Õppides prohvet Josephilt
Sue Barrett, Kiriku ajakirjad
Üks meie kõige meeldejäävamaid pereõhtuid oli see, kus tegime näidendi Joseph Smithi esimesest nägemusest. Mina jutustasin lugu ja mu lapselapsed mängisid jutlustajaid ja Joseph Smithi. Ma lõikasin paberist välja mõned puud, mis pidid kujutama metsasalu, ning kleepisin need toa nurka seintele. Tegin kõigile jutlustajatele sildid „Jutlustaja” ning hankisin „Josephile“ tooli ja lugemiseks Piibli.
Iga jutlustaja ütles Josephile: „Minu kirik on see õige. Liitu minu kirikuga, Joseph!” Ja Joseph vastas: „Ma ei tea,” või „Ma pean selle peale veel mõtlema.” Kui kõik jutlustajad olid Josephiga rääkinud, istus ta toolile ja luges ette Jaakobuse 1:5. Siis läks ta „metsasallu” ja põlvitas, et palvetada. Keegi ei mänginud Taevase Isa või Jeesuse Kristuse osa ning me olime kõik aupaklikud, kui järjekordne „Joseph” metsasallu palvetama läks. Igal lapsel oli võimalus mängida jutlustajat ja Josephit.
Seejärel arutasime, mida sai Joseph Smith teada esimeses nägemuses, kuidas meie oma palvetele vastused saame, kuigi me ei näe nägemusi, ning kuidas pühakirjad saavad meid aidata.