Igal ajal ja kõiges ja kõikjal
Seistes tunnistajana, pidades kinni käskudest ning „Kristuses püsivana edasi pürgides”, pole te kunagi üksi.
On suur rõõm seista täna siin teie ees ja jagada oma tunnistust Päästjast ja Tema imelisest elust. Ta tuli maa peale, et õpetada meile taevas valminud päästmisplaani, mille järgi elamine teeb meid õnnelikuks. Tema eeskuju näitas meile teed tagasi koju Taevase Isa juurde. Mitte keegi teine siin elus pole olnud nii kindel ja vankumatu. Tema tähelepanu polnud kunagi mujal. Ta oli keskendunud Isa tahtmise täitmisele ning Ta jäi ustavaks Tema jumalikule missioonile. Tõesti, Tema kohta võib öelda, et Ta oli ustav igal ajal ja kõiges ja kõikjal (vt Moosia 18:9).
Sa oled osa sellest imelisest plaanist, mida tutvustati meile surelikkusele eelnevas maailmas. Sinu tulek siia maailma on olnud selle plaani vastuvõtmisest saadik kindlaks määratud. Sinu Maa peale tuleku koht ja aeg pole juhuslikud. Sinu „ülisuur usk ja head teod” (Alma 13:3) siis, on pannud aluse sellele, mida sa võid saavutada nüüd, olles ustav ja kuulekas. Te olete Jumala hindamatud tütred ning teil seisab ees suur töö. Selleks, et täita oma jumalikku missiooni ja elada vastavalt õnneplaanile, peate ka teie olema kindlad ja vankumatud „igal ajal ja kõiges ja kõikjal” (Moosia 18:9).
Aastaid tagasi sain kingituseks foto, millele oli jäädvustatud kolm kuuri. Kaks suuremat kuuri nõjatusid kolmandale, väikseimale. Pildi all oli kiri: „Pead olema tugev, kui oled viimane, kes oma seisukohale kindlaks tahab jääda”. Ka teie peate olema tugevad. Kui olete ustavad ja õiglased, pöörduvad teised teie poole, et saada tuge ja jõudu.
Heelaman kirjeldab, kuidas see võimalik on: „Ja nüüd … , pidage meeles, pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; … mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda” (Heelaman 5:12).
Sinu usu alus peab olema keskendunud Jeesusele Kristusele. Omada sellist usku, tähendab toetuda Temale, usaldada Teda ja isegi kui mõned asjad jäävad mõistmatuks, teada, et Tema mõistab. Samuti oled sa teadlik, et oled Jumala tütar ja Ta tunneb sind nimepidi, Ta kuuleb su palveid ning Ta aitab sul täide viia sinu maist missiooni.
Üks noormees, keda ma hästi tunnen, valiti suure ülikooli üliõpilasesinduse juhatuse esimeheks. Ülikool saatis ta juhtide seminarile Chicagosse Illionoisi osariigis, kuhu kogunesid üliõpilasesindajad kogu Ameerika Ühendriikidest ennast koolitama ja harima. Seminar algas mänguga ülikoolilinnaku õuel, et osavõtjad saaksid üksteist paremini tundma õppida. Valiti välja erinevad noori puudutavad päevakajalised teemad ja paluti üliõpilastel nende suhtes oma seisukoht võtta. Seisukohavõtuks pidid nad jooksma erinevate puude juurde, mille külge olid kinnitatud sildid: „täiesti nõus”, „osaliselt nõus”, „pole üldse nõus” või „pole osaliselt nõus”. Mängujuht küsis: „Kas te soostuksite abielueelsesse vahekorda astuma?” Vähimagi kõhkluseta jooksis see noormees puu juurde, millel oli kiri „pole üldse nõus.” Oma üllatuseks leidis ta, et on selle puu juures üksi! Kõik teised naersid ja näitasid tema peale näpuga: „Oi Jess, oled sina alles naljamees! e Sa ei mõtle ju seda ometi tõsiselt?” Sel hetkel teadis Jess täpselt, mida ta peab tegema ning ta kuulutas valjul häälel: „Ma pole ei tee nalja! Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt!” Maad võttis jahmunud vaikus, misjärel mindi laiali. Jess jäi üksi puu juurde seisma. Ta tundis ennast heidikuna ning tõsi, ka veidrikuna. Aga ta polnud veidrik. Tal oli õigus. Ja ta polnud ka üksi. Nädala jooksul tulid omatahtsi tema juurde mitmed üliõpilasesindajad, kes tunnistasid, et nad soovivad, et oleksid juba aastaid tagasi teadnud seda, mida tema teadis. Jess ütles hiljem: „See oli kerge, sest ma teadsin, et ma ei esinda mitte ainult ülikooli, vaid ka oma perekonda, Kirikut ja Päästjat.
Tunnistus, et Jeesus Kristus on Päästja ja Lunastaja, pani Jessi kiirelt ning kindlat vastama. Te võite saavutada samasugune enesekindluse, kui palvetate iga päev, otsite vastuseid pühakirjadest ning kuuletute käskudele. Siiralt tunnistuse poole püüeldes, aitab teadmine, mis tuleb läbi Püha Vaimu teid nii teie katsumustes, probleemide lahendamisel kui ka Kiriku käitumisnormide järgi elamisel. Ning ka teil on lihtne võtta endale kohustus, et olla kindel ja vankumatu igal ajal ja kõiges ja kõikjal.
Olla kindel ja vankumatu, tähendab olla kuulekas. Üheks põhjuseks, miks te olete siin Maa peal, on teha kindlaks, kas te kasutate oma valikuvabadust, et teha kõike mida iganes Issand. … käsib (vt Aabraham 3:24–25). Uuendades oma lepinguid iga nädal sakramenti võttes, kohustute te alatiseks mäletama Päästjat ning pidama Tema käske.
Teie keha kui teile antud hinnaline kink võimaldab teil kasutada valikuvabadust ning rakendada oma usku ja kuulekust. Kas te pole tähele pannud, et peaaegu kõik Saatana rünnakud on seotud teie kehaga? Pornograafia, moraalitus, tätoveeringud, uimastite kuritarvitamine – kõik need on katsed saada see hinnaline kink oma valdusesse. See on kink, mida Saatanale ei antud. Kuuletumine käskudele ja käitumisnormidele võimaldab kõigil teil olla kindlad ja vankumatud, et kaitsta seda hinnalist kinki– oma valikuvabadust ja keha.
Olla kindel ja vankumatu tähendab ka „Kristuses püsivana edasi pürgimist” (2 Nefi 31:20). Aastaid tagasi võtsin ma osa Bostoni maratonist. Ma olin selleks kõvasti valmistunud ja tundsin, et olen valmis, kuigi teadsin, et umbes 32. kilomeetril hakkavad tõusud. Kohalikud kutsuvad kõige järsemat ja suurimat mäge Südamevalumäeks. Sinna jõudes olin omadega täiesti läbi. Mäkketõus oli järsk ja kuna ma olin algaja, siis tegin ma midagi sellist, mida ükski kogenenud jooksja kunagi ei tees: ma hakkasin negatiivselt mõtlema. See aeglustas mu edasiliikumist, siis üritasin ma positiivselt mõelda ja kujutada ette finišijoont. Selle tegevuse juures sain ma järsku aru, et ma olin suurlinnas, et raja ääres seisab tuhandeid pealtvaatajaid ning et ma polnud abikaasaga kokku leppinud, kus me pärast maratoni kokku saame. Ma tundsin ennast mahajäetu ja üksikuna ning puhkesin nutma. Mul oli seljas lohmakas punane T-särk, mille rinnaesisel oli suurte tähtedega kiri „Utah”. Kui pealtvaatajad nägid mu pisarais nägu, hakkasid nad hüüdma: „Pea vastu, Utah! Ära nuta, Utah! Sa oled peaaegu kohal, Utah!” Aga ma teadsin, et ma pole, et ma olen eksinud. Samuti teadsin, et kui ma katkestan jooksu ja loobun, siis olen ma ikkagi eksinud.
Kas keegi teist on kunagi tundnud nagu jookseks ta Südamevalumäel ning et kuigi sind ümbritsevad inimesed, oled sa siiski üksi? Mina tundsin ennast. Niisiis tegin ma seda, mida igaüks teist teeks – ma hakkasin sealsamas maratoni rajal palvetama. Ma ütlesin Taevasele Isale, et ma olen üksi mägedes. Ma ütlesin Talle, et ma olen hirmul, et ma kardan, et ma olen eksinud. Ma palusin abi ja tuge, et mitte alla anda ja maraton lõpuni joosta. Jooksu jätkates tulid mulle meelde järgmised sõnad:
„On Jumala sõnadel julgustav arm:
su kõrval ma kõnnin ja sind talutan.
Sul nõrkuses aitan ma teel püsida.
Sind teed pidi õiglast … ja vaga ma viin” („On usk meile kalju”, Kiriku lauluraamat, lk 6).
See armas vastus mu palvele andis mulle jõudu jätkata ja finišini jõuda. Ning vaatamata mu kartustele, ootas mu abikaasa mind seal ja kõik oli hästi.
Sellel päeval kogesin ma rohkem kui ainult maratoni. Ma sain seal mitu tähtsat õppetundi. Esiteks, ära kunagi kanna lohmakat punast särki kirjaga „Utah”. Teiseks, õppisin ma, et ole sa enda arvates nii hästi ettevalmistatud kui tahes, võib teel ikkagi mägesid ette tulla. Ma mõistsin, kui ääretult vajalikud on need inimesed, kest sind tee peal julgustavad.. Ma õppisin sellel päeval uuesti, et me pole kunagi üksi. Taevane Isa on vaid palve kaugusel ning Püha Vaim on sosina ulatuses.
Ma tunnistan, et seistes tunnistajana, pidades kinni käskudest ning „Kristuses püsivana edasi pürgides,” pole te kunagi üksi. Te saate toetuda Tema lunastuse väele. Ja ma tunnistan, et sellele kindlale alusele ehitamine aitab teil saada Tema sarnaseks – kindlaks ja vankumatuks „igal ajal ja kõiges ja kõikjal”. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.