Usaldustest Kas abielluda: hirmust usuni
Artikli aluseks on pühaliku koosoleku kõne 25. sept 2007 Idaho Brigham Youngi ülikoolis.
1964. aastal pärast kolledži lõpetamist sai minust Ameerika Ühendriikide armee ohvitser. Ma läksin vabatahtlikult eriüksuslaste õppustele. Tegin läbi kurnava eriüksuslaste ja eliitjalaväelaste taktikakursuse. Kursuse eesmärgiks oli võimekate ohvitseride ja allohvitseride väljaõpetamine.
Õppuste juurde kuulus terve rida nn „usaldusteste”, mis olid mõeldud jõu, vastupidavuse ja vapruse proovilepanekuks. Rasked takistusrajad, kolmekümnemeetristest või kõrgematest järskudest jäätunud kaljuseintest köite abil üles ja alla ronimine, öine kõmpimine soos alligaatorite ja mürkmadude keskel ning öine kuueteistkümnekilomeetrine kompassimatk konarlikul maastikul on vaid mõned testidest, mille me läbi tegime. Usaldustestide eesmärgiks oli õpetada eriüksuslastele, et raskes lahinguolukorras suudab inimene teha rohkem, kui arvata oskab. Meie juhid õpetasid meid uskuma iseendasse ja sellesse, mida teeme. Rasketes lahingutes olid usaldustestide õppetunnid mulle rohkem kui ühel korral kindluesallikaks.
Elu kestel tuleb meil hakkama saada veelgi raskemate usaldustestidega kui need, millega mul õppustel rinda tuli pista. Need ei pane proovile mitte niivõrd eneseusaldust kui usaldust selle vastu, mida saame Jumala Vaimu vahendusel. Prohvet prohveti järel on meile südamele pannud, et me ei unustaks hetkekski seda, mida me juba niigi teame – usaldust Issanda vastu. Üritades oma rahvast taas usule õhutada, kuulutas Jaakob korduvalt: „Ma tean, et teie teate” (2Ne 9:4, vt ka s 5; rõhutus lisatud). Paulus oli veelgi selgesõnalisem: „Ärge siis heitke ära oma usaldust, mis saab suure palga” (Hebrews 10:35; vt ka Hb 10:35; rõhutus lisatud). Mitte keegi ei tea, mis tulevik meile toob. Kui aga meeles pidada, mida me tegelikult juba niigi teame, võime vaadata tulevikku usuga. Me vaatame tulevikku rõõmuga. Me vaatame tulevikku kindlustundega.
Ühe tähendusrikkama usaldustestiga surelikkuses puututakse kokku varajases täiskasvanueas. Jutt on abiellumisest. Praeguse noorte täiskasvanute põlvkonna jaoks pole ükski otsus komplitseeritum kui see. See tekitab ärevust.
Hirm abielu ees
Ma ei tea küll kõiki põhjusi, kuid usun, et mõned neist võivad olla järgmised:
-
Sõprusring ja muretu meel. Paljud noored eelistavad veeta aega sõprade seltsis, selle asemel, et õige kaaslase leidmiseks midagi enamat ette võtta. Kuna sõprade ringis on nii noormehi kui neide, arvatakse ekslikult, et seal toimubki sõelumisprotsess, mis on igavese kaaslase leidmisel oluline. Nii see siiski pole. Pelgalt seltskondlik lävimine ei võimalda lähemalt tundma õppida selle kõige erilisema iseloomu ja isikupära, mis aga targa valiku tegemiseks on erakordselt tähtis.
-
Hirm eksida. Lahutustega seotud statistika on kõigile teada. Mõned noored on kogenud südamevalu, kui nende vanemate või sõprade abielu on karile jooksnud või nad on ise lahutanud. Neil on valusaid kogemusi seoses traumaga, mis lahkuminek paratamatult kaasa toob. Mõnikord on selle tagajärjeks hirm abiellumise ees, hirm kaaslasevalikul eksida.
-
Noorukieale omane vastutuse pelgamine. On neid, kellele on vastumeelt oma soovide ja huvide ühitamine teise soovide ja huvidega. Isekuse tõttu lükkab nii mõnigi abiellumise edasi.
Eksiarvamused
Olgu põhjused, miks abiellumise ees hirmu tuntakse, millised tahes, viivad need eksijäreldustele ja eneseusalduse kadumisele. Inimene ei adu, et vastutus selle otsuse tegemisel lasub temal endal. Kui tagajärjeks polegi ehk abielu edasilükkamine või selle vältimine, võib see kaasa tuua teisi vigu. Mõnede arvates on see otsus vaimset laadi. Vaevumata omaenda kohustusi täitma, ootavad nad midagi sellist nagu jumaliku sõrmega seinale kirjutatud vastus, mere lõhenemine või mõni muu metafüüsiline nähtus, et nad saaksid olla kindlad, et see või too on „see õige”.
Mõni ootab, et keegi teine otsustaks tema eest. Ühe Brigham Youngi ülikooli vaia juhataja nentis, et pole midagi erandlikku selles, kui mõned tütarlapsed annavad järele oma poissõbrale, kui too ütleb, et tema ongi tüdruku jaoks „see õige”. Mõned jäävad lootma oma vanemate, enamasti isa arvamusele, kes on ju varemgi nende eest otsuseid teinud. Mõlemal juhul öeldakse lahti omavastutusest elu tähtsaima otsuse tegemisel.
Vanemate, piiskopi ja teiste väärikate inimeste nõu on tähtis. Päeva lõppedes aga ei saa ega peagi keegi teine teile ütlema, mida te tegema peate. Otsus, kellega abielluda, on isiklik otsus.
„Ärge siis heitke ära oma usaldust, mis saab suure palga!” Pidage meeles, et tulles siia ellu on meis kõik seatud nii, et armuda. Ärge tehke seda endale raskemaks, kui see on! Pidage meeles, mida te juba teate, usaldage Taevaisa ja ennast Tema poja või tütrena.
Nõuanne kohtamas käimiseks
Kohtamas käimine on aeg, mil kaks inimest teineteise kohta rohkem teavet koguvad. See on aeg, mil õppida tundma teist inimest, tema huvisid, harjumusi, arenguväljavaateid, suhtumist evangeeliumisse. See on aeg, mil rääkida oma ootustest ja lootustest, unistustest ja hirmudest. See on aeg, mil proovida järele, kui pühendunud on teine inimene evangeeliumile.
Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli kvoorumist teab rääkida ühest misjonilt naasnud noorest mehest, kes käis kohtamas ühe erilise noore naisega. Ta hoolis temast väga ja mõtles tõsiselt talle abieluettepanekut teha. See juhtus varsti pärast seda, kui president Gordon B. Hinckley (1910–2008) oli andnud naistele nõu kanda vaid ühte paari kõrvarõngaid. Vanem Bednar rääkis, et see noormees ootas mõni aeg kannatlikult, et noor naine teise kõrvarõngapaari kõrvast võtaks. Paraku seda ei juhtunud. Sel ja veel mitmelgi muul põhjusel lõpetas noormees raske südamega temaga kohtamas käimise.
Loo jutustamisega lõpule jõudnud, ütles vanem Bednar: „Tõenäoliselt arvab mõni teist, et see noor mees oli liiga karm või et igavikulise tähtsusega otsuse tegemisel on sellisele tähtsusetule asjale tähelepanu pööramine rumal ja lõhnab fanatismi järele. Ehk häirib teid see, et näide keskendub noore mehe asemel noorele naisele, kes ei võtnud kuulda prohveti nõuannet. Aga lubage mul juhtida teie tähelepanu sellele, et asi polnud ju kõrvarõngastes!”1
Järgmine näpunäide. Olge kohtamas käies tähelepanelikud, et teie otsused ei tähendaks üksnes „linnukese kirjapanekut”. Ärge tehke otsust üksnes selle järgi, kas keegi on teeninud põhimisjonil või kas tal on teie koguduses teatud kutse. Sellised asjad võivad olla, peaksid olema ja harilikult ongi märgiks pühendumusest, ustavusest ja ausameelsusest. Kuid mitte alati. Sellepärast tulebki teineteist tundma õppida. Õppige teist inimest lähemalt tundma, õppige tundma tema südant ja iseloomu omaenda kogemuste kaudu ja mitte üksnes tema „evangeelset teenetelugu”.
Järeldus: ärge olge teise suhtes kriitilised, enne kui olete teda tundma õppinud. Hetke ajel langetatud negatiivsed otsused võivad olla sama ekslikud ja eksitavad, kui hetke ajel tehtud positiivsed otsused. Olge ühtviisi varmad ära tundma nii lihvimata teemanti kui kassikulda.
Selle üle palvetamine
Alles siis, kui olete rakendanud oma suhte üle otsustamisel piisavalt praktilist mõistust, peaksite mõne aja möödudes palvetama ja kinnitust paluma. Pidage meeles, et nii nagu iga teise tähtsa otsuse puhul, nii tuleb ka abiellumise puhul teha valik teil endal. Issand ootab, et te rakendate oma otsustusvõimet. Ta ütles Oliver Cowderyle: „Vaata, sa ei ole aru saanud; sa oled arvanud, et ma annan selle sulle, kui sa ei mõtle midagi peale selle, et lihtsalt küsid minu käest” (ÕL 9:7). Kui olete täitnud oma osa – käinud kombekalt kohtamas ja teinud oma otsuse, võite olla kindel, et Taevane Isa vastab teie palvele.
Issand ootab, et kasutaksite praktilist mõistust. Ta ootab, et usaldaksite looduse poolt kaasa antud mehe ja naise vahelist külgetõmbejõudu. Kui teid kütkestab mõni vastassoost isik, kui olete temaga sõbraks saanud, – temaga kohtamas käinud, – kui olete veendunud, et teie väärtushinnangud langevad kokku, et ta on keegi, kellega tahaksite olla rõõmuga kõige intiimsemates suhetes, – pöörduge nõu saamiseks Taevase Isa poole. Kui te vastupidist ei tunne, võib see tähendada just seda, millega Ta annab teile teada, et Tal pole teie valiku osas vastuväiteid.
Usaldage Issandat
Sõjaväelistest õppustest, kus mind proovile pandi, on möödunud aastaid. Elu hoovused on mind sõdurielu usaldustestidest kaugele eemale kandnud. Mälestus ja õppetunnid, mis ma nendest usaldustestidest sain, on aga alles. Me suudame elutormidele paremini vastu panna, kui arvata oskame. Küsimus on vaid selles, kas see, mida me juba teame, meil alati meeles püsib.
„Ärge siis heitke ära oma usaldust, mis saab suure palga!” Usaldage seda, mida teate! Siis teete oma usaldustestid ära vapralt ja väärikalt ning Issand näitab teile teed.
Illustratsioonid: Dilleen Marsh
Pelgalt seltskondlik lävimine ei võimalda lähemalt tundma õppida selle kõige erilisema iseloomu ja isikupära, mis aga targa valiku tegemiseks on erakordselt tähtis.
Õppige teineteist tundma. Õppige teist inimest lähemalt tundma, õppige tundma tema südant ja iseloomu omaenda kogemuste kaudu ja mitte üksnes tema „evangeelset teenetelugu”.