Tunnistus
Teadmine innustab kuulekust ning kuulekus suurendab teadmist.
Tunnistus evangeeliumist on isiklik tunnistus, mis on meile antud läbi Püha Vaimu, tunnistamaks, et mõned faktid, mis on igavikulise tähtsusega, on tõsi, ning me oleme kindlad nende tõesuses. Sellised faktid hõlmavad jumaluse liikmeid ning meie suhteid nende kolme liikmega, lunastuse olemust ja tõde taastamisest.
Tunnistus evangeeliumist pole reisikirjeldus, ülevaade tervisest või armastuseavaldus perekonnaliikmele. See pole jutlus. President Kimball õpetas, et hetkel, mil hakkame teistele jutlustama, kaob ka meie tunnistus.1
I.
Kerkib erinevaid küsimusi, kui me kuuleme teisi tunnistamas või kui me kaalume ise tunnistamist.
1. Tunnistusekoosolekul lausus üks liige: „Ma tean, et Isa ja Poeg ilmusid prohvet Joseph Smithile”. Üks külaline imestas: „Mida ta mõtleb sellega, et ta teab seda?”
2. Noor mees, kes valmistub misjonile minekuks, kahtleb, kas tema tunnistus on piisavalt tugev, et teenida misjonärina.
3. Noor inimene kuuleb oma ema või isa või õpetaja tunnistust. Kuidas selline tunnistus aitab inimest, kes seda kuuleb?
II.
Mida me mõtleme, kui tunnistame öeldes, et teame, et evangeelium on tõsi? Vastandage see teadmine lausetega „Ma tean, et väljas on külm” või „Ma tean, et armastan oma naist”. Need on kolm väga erinevat teadmist, millest igaühte õpitakse erineval viisil. Teadmise väljas olevast temperatuurist saab kindlaks teha teaduslike tõendite alusel. Teadmine, et me oma abikaasat armastame, on isiklik ja subjektiivne. Kuigi sellel pole teaduslikke tõendeid, on ta ikkagi tähtis. Arvamus, et kõik tähtsamad teadmised põhinevad teaduslikel tõenditel, on lihtsalt vale.
Kuigi on „tõendeid” evangeelimi tõdede kohta (nt vt Laulud 19:1; Heelamani 8:24), siis teaduslikud meetodid ei tooda vaimseid teadmisi. See on, mida Jeesus õpetas Siimon Peetrusele vastuseks tema tunnistusele, et Tema on Kristus: „Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas” (Matteus 16:17). Apostel Paulus seletas seda. Kirjas korintlaste pühadele ütles ta: „… ei tea ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim” (1 Ko. 2:11; vt ka Johannese 14:17).
Vastukaaluks, me teame maiseid asju maiste tarkuste kaudu. „Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt” (1 Ko. 2:14).
Mormoni Raamat õpetab, et Jumal teeb avalikuks meile tõe vaimsetest asjadest läbi Püha Vaimu võimu (vt Moroni 10:4–5). Kaasaaegsetes ilmutustes lubab Jumal meile, et me saame „teadmise” Temast oma mõtteis ja südames „läbi Püha Vaimu” (ÕL 8:1–2).
Üks imelisi asju Taevase Isa plaanis Tema laste jaoks on, et igaüks meist teab plaani õigsusest isiklikult. See teadmine ei tule raamatutest, teaduslikest tõenditest või mõistuspärasest mõtisklemisest. Nagu apostel Peetrus, saame meiegi selle teadmine otse Taevaselt Isalt läbi Püha Vaimu tunnistuse.
Teades vaimseid tõdesid läbi vaimsete vahendite, võime olla selles teadmises sama veendunud nagu õpetlased või teadlased, kes on saavutanud teadmise erinevate meetodite abil.
Prohvet Joseph Smith näitas sellest imelist eeskuju. Kui teda oma ilmutuste rääkimise eest taga kiusati, kõrvutas ta oma olukorda apostel Pauluse omaga, keda oli naeruvääristatud ja pilgatud, kui ta kaitses ennast kuningas Agrippase ees (vt Apostlite teod 26). „Aga kõik see ei hävitanud ilmutuse olemasolu,” ütles Joseph. „Ta oli näinud ilmutust, ta teadis, et oli, ning kõik maised tagakiusamised ei saanud seda muuta … Nii oli ka minuga,” jätkas Joseph. „Ma olin tõepoolest näinud valgust ja keset seda kahte Isikut, ja nad tõesti kõnelesid minuga; … Ma olin näinud nägemust; ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teadis seda ning ma ei võinud ega julgenud seda eitada” (Joseph Smith – Ajalugu 1:24–25).
III.
See oli Joseph Smithi tunnistus. Aga meie oma? Kuidas me võime teada ja tunnistada, et see, mida ta ütles, oli tõsi? Kuidas saab inimene selle, mida me nimetame tunnistuseks?
Esimene samm igasuguse teadmise omandamiseks on omada tahet teadmise saamiseks. Vaimse teadmise saavutamiseks on järgmine samm küsida Jumalalt seda siiras palves. Kaasaaegsest ilmutusest võime lugeda: „Kui sa palud, saad sa ilmutuse ilmutuse otsa, teadmise teadmise peale, et sa võiksid tunda saladusi ja rahutoovaid asju – seda, mis toob rõõmu, seda, mis toob igavese elu” (vt ÕL 42:61).
Kuulake, mida Alma kirjutas oma tegude kohta: „Vaata, ma olen paastunud ja palvetanud palju päevi, et ma võiksin ise teada saada neist asjust. Ja nüüd ma tean ise, et nad on õiged, sest Issand Jumal on oma Püha Vaimu kaudu need minule ilmsiks teinud ja see on ilmutuse vaim, mis on minus” (Alma 5:46).
Kui me püüdleme ja otsime, siis peaksime meeles pidama, et tunnistus ei tule niisama, meilt oodatakse, et me selleks ka midagi teeksime. Jeesus õpetas: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest” (Johannese 7:17).
Teine võimalus tunnistust saada tundub hämmastav võrreldes muude teadmiste omandamise viisidega. Me saame ja tugevdame oma tunnistust seda jagades. Keegi andis kunagi mõista, et tunnistuse omandamine on kiirem, kui seda seistes jagada, mitte seda üksnes põlvili paluda.
Isiklik tunnistus on meie usu alus. Sellest lähtuvalt on asjad, mida me peame tegema, et saada, tugevdada ning hoida tunnistust, meie vaimse elu jaoks ülitähtsad. Lisaks eelnevalt juba mainitutele, peame me iga nädal osa võtma sakramendist (vt ÕL 59:9), et olla väärilised selle hinnalise lubaduse jaoks, et tema Vaim võiks alati olla koos [meiega]” (vt ÕL 20:77). Loomulikult on Vaim meie tunnistuse allikaks.
IV.
Nendel, kellel on tunnistus taastatud evangeeliumist, on ka kohustus seda jagada. Mormoni Raamat õpetab, et me peaksime „seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal … kus [me] ka ei oleks” (Moosia 18:9).
Üks muljetavaldavamaid õpetusi tunnistuse kingitusest ning selle jagamise kohustusest on Õpetuste ja Lepingute 46. osas. Kirjeldades erinevaid vaimseid kingitusi, ütleb see ilmutus:
„Mõned saavad isikliku ilmutuse Pühalt Vaimult, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, ja et tema löödi risti maailma pattude eest.
Teistele on antud võime uskuda nende sõnu, et ka neil on võimalik saada igavene elu, kui nad jätkavad ustavalt” (vt ÕL 46:13–14; vt ka Jh. 20:29).
Nendel, kellel on anne teada, omavad ka ilmselget kohustust jagada oma tunnistust, et need, kellel on anne uskuda nende sõnu, võiksid samuti saada igavese elu.
Kunagi varem pole olnud suuremat vajadust jagada oma usku, nii privaatselt kui ka avalikult (vt ÕL 60:2). Kuigi mõned väidavad, et on ateistid, on paljusid, kes on avatud lisateadmistele Jumalast. Nendele siirastele otsijatele peame me kinnitama Jumala, Igavese Isa, olemasolu; Issanda ja Päästja, Jeesuse Kristuse, jumalikku missiooni ning taastamise tõelisust. Me peame olema ennastsalgavad oma tunnistuses Jeesusest. Kõigil meil on mitmeid võimalusi jagada oma vaimseid veendumusi sõprade, naabrite, kaastöötajate ja juhututtavatega. Me peaksime kasutama neid võimalusi, et väljendada oma armastust Päästja vastu, oma tunnistust Tema jumalikust missioonist ning meie sihikindlusest Teda teenida.2 Ka meie lapsed peaksid tihti kuulma meid tunnistamas. Me peaksime ka tugevdama oma lapsi innustades neid määratlema ennast oma kasvava tunnistuse järgi, mitte ainult läbi tunnustuse stipendiumite saamise näol, spordis või teistes tegevustes koolis.
V.
Me elame ajal, mil mõned mõistavad vääralt niinimetatud mormoonide uskumusi ning isegi laimavad meid seetõttu. Kui me kohtame selliseid väärmõistmisi, siis on meil kohustus avada oma suu ning selgitada meie õpetusi ja uskumusi. Meie peaksime olema need, kes jagavad oma uskumusi, selle asemel, et lubada teistel avaldada oma versiooni nendest uskumustest. See nõuab meilt tunnistust, mida on võimalik jagada nii isiklikult tuttavale kui ka avalikult väikesel või suuremal koosolekul. Kui me tunnistame meile tuntud tõdedest, peaksime me ustavalt järgima nõuannet rääkida „leebuses ja tasaduses” (ÕL 38:41). Me ei peaks kunagi olema võimukad, karmid või laimavad. Nagu õpetas apostel Paulus, me peaksime rääkima tõde armastuses (vt Efeslastele 4:15). Mõni võib mitte nõustuda meie isikliku tunnistusega, aga mitte keegi ei saa seda ümber lükata.
VI.
Lõpetuseks viitan ma kuulekuse ja teadmise vahelisele seosele. Liikmeid, kellel on tunnistus ning kes seetõttu käituvad vastavalt Kiriku juhtide juhatusele, süüdistatakse mõnikord pimesi kuuletumises.
Loomulikult on meil juhid, ning loomulikult peame me nende otsuseid ja juhatusi Kiriku tegemistes ning preesterluses vajalike talituste läbiviimises järgima. Aga mis puutub evangeeliumi õppimisse ja selle kohta tõe tundmisse – meie isiklikke tunnistusi –, on igaühel meist isiklik suhe Jumalaga, meie Igavese Isaga, ja Tema Poja, Jeesuse Kristusega läbi vägeva Püha Vaimu tunnistuse. See on miski, millest meid kritiseerivad inimesed aru ei saa. Nad ei mõista, et me võime olla kokku liidetud järgides oma juhte ja samas ka iseseisvad omades isiklikku teadmist.
Võib-olla saab seda segadusseajavat arusaama seletada tõsiasjaga, et igaühel meist on kaks erinevat suhtluskanalit Jumalaga. Meil on kanal läbi prohveti ja teiste juhtide juhtimise. See kanal, mis on seotud õpetuste, talituste ning käskudega, põhineb kuulekusel. Meil on ka kanal läbi isikliku tunnistuse, mis on otsene suhtlus Jumalaga. See põhineb Tema olemasolul, meie suhtel Temaga ning tõel Tema taastatud evangeeliumist. See kanal põhineb teadmistel. Need kaks kanalit täiendavad teineteist. Teadmine innustab kuulekust (vt 5 Moosese raamat 5:27; Moosese 5:11), ning kuulekus suurendab teadmist (vt Jh. 7:17; ÕL 93:1).
Me kõik käitume või kuuletume vastavalt teadmistele. Meie kuulekus pole pime ei teaduses ega religioonis, kui me käitume vastavalt teadmisele, mis on kohane meie tegevusele. Teadlane saab aruande teatud katse tulemustest usaldusväärsest allikast ning käitub vastavalt tulemustele. Religiooniküsimustes on uskuja teadmiseallikas vaimne, aga põhimõte jääb samaks. Viimse aja pühade puhul, kui Püha Vaim tunnistab meie hingele tõde taastatud evangeeliumist ning tänapäeva prohveti kutsumisest, pole meie valik neid õpetusi järgida pime kuuletumine.
Tunnistades peame me kõik vältima ülbust ja uhkust. Me peaksime meeles pidama, kuidas noomiti Mormoni Raamatus inimesi, kes olid uhked tähtsate asjade üle, mida Jumal oli neile andnud, ja nad ahistasid oma kaaslasi (vt Jaakobi 2:20). Jaakob ütles, et see on „jäledus temale, kes lõi kõik liha”, sest „tema silmis on üks olevus sama väärtuslik kui teine” (Jaakobi 2:21). Hiljem hoiatas Alma: „Te ei tohi eelistada ühte isikut teisele; või üks inimene ei tohi mõelda, et ta on teisest üle” (Moosia 23:7).
Ma lõpetan oma tunnistusega. Ma tean, et meil on Taevane Isa, kelle plaan toob meid maale ning kes annab meile igavese rännaku tingimused ja meie saatuse. Ma tean, et meil on päästja, Jeesus Kristus, kelle õpetused määratlevad plaani ning kelle lunastus annab kinnituse surematusest ja võimaluse igaveseks eluks. Ma tean, et Isa ja Poeg ilmusid prohvet Joseph Smithile, et taastada evangeeliumi täius nendel viimsetel aegadel. Ning ma tean, et meid juhib prohvet, president Thomas S. Monson, kes hoiab volitatud preesterluse hoidjate võtmeid, et viia läbi vajalikke talitusi saavutamaks igavene elu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.