„Minu hing tunneb heameelt Issanda asjade üle”
Heameel Issanda asjade üle … on südantülendav ja annab meile põhjust rõõmu tunda.
Nefi räägib Mormoni Raamatus sageli heameelest. Ta tunneb heameelt „Issanda asjade üle”, pühakirjadest ja „suurest ja igavesest [Taevase Isa] plaanist” (vt 2 Nefi 4:15-16, 11:2-8). Nefi meenutab sageli oma heameeleallikaid iseäranis kannatuste keskel. See ülendab ta vaimu ja keskendab selle igavestele õnnistustele.
Ka meie peaksime tundma heameelt Issanda asjade üle, sest see on südantülendav ja annab meile põhjust rõõmu tunda (2 Nefi 11:8). Lubage mul rääkida mõnedest asjadest, mille üle mina heameelt tunnen.
Ma tunnen heameelt oma Päästja Jeesuse Kristuse üle. Nagu Nefigi „ma rõõmustan oma Jeesuses” (2 Nefi 33:6) ning Tema teenivate ja päästvate rollide üle maa peal. Ta annab valgust ja lootust ning on andnud meile Püha Vaimu, et täiendavalt juhtida ja trööstida meid teel, mida mööda peaksime minema. Me saame naasta oma Isa juurde vaid Tema kaudu. „Päästmine [võib] inimlastele osaks saada, .. ainult Kristuse .. nimes ja selle kaudu” (Moosia 3:17).
Ma tunnen heameelt Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi üle, mis on rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kellega koos mul on olnud õnnis võimalus teenida. Ma tunnistan, et president Thomas S. Monson on täna Issanda prohvet maa peal. Ma tunnen heameelt, et ta on tõepoolest kõikide kristlik teenija, kes on valmis igaühele ulatama sooja ja armastava sõbrakäe.
Ma tunnen heameelt preesterluse võtmete ja templite üle, mis teevad meie kõigi jaoks võimalikuks igavesed talitused ja lepingud. Hiljuti olid minu kõige selestilisemateks päevadeks mu laste templilaulatused, kusjuures selle püha talituse viis läbi mu oma isa.
Nähes templites noori surnute eest ristimisi sooritamas, tunnen ma heameelt nende tugevuse üle. Mulle meeldib see, millise väärikusega nad peavad kinni templisse viivatest käitumisnormidest ning valmistuvad olema ustavad misjonärid ja õigemeelsed emad-isad.
Ma tunnen heameelt, et olen mind armastava Taevase Isa tütar. Ma sain teada oma jumalikust identiteedist plikatirtsuna oma ema kõrval. Ma nägin alles hiljuti, kuidas mu tol ajal kolmeaastane lapselaps sai oma identiteedist teada oma emalt. Eliza oli voodisse minnes täiesti endast väljas. Ta rahunes alles siis, kui ema jutustas talle järjekordselt tema lemmikloo erilisest ööst, mil Taevane Isa selgelt ja kindlalt ta emme südamesse sosistas, et Eliza on eriline vaim, kellel seisab ees üllas ülesanne.
Ma tunnen suurt heameelt oma kasvatajarolli üle, mis võimaldab mul kõige sügavamal kombel naiselikkust väljendada. Mind ei jäta kunagi külmaks naiste, neidude ja isegi väikeste tüdrukute alateadlik huvi ja oskus kasvatada ja hoolitseda. See pole mitte ainult ema esmaülesanne, vaid kuulub ka meie „isiku surelikkusele eelneva, surelikkuse ning igavese identiteedi ja eesmärgi” juurde („Perekond: Läkitus maailmale”, Liahona, okt 2004, lk 49). Kasvatamine ja hoolitsemine tähendab õpetamist, arengule kaasa aitamist, kasvu soodustamist, toitmist ja hellitamist. Kes ei rõõmustaks sellise õnnistatud rolli üle.
Pühakirjades räägitakse hoolitsusest kui lastevanemate kohustusest kasvatada oma lapsed üles „Issanda hoolitsuses ja manitsuses” (Efeslastele 6:4; Enos 1:1).
Ka president Hinckley manitses nii mehi kui naisi hoolitsema. Ta ütles: „Kui palju kaunim oleks .. meie ühiskond, kui iga isa .. ja .. ema hooliks oma lastest .. kui taeva Jumala kingitustest, .. ning kasvataks nad üles tõelise kiindumusega Issanda tarkuses ja manitsuses” (Hinckley, G. B. „These, Our Little Ones”. -- Ensign, 2007, dets, lk 9).
Ma tunnen heameelt perede üle. Hiljuti tundsin ma heameelt uue lapselapse sünni üle. See laps sündis perekonda, kus mõistetakse, et vanematel on püha kohustus kasvatada lapsi armastuses ja õigemeelsuses. Vanemad õed-vennad tundsid oma väikese õe sünni vastu loomulikku huvi. Nad said oma esimesed õppetunnid sellel pühal teemal armastavatelt vanematelt pühas pereringis, selestilises õhkkonnas, mis kaasneb uue hinge sünniga surelikkusesse meie Isa suurepärase igavese plaani kontekstis. Vastandina sellele, teatas meie tütretütar järgmisel päeval lasteaiast koju tulles, et õppis seal „tähtsat asja, mida nimetatakse seksuaalseks kuritarvitamiseks”. Ma tundsin muret, et lastele räägitakse juba nii varases eas, küll turvalisuse kaalutlustel, negatiivseid fakte asjadest, millest nad nii kaunilt olid eelmisel õhtul kodus rääkinud. Ma tunnen suuremat heameelt kui eales varem, perede toitmisest Jeesuse Kristuse õpetustega.
Jaakob õpetas, et Issand tunneb heameelt „naiste vooruslikkusest” (Jaakob 2:28). Mina tunnen heameelt kõikide naiste ja meeste vooruslikkusest ja puhtusest. Kuidas see küll Issandat kurvastab, kui Ta näeb, kuidas siin pahelises maailmas vooruslikkust kuritarvitatakse ja kombekust pilgatakse. Mu lapselapsed said teada, et Issand on näinud oma lastele ette suurt rõõmu lähedaste ja armastavate suhete kaudu. Ma tunnen heameelt maailmale antud perekonnaläkituse üle, milles hoiatatakse, „et need, kes rikuvad vooruslikkuse lepinguid, kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi, või kes ei täida perekonnakohustusi, seisavad ühel päeval vastutavatena Jumala ees”.
Ma tunnen heameelt pühakirjategelaste eeskuju üle, kes kõnnivad oma maisel rännakul usus. Iga kord, kui ma olen koos Aabrahami ja Iisakiga teel Morija mäele, ajab see mind nutma, kuna ma tean, et Aabraham ei tea, et tee lõpus ootab ingel ja et rägastikus on jäär. Igaüks meist on oma maisel rajal, ega tea, mis ootab ees. Kuid nii nagu Aabrahamigi, nii õnnistatakse ka meid imedega.
Ma tunnen heameelt Issanda halastusest ja imedest (vt „Bless Our Fast, We pray”, Hymns, nr 138). Ma tean, et Tema õrn halastus ja Tema imed, nii suured kui väikesed, on tõelised. Need tulevad nagu Tema seda on mõelnud ja Tema ajakava järgi. Mõnikord alles siis, kui oleme äärmises hädas. Jeesuse jüngrid pidid Galilea järvel kogu öö vaevaliselt vastutuult sõudma, enne kui Jeesus neile lõpuks appi tuli. Ta tuli alles neljanda vahikorra ajal, see tähendab enne koitu. Kuid tuli siiski (vt Markuse 6:45-51). Mul on tunnistus, et imed tulevad, kuigi vahel alles neljandal vahikorral.
Praegu rakendan ma oma usku ja palveid ning ootan imesid nende armsate inimeste heaks, kes on füüsiliselt haiged, emotsionaalselt muserdatud ja vaimselt eksinud. Ma tunnen heameelt Issanda armastuse üle kõigi oma laste vastu ja Tema tarkuse üle lasta igaühel meist osa saada meie jaoks mõeldud maistest kogemustest.
Lõpuks tunnen ma rohkem, kui suudan väljendada, heameelt oma abikaasa igavesest armastusest ja jätkuvast abist ning oma laste ning vanemate palvetest ja toest neil Noorte Naiste üldjuhatajana teenitud aastatel.
„Minu hing tunneb heameelt Issanda asjade” (2 Nefi 4:16) – Tema seaduse, Tema elu, Tema armastuse üle. Selleks, et Temast heameelt tunda, tuleb tunnistada Tema kätt oma elus. Meie ülesandeks seoses evangeeliumiga, on teha seda, mis on õige, ning armastada seda, mis on õige ja tunda sellest heameelt. Kui me tunneme heameelt Tema teenimisest, tunneb meie Taevaisa rõõmu meie õnnistamisest. „M[ulle], Issand[ale], … valmistab rõõmu austada neid, kes teenivad mind õigsuses ja tões lõpuni” (ÕL 76:5). Ma tahan olla alati Tema heameele vääriline. „Ma armastan Issandat, mu hing tunneb Temast heameelt” (Jackman Music Corp. „I Love the Lord,” kõne), Jeesuse Kristuse nimel, aamen.