Millesse me usume
Ta on üles tõusnud
Kus iganes ma ka ei viibiks, püüan alati ära käia kohalikul kalmistul. See on parim aeg mõttemõlgutusteks elu olemuse ja surma vältimatuse üle. Utah´ osariigis Santa Claras on väike kalmistu, kus on ridamisi šveitsipäraste perekonnanimedega luitunud hauakive. Paljud šveitslased jätsid maha oma kodud ja pered imekaunil kodumaal ning vastates Siioni kutsele, seadsid end sisse kogukondades, kelle kalmistul nad nüüd rahus puhkavad. Nad pidasid vastu kevadistele üleujutustele ja suvistele põudadele, neid ei heidutanud kehvad saagid ega selgamurdev töö. Neist jäi maha ohverduste pärand.
Suuri kalmistuid ja paljudel juhtudel neid, mis äratavad hellemaid tundeid, peetakse au sees, sest seal puhkavad need, kes langesid sõjaväljal omaenda riigi mundris. See paneb mõtlema purunenud unistustele, täitumata lootustele, murest murtud südametele ja eludele, mille surm oma terava vikatiga lühikeseks niitis.
Aakrite kaupa säravvalgeid riste Prantsusmaal ja Belgias kõnelevad I maailmasõja tohututest kaotustest. Verdun Prantsusmaal polegi tegelikult midagi muud kui hiigelsuur kalmistu. Kevadel, kui maarahvas oma põldusid künnab, tuleb siin-seal maa seest ikka veel päevavalgele kiivreid ja püssitorusid – süngeid meeldetuletusi miljonitest meestest, kes sõna otseses mõttes immutasid maad oma eluverega.
Surm – elu uus peatükk
Palju aastaid tagasi seisin ma ühe noore mehe, kahe lapse isa surivoodi ääres. Ta võttis mu käe, vaatas mulle silma ja palus: „Piiskop, ma tean, et suren. Räägi, mis saab minu vaimust, kui ma surnud olen.”
Palusin abi taevalt. Minu tähelepanu juhiti Mormoni Raamatule lahkuja öökapil. Hakkasin lugema:
„Nüüd, mis puutub hinge seisundisse surma ja ülestõusmise vahel – … kõikide inimeste vaimud, niipea kui nad on lahkunud sellest surelikust kehast, … võetakse koju selle Jumala juurde, kes andis neile elu.
… Nende vaimud, kes on õiged, võetakse vastu õnne seisundisse, mida kutsutakse paradiisiks, puhkeseisundiks, rahuseisundiks, kus nad puhkavad kõigist oma vaevadest ja kõigist muretsemistest ja kurvastustest” (Al 40:11–12).
Mu noor sõber sulges silmad, tänas mind siiralt ja libises vaikselt paradiisi, millest äsja olime rääkinud.
Võit haua üle
Laseme arst Luukal kirjeldada Maarja ja teise Maarja läbielamisi, kui nad aiahaua juurde olid jõudnud:
„Ja nad leidsid kivi haualt ära veeretatud. …
Nad läksid sisse, kuid ei leidnud mitte Issanda Jeesuse ihu.
Ja kui nad selle pärast kahevahel olid, vaata, siis seisis kaks meest nende kõrval säravais riideis!
[Mehed] ütlesid … neile: „Miks te elavat otsite surnute juurest?
Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!”” (Lk 24:2–6)
Nõnda hüüab kristlaskonna trompet. Ülestõusmise reaalsus toob igaühele rahu, mis on ülem kõigest mõistmisest. See on trööstiks neile, kelle omaksed puhkavad Flandria väljadel, hukkusid meresügavustes või on leidnud rahupaiga pisikeses Santa Claras. See on kõikehaarav tõde.
Kui üks Tema vähimatest jüngritest teen teatavaks oma isikliku tunnistuse: surm on võidetud, võit haua üle on saavutatud. Saagu sõnad, mille Tema nende täideviijana pühaks muutis, teadmiseks kõikidele. Pidage neid meeles! Pidage neid kalliks! Pidage neid au sees! Ta on üles tõusnud!
-
Me oleme tulnud maa peale selleks, et õppida, elada ja liikuda oma igavesel teekonnal täiuslikkuse poole.
-
Mõned jäävad maa peale viivuks, teistele on antud pikemalt aega. Mõõdupuuks pole mitte see, kui kaua me elame, vaid see, kui tublid me oleme suutnud olla.
-
Seejärel saabub surm ja algab uus elupeatükk.
-
Selle uue peatükiga jõuame hiilgava ülestõusmispäevani, mil vaim ja keha saavad taas üheks ning miski ei suuda neid enam lahutada.
Artiklist „Ta on üles tõusnud.” – Liahoona, apr 2003, 2–7.
Kristus lausus kurvastavale Martale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.” (Jh 11:25–26)
Kristuse ülestõusmine kuulub lepituse juurde ja teeb ülestõusmise võimalikuks meile kõigile.
Vasakult: Roger Loveless. Mu Lunastaja elab. Koopiate tegemine keelatud; fotoillustratsioonid: Matthew Reier, Christina Smith ja Welden C. Andersen; Harry Anderson. Vaadake mu käsi ja jalgu; Carl Heinrich Bloch. Laatsarus.