Rikkalikult õnnistatud
Meie tunnistused on tugevdatud. Ma usun, et me kõik tahame elada veelgi kindlamalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtete järgi.
Ma osalen konverentsidel juba pikka aega. Aga ma pole kunagi tundnud end nii rikkalikult õnnistatuna kui selle istungi ajal. Me oleme kuulnud paljudelt kõnelejatelt kiirtule sarnaseid sõnumeid, kuid iga kõneleja puudutas väga tähtsat teemat. Meil on täna olnud usu, armastuse ja nõuannete rootsi laud. Rakendagem need asjad oma ellu!
Vend Ballard, aastaid tagasi läks minu kallis abikaasa haiglasse. Ta kirjutas lastele sedeli: „Kallid lapsed, ärge laske isal kasutada mikrolaineahju,” ja pärast koma, „ega pliiti, ega nõudepesumasinat ega pesukuivatit.” Mul on piinlik seda nimekirja jätkata.
Ma arvan, et see oli vend Uchtdorf, kes ütles: „Sa rääkisid täna kuulajatele oma emapoolsest suguvõsast. Aga sinu isa suguvõsa?” Seepärast räägin ma lõpetuseks mõned sõnad oma isapoolsest suguvõsast.
Minu isaisa oli pärit Rootsist ja tema naine Inglismaalt. Nad kohtusid Ameerikasse sõitval laeval. Poiss ootas, kuni tüdruk sai täisealiseks ja tegi siis abieluettepaneku. Nad abiellusid Soolajärve templis ja poiss kirjutas oma päevikusse: „Täna on minu elu kõige õnnelikum päev. Minu armsam ja mina abiellusime pühas templis ajaks ja igavikuks.”
Kolm päeva hiljem, 23. aprillil 1898, kirjutas ta: „Istusin Rio Grande Westerni jaamas rongile, et alustada teed Skandinaaviasse, kuhu mind misjonile kutsuti.” Ta läkski Skandinaaviasse, jättes kolme päeva pärast oma pruudi üksi.
Tema päevik, mis oli kirjutatud hariliku pliiatsiga, jõudis minuni onu käest, kes miskipärast valis minu oma isa päeviku uueks omanikuks. Kõige sagedasem sissekanne selles päevikus oli: „Mu jalad on märjad.” Kuid kõige kaunim sissekanne kõlas: „Täna külastasime Janssonite kodu. Me kohtusime õde Janssoniga. Ta valmistas meile maitsva õhtusöögi. Ta on hea kokk.” Ja siis ütles ta: „Kõik lapsed laulsid või mängisid suupilli või esitasid väikse tantsu ja siis maksis õde ära oma kümnise. Viis krooni Issandale, üks minu kaaslasele, vanem Ipsonile, ja üks mulle.” Ja edasi olid seal loetletud kõikide laste nimed.
Lugedes seda päevikut, leidsin ma sealt oma naise isa nime, kes kuulus samuti sellesse leibkonda. Ilmselt oli tema see, kes laulis, see, kes sai vaid ühe tütre isaks, selle tüdruku isaks, kellega mina abiellusin.
Kui ma esimest korda Francest nägin, teadsin ma, et olen leidnud õige. Issand viis meid hiljem kokku ja ma palusin tal minuga kohtama tulla. Ma läksin talle koju järele. Ta esitles mind ja tema isa küsis: „Monson – see on rootsi nimi, kas pole?”
Ma ütlesin: „Jah”.
Tema ütles: „Hästi.”
Siis läks ta teise tuppa ja tuli tagasi fotoga kahest misjonärist, kellel olid silindrid peas ja Mormoni Raamatud käes.
„Kas sa oled selle Monsoni sugulane,” küsis ta. „Elias Monsoni?”
Ma vastasin: „Jah, ta on mu vanaisa vend. Ka tema oli Rootsis misjonär.”
Francesi isa puhkes nutma. Ta hakkas kergesti nutma. Ta ütles: „Tema ja ta kaaslane olid misjonärid, kes õpetasid evangeeliumi minu emale ja isale ning kõikidele mu vendadele ja õdedele ning mulle.” Ta suudles mind põsele. Siis hakkas Francesi ema nutma ja suudles mind teisele põsele. Ja mina vaatasin seepeale ringi, otsides Francest. Ta ütles: „Ma lähen võtan oma mantli.”
Mõned aastad tagasi kukkus mu kallis Frances õnnetult. Ta oli haiglas. Ta oli ligi 18 päeva koomas. Ma istusin tema juures. Ta ei liigutanud ainsatki lihast. Lapsed nutsid, lapselapsed nutsid ja mina nutsin. Ei mingit muutust.
Ja siis ühel päeval avas ta silmad. Ma püstitasin kiirusrekordi, tormates tema voodi juurde. Ma suudlesin ja kallistasin teda ning ütlesin: „Sa oled tagasi! Ma armastan sind!” Ja tema ütles: „Ma armastan sind samuti, Tom, kuid me oleme suures jamas.” Ma mõtlesin, mida tead sina, Frances, jamast? „Ma unustasin ära saata meie neljanda kvartali tuludeklaratsiooni,” ütles ta.
Ma vastasin talle: „Frances, kui sa oleksid ütelnud seda enne, kui mind suudlesid ja ütlesid, et armastad mind, oleksin ma su siia jätnud.”
Vennad, kohelgem oma naisi väärikalt ja austusega! Nad on teie igavesed kaaslased. Õed, austage oma mehi! Nad vajavad kiitust. Nad vajavad sõbralikku naeratust. Nad vajavad tõelise armastuse hurmavat väljendamist.
Jättes hetkeks oma perest rääkimise – mu vennad ja õed, milline suurepärane konverents see on olnud. Meid on õpetatud tarkade ja inspireeritud sõnumitega. Meie tunnistused on tugevdatud. Ma usun, et me kõik tahame elada veelgi kindlamalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtete järgi.
Meid pole õnnistanud mitte üksnes need head kõned, mida on peetud, vaid me meeli on ülendanud samuti imekaunis muusika, mis on kõlanud. Me oleme siin Kirikus rohkelt õnnistatud nende läbi, kes jagavad oma muusikalisi andeid meiega. Viimase kahe päeva jooksul on kõik koorid laulnud väga hästi.
Ma väljendan oma suurt armastust kõigi vastu, kes on osalenud, ja kõigi vastu, kes on kuulanud. Ma olen tundnud teie palveid minu eest ning olen olnud toetatud ja õnnistatud nende kahe kuu jooksul, mis on möödunud sellest, kui meie armastatud president Hinckley meist lahkus. Veel kord, ma olen tänulik teie toetavate häälte eest.
Mul ei jätku sõnu, et väljendada oma tänulikkust taastatud evangeeliumi eest neil viimsetel päevadel ja selle eest, mida see minu elus on tähendanud. Päästja järgimine ja Tema evangeeliumi põhimõtetest kinnipidamine on mõjutanud ja vorminud igaühte meist.
Neile, kes on lapsevanemad, ma ütlen: olge armastavad oma lastele vastu! Te teate, et te armastate neid, kuid kandke hoolt selle eest, et ka nemad seda teaksid. Nad on nii kallid. Andke neile sellest teada! Palvetage abi saamiseks Taevase Isa poole, kui te hoolitsete iga päev nende vajaduste eest ja lahendate probleeme, mis lapsevanemaks olemisega paratamatult kaasnevad. Nende üleskasvatamiseks läheb teil vaja enamat kui iseenda tarkus.
Me kiidame meie imelisi noori, kes seisavad ebaõigluse vastu maailmas ja elavad nii hästi kui saavad käskude järgi.
Neile teie hulgast, kellel on võimalus minna templisse, annan ma nõu, minna sinna sageli. See aitab tugevdada teie abielu ja perekonda.
Olgem üksteise vastu lahked, pangem tähele üksteise vajadusi ja püüdkem abiks olla!
Mu kallid vennad ja õed, ma armastan teid ja palvetan teie eest. Palun palvetage minu eest! Ja üheskoos pälvime me õnnistusi, mis meie Taevasel Isal igaühe jaoks meist varuks on. See on minu palve, millele ma lisan oma tunnistuse. See töö on õige. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.