Ma pean templisse minema
Liiklusõnnetus, öid ja päevi kestvad bussisõidud, pikad laevareisid ja reisimise kulukus pole suutnud José Gonçalves da Silvat Brasiiliast templist eemal hoida.
Vend Gonçalves da Silva ärkas selle peale, et keegi teda nimepidi hõikas. Oli pime ja tal polnud aimugi, kus ta on.
„Ma magasin, kui buss ümber läks,” meenutab José 2008. aasta jaanuari varahommikul toimunud liiklusõnnetust. „Mind ei leitud kohe üles, sest olin jäänud pagasikuhila alla. Vennad leidsid mu alles siis, kui hakkasid kohvreid kokku korjama.”
Kui buss Venezuela lõunaosas tihedas vihmametsas kitsal käänulisel teel juhitavuse kaotas, olid Manausi viimse aja pühad oma kolmepäevasel teekonnal Caracase templisse umbes poolele teele jõudnud. José märkimisväärseid vigastusi ei saanud, mitu venda ja õde toimetati aga haiglasse.
„Kas sa ei võiks oma templiskäimisi juba ükskord lõpetada?” küsis murelik sugulane Josélt, kes oli õnnetuse hetkel juba kaheksakümne aastane. José aga jäi vankumatuks: „Ma pean templisse minema. Kui Issand tahab, tulen ma tagasi.”
Ta hakkas kohe koguma raha neljanda Caracase reisi tarvis, mille tegi teoks 2009. aasta algul. Neljakümnetunnine bussisõit on vend Joséle tühiasi võrreldes kolme varasema sõiduga Brasiiliasse São Paulo templisse. Palju aastaid oli tuhandeid kilomeetreid kagusse jääv São Paulo tempel kahe miljoni elanikuga Manausile Amazonase jõgikonna põhjaosas lähimaks templiks. 2005. aastast kuulub Manaus Venezuela Caracase templiringkonda.
„Kui me São Paulos käisime, läksime me Manausis laevale. Nelja päeva pärast jõudsime Pôrto Velhosse,” Rondônia osariigi pealinna, jutustab José. „Sealt sõitsime bussiga São Paulosse. Selleks kulus samuti neli päeva. Minu naine ei ole Kiriku liige. Kui ma 1985. aastal esimest korda templisse läksin, läksin ma üksi. Öösel istusin Pôrto Velho bussijaamas, sest olin kohale jõudnud liiga hilja ja ühtegi bussi enam ei läinud. Järgmisel hommikul hakkasin sõitma São Paulo poole. Sõit oli ilus, aga kohale jõudes olin pisut väsinud.”
Enne kaheksatunnisele koduteele asumist, teenis vend José kolm täispikka päeva templis. Kulub terve aasta, enne kui ta pensionist kõrvale pannes järgmise templireisi jaoks tarviliku raha kokku saab.
„Templisseminek on ohverdus, aga ohverdus, mis on seda väärt,” sõnab vend Gonçalves da Silva, kes on teinud hulgaliselt asendustööd oma suguvõsa heaks. „Päeval, mil mind minu isa eest ristiti, ja keegi end minu ema eest ristida lasi ning ma oma isa oma vanemate pitseerimisel esindasin, tundsin ma erilist rõõmu. See võimalus oli imeline. Kõik minu vennad ja õed on siitilmast lahkunud, kuid ma olen oma templireiside ajal nende eest töö ära teinud.”
José usub, et kui nad nii kaugele templisse sõidavad, on see ohverdus, mis aitab Manausi viimse aja pühadel olla tänulikud päeva eest, mil Manausis oma tempel sisse pühitsetakse. „See päev tekitab minus elevust,” ütleb ta.
Kui José 1980. aastal Kirikuga liitus, oli Manausis vaid üks väike kahekümneliikmeline kogudus. Tänaseks on sealse Kiriku liikmeskond kasvanud peaaegu viiekümne tuhandeliseks, moodustatud on kaheksa vaia.
„Kui 2007. aastal teatati, et Manaus saab oma templi,” räägib José, „nutsin ma suurest rõõmust ja palvetasin, et Issand laseks mul elada nii kaua, et võiksin näha, kuidas ehitamisega algust tehakse.” Ehitustööd algasid järgmisel aastal. Nüüd palvetab José, et võiks näha templi valmimist ja oma naise ristimist, et neid siis kokku saaks pitseerida.
„Me ei tea, millal me sureme, aga peaksime olema valmis ja õnnelikud, kui see päev käes on,” ütleb vend Gonçalves da Silva. „Ma ootan väga oma Taevaisa ja Päästja, Jeesuse Kristuse juurde naasmist. Tempel aitab mul selleks päevaks valmis olla.”