Õiged pärimused
Kas pärimused, mida me oma peredes loome, teevad meie lastele elavate prohvetite järgimise lihtsamaks?
Nii kaua, kui ma mäletan, kandis mu isa oma vasakus käes ilusat punase rubiiniga sõrmust. See pärandati edasi mu ainsale vennale. Ma arvan, et sellest saab meie peretraditsioon – pärand, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse. Sellest saab hea pärimus, millega seonduvad armsad mälestused.
Igaühel meist on peres tavasid. Mõned neist on materiaalsed. Mõnedel neist on sügav tähendus. Olulisimad tavad on seotud meie eluviisiga ning jäävad kestma ka pärast meid, sest need on mõjutanud ja kujundanud meie laste elu. Mormoni Raamatust loeme me laamanlastest, kes olid tugevalt mõjutatud oma isade pärimustest. Kuningas Benjamin ütles, et nad olid inimesed, kes ei teadnud midagi evangeeliumi põhimõtetest ning „isegi ei usu neid, kui neile neid õpetatakse, nende esiisade pärimuste pärast, mis ei ole õiged” (Moosia 1:5).
Millised pärimused meil on? Märkimisväärse osa neist oleme me pärinud oma esiisadelt ning me anname neid edasi oma lastele. On nad sellised nagu me tahame, et nad oleksid? Kas nad põhinevad õigetel tegudel ja usul? Kas nad on olemuselt ainelised või igavesed? Kas me loome pärimusi teadlikult või võtame passiivselt vastu seda, mida elu meile toob? Kas meie pärimused kujunevad vastusena maailma häälekatele nõuetele või on need mõjutatud Vaimu vaiksest tasasest häälest? Kas pärimused, mida me oma peredes loome, teevad meie lastele elavate prohvetite järgimise lihtsamaks või teevad need selle neile raskemaks?
Kuidas määrata kindlaks, millised meie pärimused peaksid olema? Pühakirjad annavad meile selleks suurepärast eeskuju. Moosia 5:15 on kirjas „Sellepärast ma tahaksin, et te oleksite vankumatud ja muutumatud, alati hõivatud heade tegudega”.
Ma armastan seda kohta Moosia raamatust, sest ma tean, et pärimused kujunevad aja jooksul, kui me samu tegevusi ikka ja jälle kordame. Kui me oleme hea tegemisel vankumatud ja muutumatud, juurduvad meie pärimused kindlalt õigsusesse. Kuid mul on küsimus. Kuidas me teeme kindlaks, mis on hea, või veelgi tähtsam, mis on piisavalt hea? Veel üks pühakirjakoht, mis annab meile rohkem teavet, on 3 Nefi 6:14. See räägib rahvast „kes olid pöördunud õigesse usku ja nad ei taganenud sellest, sest nad olid kindlad ja vankumatud ning muutumatud, soovides kogu usinusega pidada Issanda käske”.
Me õpime, et meie pöördumine „õigesse usku” eelneb võimele jääda kindlaks, vankumatuks ja muutumatuks käskude pidamisel. See pöördumine on kindel usk Jeesusesse Kristusesse kui meie Lunastajasse. Tunnistuse selle kohta võib leida Mormoni Raamatust, mis on teine tunnistus Jeesusest Kristusest. See käib Piibliga käsikäes kuulutades Jeesuse Kristuse jumalikkust ning missiooni, samuti nagu ka elava Taevase Isa olemasolu. Iga prohvet kirjutas neisse pühadesse raamatutesse oma isikliku tunnistuse nendest asjadest ning ka õpetuse sellest, kuidas peame elama , et saada osa Lepitusest ning leida isiklikku rahu ja õnne.
On ainult üks tee, kuidas isiklikult pöörduda. See on Vaimu tunnistuse kaudu, kui me uurime neidsamu pühakirju, mis tunnistavad Jeesusest Kristusest. See tuleb, kui me palvetame ning paastume. See tuleb ainult siis, kui meil on tugev soov teada tõde. Meie eesmärgiks peab olema avatult tõde otsida, selle asemel et pühakirjadest, prohvetite õpetustest või isegi Kirikust endast vigu leides oma tegusid õigustada. Meie jõupingutused peavad olema suunatud Vaimu juhatusele, mitte maailma arusaamisele asjadest. Me peame olema valmis avama oma südamed ja meeled, et võtta vastu Issanda tee, ning kui see vajalikuks osutub, siis ka muutma oma elu. Meie isiklik pöördumine leiab aset, kui me hakkame elama selliselt, nagu Issand tahab, et me elaksime – vankumatute ja muutumatutena kõikide, mitte ainult meile sobivate käskude pidamisel. Sellest saab siis puhastumise protsess, kui me püüame iga päeva teha paremaks kui oli eelmine. Seega saavad meie pärimustest õiged pärimused.
Ma kutsun kõiki hetkeks mõtlema pärimustele oma elus ning sellele, kuidas need võivad meie peresid mõjutada. Meie pärimustel, nagu hingamispäeva pidamine, perepalve, perega koos pühakirjade uurimine, teenimine ja tegutsemine Kirikus ning samuti ka kodus valitseval austusel ja ustavusel on tohutu mõju meie lastele ning nende tulevikule. Kui meie vanemlik roll põhineb pühakirjade ning viimse aja prohvetite õpetustel, siis ei saa me eksida. Kui meie süda pöörduks iga kord, kui tekib mingi raskus, esmalt ning alati juhatuse saamiseks meie Taevase Isa poole, oleks meie turvalisus tagatud. Kui meie lapsed teavad, kus on meie koht – meie koht aga on alati Issanda poolel – siis me teame, et teeme õigesti.
On oluline, et me tegutseksime neis asjus järjekindlalt. Me ei saa selles täiuslikuks ja meie perekonnad ei reageeri sellele alati positiivselt, kuid me ehitame õigetele pärimuste tugevat alust, millele meie lapsed saavad toetuda. Nad saavad sellele alusele toetuda, kui nende ellu tuleb raskusi, ning nad saavad pöörduda tagasi selle aluse juurde, kui nad on mõnda aega eksiteel olnud.
Oma elu lõpuks oli meie isa meile, oma lastele, pärandanud palju rohkem, kui see rubiinsõrmus. Tema keha oli küll vananenud, aga ta seisis nagu tugev sammas, õigsuse ja tõe eeskuju. Just tema elu kandis endas pärimusi, mis meid täna tugevaks teevad, kuigi teda ennast enam meiega pole. Ta oli „[kindel ja vankumatu], soovides kogu usinusega pidada Issanda käske”.
Kas meie saame teha seda oma laste jaoks? Milline on see pärand, mille me neile täna jätame? Milline on see homme? See võib meist alguse saada. Kas nende südames ja elus saavad olema tavad, mis teevad nende jaoks lihtsaks Issanda ja viimse aja prohvetite järgimise? Kas meie perekondadena saame nõuda lubatud õnnistusi „et Kristus, Issand Kõigeväeline Jumal, võiks teid endale pitseerida, et teid võidaks taevasse viia, et te võiksite saada igavese päästmise ja igavese elu” (Moosia 5:15)?
Vennad ja õed, ma tean, et me suudame seda! Ma tean, et Jumal armastab meid ning ootab, et saaks meid aidata Tema juurde minna. Igaüks meist võib teada, et need asjad on tõde. Ma tean, et need on tõde! Ma tean, et Jumal elab. Jeesus Kristus on Tema Poeg ja meie Lunastaja. Jeesuse Kristuse evangeelium on tõde, pühakirjades on see kirjas ning need tunnistavad sellest. Ning meil on tänapäeval õige ja elav prohvet – president Thomas S. Monson. Teda on ette valmistatud ning praegusel ajal esile toodud, et juhtida Issanda Kirikut.
Kui me muutume „kindlaks ja vankumatuks” Issanda käskude pidamisel, tagame me taevased õnnistused endile ning oma peredele.
Ma palvetan, et me tunneksime seda sügaval oma südames ning oma elus, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.