Kolm juhtivat ülempreestrit
Kui me võtame Esimese Presidentkonna oma juhiideaaliks ja eeskujuks, saame juurde tarkust ja jõudu.
Milline õnnistus ja privileeg see on, et saame toetada president Thomas S. Monsonit, vanem Henry B. Eyringit ja vanem Dieter F. Uchtdorfi kui Issanda Kiriku uut Esimest Presidentkonda.
Esmakordselt sain ma Esimese Presidentkonna tähtsusest aimu poisikesena, kui me Kanada lääneosas elasime. Kui ma oma isapoolse vanaema ja vanaisa juurde läksin, tervitas mind esikus raamitud foto Kiriku Esimesest Presidentkonnast. See on mul väga hästi meeles. Kolm meest fotol seisid seal kui vahimehed ja tervitasid sisenejaid.
Need kolm meest ilusal värvifotol olid president George Albert Smith ning tema nõuandjad J. Reuben Clark noorem ja David O. McKay. Nad seisid seal üheskoos suure gloobuse kõrval. Mulle meeldis see pilt. Nad olid nii kenad ja väärikad. Ma teadsin, et need on Jumala prohvet ja tema nõuandjaid.
See mu vanavanemate esikus rippunud pilt avaldas mulle vägevat mõju. Ma elasin Raymondis, samas väikeses preerialinnas, kus mu vanavanemadki. Ma võisin nende juurde minna jala ja olin seal seepärast sage külaline. Ma mäletan, kuidas ma teinekord üksi vaikselt esikus seisin ja aukartlikult seda Esimese Presidentkonna pilti silmitsesin. Ma mäletan, kuidas ma pidasin aru, et mispärast läheb Esimene Presidentkond mu vanavanematele sedavõrd korda, et nad nende pilti kodus nii silmapaistval kohal hoiavad. Kõik, kes nende poole sisse astusid, nägid seda. Kõige tähtsam on vast see, et see tuletas nende lastele ja lastelastele jätkuvalt meelde, mis vanaema ja vanaisa südames ja elus sügavat tähtsust omab.
Aastaid hiljem jõudsin ma otsusele, et selle Esimese Presidentkonna pildi ülesriputamine on võrdväärne Joosua ilusate sõnadega: „Valige endile täna, keda te tahate teenida. Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Joosua 24:15)
Kõik, kes James ja Fannye Walkeri koju sisse astusid, teadsid, et nende südametesse olid kirjutatud sõnad: „Aga meie ja me pere, meie teenime Jehoovat!” Ning mina, nende lapselaps, teadsin seda samuti, ja pole seda kunagi unustanud.
Poisikesena ei mõistnud ma, miks peab Esimene Presidentkond olema kolmeliikmeline, miks ei piisa ühestainsast presidendist. Ma teadsin muidugi, et Jeesus oli valinud Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, mitte ainult Peetruse. Ma teadsin, et mu isa oli üks kolmest piiskopkonna liikmest – teenides piiskop J. O. Hickeni nõuandjana. Ma teadsin, et mu vanaisa oli vaia juhataja, ja et tal oli kaks nõuandjat (vanem John Allen ja vanem Leslie Palmer).
Presidentkond ei koosne kunagi ühest mehest, kes on juht, vaid alati kolmest, kes juhivad üheskoos. Algühingus olin ma õppinud usuartikleid ning hakanud neid armastama. Usuartiklid annavad meie noortele tröösti ja kinnitust, kui nad õpivad Kiriku õpetuse aluseid. Ma õppisin siis, et „inimene peab olema kutsutud Jumala poolt prohvetliku kuulutamise ja käte peale panemise läbi nende poolt, kes on selleks volitatud” „selleks, et jutlustada evangeeliumi ja sooritada selle talitusi” (vt 5. usuartikkel).
1835. aastal näitas Issand prohvet Joseph Smithile kätte Kiriku juhtimise õige korra:
„On vajalik, et oleksid juhatajad, ehk juhtivad teenijad. …
Kolm juhtivat ülempreestrit Melkisedeki preesterlusest, kelle on valinud kvoorum; kes on määratud ja pühitsetud sellesse ametisse; keda toetab kiriku usaldus, usk ja palve, moodustavad Kiriku Presidentkonna kvoorumi (vt ÕL 107:21–22).
„Kolme presidendi kvoorum” (vt ÕL 107:29) – mitte president ja kaks asepresidenti vaid kolm juhtivat ülempreestrit. Kolme presidendi kvoorum – Issanda Kiriku Esimene Presidentkond.
Maailmaasju ei korraldata sel moel, kuid Issand asutas ja ehitas oma Kiriku üles nii.
Seoses sellega meenub mulle järgmine koht pühakirjast:
„Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova! Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!” (Jesaja 55:8–9)
Umbes minu seitsmenda sünnipäeva paiku, kui suri president George Albert Smith, sain ma veidi aimu, kuidas leitakse mantlipärija Kiriku presidendile. Mõni aeg hiljem asendati vanaema ja vanaisa esikus rippunud pilt ilusa pildiga president David O. McKayst ning tema nõuandjatest Stephen L. Richardsist ja J. Reuben Clark nooremast.
Mulle jäi tollal üsna arusaamatuks viis, kuidas leitakse Kirikule uus president ning selle sügavam tähendus, aga ma mõistsin, et prohvet on nüüd surnud ja meid juhtis uus Jumala prohvet, kelle kõrval olid kaks nõuandjat.
Kui ma sain 13-aastaseks, kutsuti mind piiskop Murray Holti kabinetti ja ta tegi mulle ettepaneku hakata teenima diakonite kvoorumi juhatajana. Ta ütles mulle, et pean minema koju ja palvetama, kes peaksid olema minu nõuandjad. Ta õpetas mulle, et Issand aitab mul otsustada. Ta aitaski. Seejärel sain ma teada nõuandjate tähendusest ja hakkasin mõistma, miks Issand laseb oma Kirikut juhatada juhatustel, mitte juhatajatel. Ma armastasin oma nõuandjaid diakonite kvoorumis ja me palvetasime ning tegime kõvasti tööd, et oma kvoorumi poisse aidata. Piiskop Holt õpetas mulle juhatuse mudelist ning sellest, kuidas üks juhatus peab Issanda Kirikus tegutsema ja toimima.
Teenides hiljem teiste kvoorumite juhatajana, teadsin ma juba, kui tähtsad on nõuandjad, ja seda, et Issand aitab mul neid valida – just nagu mu piiskop oli mulle õpetanud.
Diakonite kvoorumi juhatajana ning hiljem piiskopi ja vaia juhatajana teadsin ma, et olgu minu tarkus, arusaamine või võimekus kui suur tahes, kasvavad need märkimisväärselt, kui teen kõik vajalikud otsused koos oma nõuandjatega. Ma sain teada, et teenimine juhatusena on kasulik ja märkimisväärselt tõhusam.
Ma hakkasin mõistma, miks Issand määras nii, et Tema Kirikut peavad juhtima kolm juhtivat ülempreestrit ja miks selline juhtimisviis on sätestatud enamjaolt kogu Kirikus.
Issand ütles: „Ma annan teile eeskuju kõigis asjus, et teid ei petetaks” (ÕL 52:14). Ta on andnud meile juhtimise eeskuju. Kui Kaheteistkümne Kvoorum ja Seitsekümmend välja arvata, juhivad kõiki Kiriku kvoorumeid juhataja ja kaks nõuandjat. Lisaks sellele juhivad ka abiorganisatsioone kõikidel erinevatel tasanditel juhataja ja kaks nõuandjat. Kõik juhatusena teenimisest tulevad õnnistused ja hüved kehtivad nii preesterluse kvoorumite kui ka abiorganisatsioonide puhul.
Kõik, kes teenivad Kirikus mingis juhatuses, peaksid võtma Esimese Presidentkonna oma vormiks ja eeskujuks, mille poole oma teenimises püüelda. Me peaksime püüdma olla nende sarnased ning töötama armastuses ja üksmeeles nagu nemad.
President Gordon B. Hinckley rääkis sageli nõuandjate tähtsusest. Ta ütles: „Issand pani nõuandjad ametisse kindlal eesmärgil” („Teachings of Gordon B. Hinckley”, 1997, lk 94).
Lisaks sellele õpetas president Hinckley järgmist: „Esimene Presidentkond saab kokku igal hommikul (kui me ära sõitnud pole), välja arvatud esmaspäeval. Ma palun, et vanem Faust kannaks ette oma tegemistest, me arutame selle läbi ja teeme otsuse. Seejärel palun ma, et vanem Monson kannaks ette oma tegemistest, me arutame selle läbi ja teeme otsuse. Seejärel kannan mina ette kõik selle, mida soovin ette kanda, me arutame ka selle läbi ja teeme otsuse. Me töötame üheskoos. Presidentkonnas ei saa olla solisti. Nõuandjad – kui suurepärane, et nad on olemas! Nad aitavad sul vältida valede asjade tegemist. Nad aitavad sul teha seda, mis on õige” („Teachings of Gordon B. Hinckley”, lk 95; vt ka „In … Counselors There is Safety,” Ensign, nov 1990, lk 48–51).
Üks president Joseph F. Smithi nõuandjatest kirjeldas kord, kuidas Esimene Presidentkond nõu peab: „Kui mingi asi jõudis (Kiriku presidendi) ette, arutasid tema ja ta nõuandjad seda ääretu keskendumusega, kuni jõudsid ühele ja samale otsusele” (Anthon H. Lund, Conference Report, juuni 1919, lk 19; rõhutus lisatud).
See peaks olema meile juhatustes eeskujuks.
Ilmutustes õpetatakse meid tegema oma otsuseid kvoorumites ja juhatustes „kõiges õigsuses, pühaduses ja südame alandlikkuses, tasaduses ja pika meelega, ja usus, ja vooruslikkuses, ja teadmistes, mõõdukuses, kannatlikkuses, jumalikkuses, vennalikus lahkuses ja ligimesearmastuses” (ÕL 107:30).
Issand on andnud meile eeskuju.
Me toetasime täna Kiriku uut Esimest Presidentkonda. Nad õpetavad meid ja näitavad meile eeskuju, mida peaksime järgima. Kui me võtame Esimese Presidentkonna oma juhiideaaliks ja eeskujuks, saame juurde tarkust ja jõudu.
Kui me õpetame oma lapsi ja lapselapsi Kiriku juhte armastama ja toetama, saavad meie perele osaks suured õnnistused. Ma mõistsin väikese poisina oma vanavanemate kodus, et meid juhivad Jumala mehed, keda Issand on pannud meid juhtima.
Ja ma tean seda praegu. Ma tunnistan, et see on Issanda Jeesuse Kristuse töö, ning et meid juhivad Tema apostlid ja prohvetid. Ma tunnistan, et vanemapostel president Thomas S. Monson on kutsutud Jumala poolt, ning et külg külje kõrval oma kahe üllameelse nõuandjaga juhivad nad meid nii, nagu arvab ja tahab Issand, kelle Kirik see on. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.