangeeliumi ajajärgul, „et ta elab! Sest me nägime teda.”³⁹ Tema kõikenägeva pilgu all seisan ka mina tunnistajana, et Naatsareti Jeesus on ülestõusnud Lunastaja, ning tunnistan kõigest, mis järgneb tõsiasjale, et Ta on üles tõusnud. Et seesama tunnistus ka teid veenaks ja trööstiks, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.