Küsige usus
Sisukas palve nõuab nii püha suhtlemist kui pühitsetud tööd
Ma palun Püha Vaimu, et ta meid aitaks, kui me mõtiskleme põhimõtte üle, mis võib muuta meie palved sisukamaks – ja selleks evangeeliumi põhimõtteks on, et me küsime usus.
Tahaksin tuua kolm näidet, kuidas sisuka palvega küsida usus, ja arutleda selle üle, mida me võime kõigist neist näidetest õppida. Kui räägime palvest, siis rõhutaksin sõna „sisukas”. Niisama palvete ütlemine on hoopis midagi muud kui sisukas palves kõnelemine. Oletan, et me kõik juba teame, et palve on meie vaimseks arenguks ja kaitseks esmatähtis. Kuid meie teadmised ei peegeldu alati meie tegudes. Ja isegi kui me teame palve tähtsust, saame kõik oma isiklikes ja perepalvetes olla järjekindlamad ja tõhusamad.
Küsige usus ja tegutsege
Klassikaline näide usus küsimisest on Joseph Smith ja tema esimene nägemus. Kui noor Joseph otsis tõde religiooni kohta, luges ta Jaakobuse esimesest peatükist:
„Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.
Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata” (Jaakobuse 1:5–6).
Palun pange tähele nõuet küsida usus. Mina mõistan selles vajadust mitte üksnes sõnades väljenduda, vaid ka näidata tegudes, kohustust nii paluda kui ka täide viia, nõuet suhelda ja tegutseda.
Selle üle mõtiskledes läks Joseph kodulähedasse metsasallu, et seal üksinduses paluda ja vaimset teadmist otsida. Pange tähele küsimusi, mis juhatasid Josephi mõtlemist ja palumist.
„Kogu selles sõnasõjas ja eriarvamuste rägastikus küsisin ma tihti endalt: „Mida ma pean tegema? Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel? Kui mõni neist on õige, siis milline see on ja kuidas mina seda teada saaksin?
Olin tulnud Issandalt küsima, missugune neist kõikidest usulahkudest on õige, et ma võiksin teada, millisega liituda” (Joseph Smith, Ajalugu 1:10, 18).
Josephi küsimused ei keskendunud ainult sellele, mida ta teadma oleks pidanud, vaid ka sellele, mida ta tegema oleks pidanud. Tema palve ei olnud lihtsalt: „Milline kirik on õige?” Tema küsimus oli: „Millise kirikuga ma peaksin liituma?” Joseph läks metsasallu, et küsida usus, ja ta oli otsustanud tegutseda.
Tõeline usk on keskendunud Issandale Jeesusele Kristusele ja viib alati õiglaste tegudeni. Prohvet Joseph Smith õpetas, et „… usk on ilmutatud kiriku esimene põhimõte ja kõige õiglase alus” ja et see on ka „kõikide intellektiga olevuste tegutsemise põhimõte” („Lectures on Faith”, [1985], lk 1). Tegutsemine üksi ei ole usk Päästjasse, kuid tegutsemine vastavuses õigete põhimõtetega on usu keskne koostisosa. Seega, „usk ilma tegudeta on surnud” (Jaakobuse 2:20).
Prohvet Joseph selgitas seejärel, et „usk ei ole üksnes tegutsemise põhimõte, vaid ka väe põhimõte kõikide intellektiga olevuste puhul nii taevas kui maa peal” („Lectures On Faith” [1985], 3). Seega viib usk Kristusesse õiglasele tegutsemisele, mis suurendab meie vaimset suutlikkust ja väge. Mõistmine, et usk on tegutsemise ja väe põhimõte, innustab meid kasutama oma moraalset valikuvabadust vastavuses evangeeliumitõega, kutsub Päästja lepituse lunastava ja tugevdava väe meie ellu ja suurendab meie jõudu, misläbi me oleme agendid iseendis (vt ÕL 58:28).
Olen kaua imetlenud tõdemust, et sisukas palve nõuab nii püha suhtlemist kui pühitsetud tööd. Õnnistused nõuavad teatud meiepoolset pingutust, enne kui me neid saame, ja palve kui tegevuse vorm on vahend, kuidas saada kõige suuremaid õnnistusi („Bible Dictionary”, „Prayer” lk 753). Me pürgime edasi sihikindlalt palve pühitsetud töös pärast seda, kui me ütleme „aamen”, tegutsedes nende asjade nimel, millest me oleme Taevasele Isale rääkinud.
Usus küsimine nõuab ausust, pingutust, pühendumust ja sihikindlust. Lubage ma toon näite, mida ma sellega mõtlen, ja annan teile edasi ühe kutse.
Me palvetame pidevalt põhimisjonäride turvalisuse ja edukuse eest kogu maailmas. Meie palvetes on sagedaseks sooviks, et misjonärid juhatataks nende isikute ja perekondade juurde, kes on valmis taastamissõnumit vastu võtma. Kuid lõpuks on see minu ja teie kohustus leida misjonäridele inimesi, keda nad saaksid õpetada. Misjonärid on täisajaga õpetajad; teie ja mina oleme täisajaga otsijad. Ja teie ja mina kui eluaegsed misjonärid ei peaks paluma, et põhimisjonärid teeksid ära meie töö!
Kui teie ja mina tõeliselt palvetaksime ja küsiksime usus, nagu seda tegi Joseph Smith – kui me palvetaksime eeldusega, et seejärel tegutseme ja mitte ainult ei räägi – edeneks evangeeliumi kuulutamise töö märkimisväärselt. Selline usupalve võiks sisaldada järgmisi elemente.
-
Tänada Taevast Isa taastatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetuste ja talituste eest, mis toovad meie ellu lootust ja õnne.
-
Paluda vaprust ja julgust avada suu ning jagada evangeeliumi meie perekonna ja sõpradega.
-
Anuda Taevast Isa, et Ta aitaks meil leida isikuid ja perekondi, kes oleksid vastuvõtlikud meie kutsele lasta misjonäridel end õpetada nende kodudes.
-
Lubada, et täidame oma osa sellel päeval ja kogu nädalal, ning paluda abi ärevusest, hirmust ja kõhklusest üle saamiseks.
-
Paluda, et silmad näeksid ja kõrvad kuuleksid misjonäriks olemise võimalusi.
-
Palvetada innukalt, et meil oleks jõudu tegutseda nii nagu peab.
Sellises palves väljendatakse tänulikkust ja palutakse muid õnnistusi. Palve lõpetatakse Päästja nimel. Siis jätkub ja suureneb selle palve pühitsetud töö.
Samasugust püha suhtlemise mudelit ja pühitsetud tööd saab kasutada meie palvetes vaeste ja puudustkannatavate eest, haigete ja vaevatute eest, pereliikmete ja sõprade eest, kes heitlevad, ning nende eest, kes ei käi Kiriku koosolekutel.
Ma tunnistan, et palve muutub sisukaks, kui me küsime usus ja tegutseme. Ma kutsun meid kõiki palvetama usus meile Jumala antud volituse üle kuulutada evangeeliumi. Kui me seda teeme, luban ma teile, et uksed avatakse ja meile saab osaks õnnistus tunda ära võimalusi, mis meile antakse, ja tegutseda nende tekkimisel.
Pärast meie usu proovilepanemist
Minu teine näide rõhutab sihikindluse tähtsust meie usu proovilepanekul. Mõned aastad tagasi reisis üks perekond Euroopast Ameerika Ühendriikidesse. Peatselt pärast sihtkohta saabumist jäi nende kolmeteistaastane poeg raskesti haigeks. Ema ja isa arvasid alguses, et tema kõhuvalud olid põhjustatud üksnes pika lennuga seotud reisiväsimusest, ja perekond jätkas plaanitud reisi.
Päeva jooksul poja seisund halvenes. Ta kannatas üha enam vedelikupuuduse all. Isa andis oma pojale preesterluse õnnistuse, kuid mingeid paranemise ilminguid ei järgnenud.
Möödus mitu tundi. Ema põlvitas poja kõrval, anudes palves Taevast Isa oma poja tervise pärast. Nad olid kaugel kodust, võõral maal ega teadnud, kuidas arstiabi saada.
Ema küsis, kas poeg ei tahaks koos temaga palvetada. Ta teadis, et ei piisa üksnes soovitud õnnistuse ootamisest; nad pidid tegutsema. Selgitades, et õnnistus, mille poeg oli saanud, on endiselt jõus, soovitas ema taas anumist palves, nagu tegid muistsed apostlid: „Issand, kasvata meie usku” (Luuka 17:5). Selles palves avaldus usaldus preesterluse väesse ja pühendumus teha jätkuvalt, mida iganes vaja, et olla selle õnnistuse vääriline, mis tol hetkel vastab Jumala tahtele. Peatselt pärast seda lihtsat palvet, läks poja seisund paremaks.
Ema ja tema poja ustav tegutsemine aitas kutsuda lubatud preesterluse väe ja nad täitsid nõude, et „… ärge vaielge, kuna te ei näe, sest te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovile panekut” (Eter 12:6). Samamoodi kui vangla, kus olid Alma ja Amulek, ei varisenud põrmu „enne nende usku”, ja nii nagu Ammon ja tema misjonäridest vennad ei olnud tunnistajaks võimsatele imedele oma lammaste keskel „enne nende usku” (vt Eter 12:12–15), nii ka selle kolmeteistaastase poisi paranemine ei leidnud aset „enne nende usku” ja toimus „vastavalt nende usule nende palvetes” (ÕL 10:47).
Ärgu sündigu minu, vaid Sinu tahtmine
Minu kolmas näide rõhutab, kui tähtis on tunda ära Jumala tahet meie elus ja sellega leppida. Mitu aastat tagasi oli üks noor isa, kes oli lapsena olnud Kirikus aktiivne, kuid oli teismeeas valinud teise tee. Pärast sõjaväge abiellus ta armsa tüdrukuga ja peagi õnnistati nende kodu lastega.
Ühel päeval jäi nende neljaaastane tütar ootamatult raskesti haigeks ja viidi haiglasse. Esimest korda paljude aastate jooksul leiti meeleheites isa põlvili palves, kus ta anus, et tema tütre elu päästetaks. Tütre seisund aga halvenes. Pikkamisi hakkas isa aru saama, et tema väike tütar ei jää ellu, ja vähehaaval muutusid tema palved. Ta ei palvetanud enam paranemise eest, vaid pigem soovis mõista. „Sinu tahe sündigu” oli nüüd tema palvete sisu.
Varsti langes tütar koomasse ja isa teadis, et lapse aeg siin maa peal hakkab otsa lõppema. Tugevdatud mõistmise, usalduse ja väega, mis oli kõrgem nende endi väest, palvetasid noored vanemad uuesti, paludes võimalust, et nende tütar kordki veel meelemärkusele tuleks, ja nad teda kallistada võiksid. Tütar avaski silmad ja sirutas oma nõrgad käed vanemate poole viimseks kallistuseks. Ja siis oli ta läinud. Isa teadis, et nende palvetele oli vastatud – lahke, kaastundlik Taevane Isa oli lohutanud nende südameid. Jumala tahe oli sündinud - ja nad olid seda mõistnud. (Kohandatud H. Burke Petersoni artiklist „Adversity and Prayer”, Ensign, jaanuar 1974, lk 18.)
Jumala tahte tajumine ja sellega leppimine on meie elus üks palves usuga küsimise põhialuseid. Siiski ei piisa üksnes sellest, kui ütleme: „Sinu tahe sündigu”. Igaüks meist vajab Jumala abi, et alistada oma tahe Tema omale.
„Palve on tegevus, millega Isa tahe ja lapse tahe viiakse omavahel vastavusse” (Bible Dictionary, „Prayer,” lk 752–753). Alandlik, siiras ja järjekindel palve võimaldab meil Taevase Isa tahet ära tunda ja end sellele allutada. Päästja on andnud sellest täiusliku eeskuju, kui Ta palvetas Ketsemani aias, öeldes: „Isa, kui Sa tahad, siis võta see karikas minult ära: ometi ärgu sündigu minu, vaid Sinu tahtmine.”
„Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt” (Luuka 22:42, 44).
Meie palvete eesmärgiks ei peaks olema esitada soovide nimekirja või hulgaliselt tahtmisi, vaid kindlustada endale ja teistele õnnistused, mida Jumal tahaks innukalt saata vastavalt Tema tahtele ja Tema valitud ajale. Taevane Isa kuuleb siiraid palveid ja vastab neile, kuid vastused, mida me saame, ei pruugi olla need, mida me ootame, või ei tule need siis, kui me seda tahame, või sel viisil, kuidas me arvame neid tulevat. See tõde on ilmne nendes kolmes näites, mis ma täna teile tõin.
Palve on eriline võimalus ja hinge siiras soov. Meil on võimalik liikuda palvetes kõrgemale tavarutiinist ja soovide nimekirjast ning teha sisukaid palveid, kui me küsime usus ja tegutseme, kui peame kannatlikult vastu oma usu proovilepanekule ning võtame alandlikult teatavaks ja lepime sellega, et „ärgu sündigu minu, vaid Sinu tahtmine”.
Ma tunnistan meie Igavese Isa, Tema Ainusündinud Poja, Issanda Jeesuse Kristuse ja Püha Vaimu tõelisusest ja jumalikkusest. Ma tunnistan, et meie Taevane Isa kuuleb meid ja vastab meie palvetele. Püüdkem suurema otsusekindlusega küsida usus ja seeläbi teha oma palved tõeliselt sisukaks. See on minu palve Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.