President Spencer W. Kimball (1895–1985)

Kasvades üles Arizona põllumajanduspiirkonnas, puutus Spencer W. Kimball varajases nooruses kokku raske maatööga. Apostel Heber C. Kimballi (1801– 1868) lapselapse ja vaia juhataja pojana kujunes Spenceril välja tugev tunnistus ja sügav pühendumus evangeeliumile.

Poisipõlves tuli Spenceril sageli heinavankri otsas sõita ja hein, mida vanemad vennad vankrile loopisid, kinni tallata. Kuumus ja tolm panid ihu sügelema, kuid poiss pidas vastu, vähemasti seni, kuni kirikukell teatas Algühingu tunni algusest, mis tollal toimus nädala keskel. Ta polnud ühestki tunnist puudunud ega kavatsenud seda ka edaspidi teha. Vennad mõtlesid aga hoopis muudele asjadele. Nad hakkasid heina veelgi kiiremini vankrile loopima. Kui nad lõpuks vankrile kerkinud heinakuhja märkasid, oli Spencer juba poolel teel Algühingusse.

Enne kui Spencer W. Kimball 1943. aastal apostliks kutsuti, oli ta teeninud misjonäri, piiskopi ja vaia juhatajana. Hoolimata rasketest haigustest – südameinfarktist ja kõrivähist, oli tema tööeetika väärt legende. Ta innustas liikmeid sammu pikendama ja tema enda juhtlause oli lihtne: „Tee ära!” Spencer W. Kimballi tervisehädade tõttu arvasid paljud, et tema presidendiaeg Kirikus jääb lühikeseks. Ometi juhtis ta Kirikut kaksteist aastat. Selle aja sees kasvas tegutsevate templite arv kahekordseks, misjonäride arv tõusis viiskümmend protsenti ja preesterlus anti kõikidele väärilistele meesliikmetele.

Oma kõikumatu pühendumusega evangeeliumile ja oma kõrge tööeetikaga jõudis Spencer W. Kimball kasinate võimalustega lapsepõlvest Arizonas Kiriku juhtorganitesse. Tema ametiaega Kiriku presidendina märgistab templite arvu tähelepanuväärne kasv ja misjonitöö elavnemine. Vasakul: oma naise Camillaga (1894–1987).