Teie neli minutit
Piiskop Gary E. Stevenson
Juhtiv Piiskopkond
Lepituse ime võib siluda puudused meie etteastes.
Hiljutised taliolümpiamängud köitsid kogu maailma tähelepanu, kui 89 riigi sportlased võistlesid 98 alal. On tähelepanuväärne, et nende sportlaste hulgas oli 10 Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liiget, 3 medalivõitjast kirjutati hiljuti ka ajalehes Church News: Christopher Fogt, Noelle Pikus-Pace ja Torah Bright.1 Õnnitleme kõiki, kes olümpial võistlesid. Hästi tehtud!
Kõnelen täna hommikul nendest mängudest, mõeldes noortele meestele, noortele naistele ja noortele vallalistele täiskasvanutele – teile, kes te olete eas, kus tuleb valida oma tee. Ma tunnen, et peame sellest rääkima.
Et ka teie seda vajadust mõistaksite, räägin teile kõigepealt loo Noelle Pikus-Pace’ist, kes on üks nendest tublidest viimse aja pühadest sportlastest. Skeletonisõidus, alal, mida Noelle’ harrastab, jookseb sportlane hoovõtuks, hüppab seejärel kõhuli väiksele kelgule ja sööstab pea ees võistlusrajale. Võistleja nägu on jääst mõne sentimeetri kaugusel. Võistlusrada on käänuline ja jäine ning sõidukiirus ulatub kuni 145 kilomeetrini tunnis.
Aastatepikkune treening päädib sportlase jaoks kas edu või pettumusega, olenevalt sellest, mis nelja pingelises 60-sekundilise võistlussõidu ajal juhtub.
Noelle’i eelmine, 2006. aasta olümpiamängude unistus luhtus, kui ta murdis kohutavas õnnetuses jalaluu. 2010. aasta olümpiamängud ebaõnnestusid taas, kui teda jäi medalist lahutama vaid üks sekundikümnendik.2
Kas suudate ette kujutada ärevust, mida ta 2014. aasta olümpiamängude esimese sõiduvooru eel tundis? Aastatepikkune ettevalmistus kulmineerub ühesainsas ajahetkes. Kokku kõigest neli minutit. Ta oli aastaid nendeks neljaks minutiks valmistunud ja pärast võistlust mõtleb ta nendele minutitele kogu elu.
Noelle’i viimased sõidud olid peaaegu veatud. Me ei unusta kunagi, kuidas ta jooksis pärast finišijoone ületamist oma peret embama, ise hõisates: „Ma tegin seda!” Hetkega tasusid kõik need ettevalmistusaastad end ära. Me nägime, et tal oli kaelas hõbedane Noorte Naiste medaljon ja nüüd lisandus sellele hõbemedal.3
Võib-olla tundub see ebaõiglasena, et Noelle’i olümpiaunistus sõltus sellest, mida ta suutis teha nelja lühikese minuti jooksul. Ent ta teadis seda ja just sellepärast valmistus ta nii usinalt. Ta mõistis selle lühikese nelja minuti tähtsust ja seda, millist mõju need võivad avaldada kogu tema ülejäänud elule.
Meil on meeles samuti Christopher Fogt, kes kuulus pronksmedali võitnud meeste neljabobi meeskonda. Kuigi ta oleks võinud pärast 2010. aasta olümpial juhtunud rasket õnnetust spordist loobuda, otsustas ta jätkata. Pärast fantastilist, kõiki ebaõnnestumisi heastavat sõitu võitis ta auhinna, mille poole oli nii usinalt püüelnud.4
Mõelgem nüüd, mida ühist on nende sportlaste neljaminutilisel võistlusel teid igavesse ellu viiva rajaga. Te olete igavikulised olendid. Enne sündi olite te vaimud. Te treenisite ja valmistusite armastava Taevase Isa juures, et tulla lühikeseks hetkeks maa peale ja siin tegutseda. Praegune elu on teie neli minutit. Need minutid ja teod, mida te selle aja kestel korda saadate, määravad, kas te võidate auhinnaks igavese elu. Prohvet Amulek ütles: „See elu on .. ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks; jah, vaata, selle elu päev on .. päev oma töö tegemiseks.”5
Selles mõttes on teie neli minutit juba alanud. Kell tiksub. Apostel Pauluse sõnad tunduvad väga asjakohastena: „Jookske nõnda [võidu], et teie selle [auhinna] saate.”6
Nagu olümpialastele on lühikeseks võistlushetkeks hädavajalikud teatud sammud – hüpped või kombinatsioonid iluuisutamises ja lumelauasõidus, kurvide võtmine bobisõidus, väravatest läbituiskamine slaalomis, on ka meie elus mõningad asjad hädavajalikud – kontrollpunktid, mis juhivad meid meie vaimsel teekonnal maa peal. Need vaimsed märgid on Jumala antud hädavajalikud evangeeliumi talitused – ristimine, Püha Vaimu anni saamine, preesterluse talitused, templitalitused, iganädalased sakramendivõtmised.
„[Nendes] .. talitustes [avaldub] jumalikkuse vägi.”7
Samamoodi nagu treeningdistsipliin valmistab sportlast ette kõrgetasemeliseks võistluseks oma spordialal, valmistab käskudest kinnipidamine teid ette päästvate talituste saamiseks.
Kas tunnetate asja pakilisust?
Armsad noored sõbrad! Kus iganes te oma neljaminutilise etteaste juures praegu ka ei viibiks, kutsun teid üles mõtisklema: „Mida ma peaksin järgmisena tegema, et võita medalit?” Ehk on Vaim selle konverentsi ajal teile sosistanud, mis see võiks olla: eesmärgipärasem ettevalmistus tulevasteks talitusteks või talituse saamine, mille oleksite pidanud saama juba kaua aega tagasi? Mis iganes see ka poleks, tehke seda kohe! Ärge jääge ootama! Teie neli minutit mööduvad kiiresti ja teil on kogu igavik aega mõelda selle üle, mida te selles elus tegite.8
Oluline on enesedistsipliin. Igapäevane palvetamine, pühakirjade uurimine ja kirikus käimine peavad olema teie treeningu alustalad. Ülitähtis on järjekindel kuuletumine käskudele, sõlmitud lepingutest kinnipidamine ning trükises „Sulle, noor” sisalduvate Issanda käitumisnormide järgimine.
Ehk olete teadlikud asjadest, mis kipuvad aeglustama teie vaimset arengut või selle sootuks peatama? Kui see on nii, järgige vaimset nõuannet: „Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist.”9
Veel ei ole hilja meelt parandada. Kuid varsti võib olla, sest keegi ei tea täpselt, millal teie neli minutit läbi saavad.
Te võite endamisi mõelda: „Ma olen kõik ära rikkunud! Minu neli minutit on nässu keeratud! Kogu lootus on läinud.” Lõpetage selline mõtlemine! Ärge enam kunagi nõnda mõelge! Lepituse ime võib siluda puudused meie etteastes. Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud:
„Neile, .. kes veel kõhkleva[d], .. tunnistan ma Jumala armastuse uuendavast väest ja tema armulikkuse imest. ..
Iial ei ole liiga hilja, kuni .. Isand ütleb, et on aega. .. Ärge lükake seda edasi!”10
Pidage meeles, et te ei ole üksi. Päästja on lubanud, et Ta ei jäta teid lohutuseta.11 Lisaks on teil pere, sõbrad ja juhid, kes rõõmustavad koos teiega.
Kuigi minu kõne on suunatud Kiriku noortele, nende vanematele ja vanavanematele, tahaksin teile soovitada järgmist.
Hiljaaegu kirjeldas vanem David A. Bednar lihtsat viisi, kuidas perekonnad võiksid vajalike talituste saamise järgi hinnata oma edusamme lepingurajal. Selleks läheb tarvis paberilehte, millele tuleb joonistada kaks veergu: „nimi” ja „tegevuskava järgmise või vajaliku talituse saamiseks”. Tegin seda hiljuti ise. Panin kirja kõik oma pere liikmed. Teiste seas ka oma vastsündinud pojapoja, kes saab varsti õnnistatud, 6-aastase pojapoja, kel on vaja end ristimiseks ette valmistada, ning poja, kes saab 18-aastaseks ning valmistub preesterluseks ja templianni saamiseks. Igaüks selles nimekirjas vajas sakramenditalitust. See lihtne harjutus aitas Lesal ja minul täita oma rolli – aidata kõikidel meie pere liikmetel oma tegevusplaani alusel lepingute teel edasi liikuda. Ehk annab see teile mõtlemisainet perevestlusteks, pereõhtu õpetusteks, ettevalmistusteks ja isegi üleskutseks viia oma peres läbi vajalikud talitused.12
Suusataja ja lumelaudurina liigutas mind sügavalt Austraalia viimse aja pühast lumelauduri Torah Brighti „nelja minuti” hõbemedalivõit lumelaua rennisõidus. Ta hämmastas maailma, lõpetades oma peaaegu veatu sõidu backside rodeo 720 hüppega. Kuid maailma jaoks oli sellest veelgi muljetavaldavam ja üllatavam tema hooliv ja kristlikku armastust väljendav suhtumine oma kaasvõistlejatesse. Ta märkas, et Ameerika lumelauasõitja Kelly Clark, kellel finaalvooru esimene sõit ebaõnnestus, oli teise sõidu eel endast täiesti väljas. Clark meenutab: „Ta kallistas mind. Ta lihtsalt embas mind, kuni ma maha rahunesin ja oma hingamise korda sain. Hea oli sõbralt kallistust saada!” Kelly Clark astus hiljem pronksmedali võitjana koos Torah’ga autasustamispjedestaalile.
Kui talt küsiti, miks ta tegi oma konkurendile sellise üsnagi tavatu heateo, mis oleks võinud ohtu seada tema hõbemedalivõimalused, ütles Torah lihtsalt: „Ma olen võistleja, ma tahan anda endast parima, aga ma tahan ka, et mu kaasvõistlejad annaksid endast parima.”13
Kui te nüüd selle peale mõtlete, siis kas on keegi, kes vajaks teie julgustust? Pereliige? Sõber? Klassikaaslane või kvoorumi liige? Kuidas te saaksite aidata neid nende neljas minutis?
Kallid sõbrad! Te olete pühal teekonnal. Mõnes mõttes oleks see nagu lumelaua rennist või kelgurajast allakihutamine ja teil võib olla raske sõidu ajal kõiki elemente sooritada või kurve võtta. Kuid pidage meeles, et te olete selleks valmistunud tuhat aastat. Käes on teie etteaste. Need on teie neli minutit! Aeg on käes!
Ma usun teie võimetesse. Maailma Päästja on teiega. Kuidas saakski teil minna halvasti, kui te otsite Tema abi ja järgite Tema juhiseid!
Lõpetuseks tunnistan ma sellest, milline õnnistus on, et meil on elav prohvet, president Thomas S. Monson. Ma tunnistan Jeesusest Kristusest ning Tema rollist meie Päästja ja Lunastajana. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.