Noored
Minu katse usuga
Kolmeteistkümnendast eluaastast peale loen ma iga päev Mormoni Raamatut ja sellest ajast kuni siiamaani on mind iga päev õnnistatud.
Meie pühapäevakooli kolmeteistkümneaastaste klass ei hiilanud just aupaklikkusega. Sellest hoolimata püüdis meie imetlusväärne õpetaja iga oma tundi Vaimu kaudu võimalikult hästi läbi viia. Üks tundidest, mida tema meile andis, oli pühakirjade lugemisest.
Tunni lõpul pöördus ta meie poole üleskutsega. Üleskutse oli mõeldud meile kõigile, kuid millegipärast oli ta pilk suunatud just minule, kui ütles: „Panen teile südamele: lugege iga päev Mormoni Raamatut!” Mõtlesin endamisi: „Küll ma veel tõestan sulle! Ma saan sellega hakkama!”
Alustasin Esimese Nefi raamatu lugemist tolsamal õhtul ja jätkasin lugemist iga päev. Algul jäi mul õigest suhtumisest tõenäoliselt midagi puudu, kuid mida edasi, seda enam hakkasid mulle meeldima tunded, mida Mormoni Raamatu lugemine minus tekitas. Igaõhtune lugemine sai meeldivaks harjumuseks.
Kuude möödudes jõudsin lugemisega Alma 32. peatükini. Mulle avaldas muljet mõte usu proovilepanekust. Koolis olime just rääkinud teaduslikest eksperimentidest. Laskusin põlvili ja ütlesin Taevasele Isale, et korraldan ka eksperimendi. Palusin vastust küsimusele, kas Mormoni Raamat on õige.
Tagantjärele mõeldes tean, et Taevane Isa vastas mu pärimisele mitu korda. Igapäevane Mormoni Raamatu lugemine on andnud mulle jõudu halbadest asjadest jagu saada. Tunnen, et olen Taevaisale lähemal. Tunnen, et Püha Vaim on andnud mulle jõudu takistuste ületamiseks. Alma rääkis Jumala sõna proovilepaneku kohta tõtt: „See hakkab avardama mu hinge; jah, see hakkab valgustama mu arusaamist; jah, see hakkab olema mulle isuäratav.” (Al 32:28)