Ema Taamino õnnistus

Victor D. Cave, Kiriku Ajakirjad

Kui ma tutvusin Taumatagi Taaminoga, teenisin noore misjonärina omaenda kodumaal. Õde Taamino eaka lesknaisena oli vanusest ja raskest tööst veidi küürus, kuid sirutas alati oma käed välja, et mind ja mu kaaslast Prantsuse Polüneesia kombe kohaselt tervitada ja mõlemale põsele suudelda.

Õde Taamino oli õrn ja habras ning tema kõnnak aeglane ja ettevaatlik, kuid ta kandis hoolt kõigi eest. Ta hoolitses isegi, et minu ja mu kaaslase riided oleksid alati puhtad ja triigitud. Lastele meeldis tema juures olla, sest ta oli nende vastu lahke ja kuulas, mida neil oli öelda. Ta elas tagasihoidlikku elu kahetoalises majakeses, ümbritsetud liivaranna, palmipuude, pere ja sõpradega. Austusest kutsusid kõik teda ema Taaminoks.

Tahiti Papeete misjoni juhataja oli teinud mulle ja minu kaaslasele vanem Tchan Fatile ülesandeks aidata kaheksakümneliikmelisel viimse aja pühade rühmal valmistuda oma templianni saamiseks ja perega pitseerimiseks lähimas, Hamiltoni templis Uus-Meremaal, mis asus viietunnise lennureisi kaugusel. Ema Taamino oli käinud templis kuus aastat järjest ja kavatses sel aastal uuesti minna. Mind hämmastas, kuidas ta saab lubada endale selliseid kalleid reise, elades ise nii tagasihoidlikes tingimustes. Kuus aastat hiljem sain ma vastuse.

1976. aastal käisin ma Tahiti Papeete vaia juhatajana regulaarselt vaia kogudusehooneid üle vaatamas. Ühel keskpäeval peatusin ma Tipaerui kogudusehoones. Tol ajal olid meil palgalised majahoidjad ja et aidata oma suurt perekonda ülal pidada, pidas seda ametit ka peagi seitsmekümneseks saav ema Taamino. Ta tervitas mind oma tavapärase kutsega: „Tule sööma!” Aga mina vastasin: „Ema Taamino, sa pole enam noor, kuid kogu su lõunasöögi moodustavad vaid väike leivatükk, pisike sardiinikonserv ja pudelitäis mahla? Kas sinu palgast ei piisa millegi enama jaoks?”

Ta vastas: „Ma kogun raha, et jälle templisse minna.” Tundsin südames imetlust, nähes tema armastavat ja ohverdavat eeskuju. Ema Taamino külastas Uus-Meremaa templit peaaegu viisteist korda – igal aastal 1983. aasta oktoobrini, mil Tahitil pühitseti Papeete tempel. Templi pühistemisel säras ta rõõmust.

Ma nägin ema Taaminot taas 1995. aastal, kui olin misjonijuhataja. Ta oli kolinud tagasi Makemo atollile oma sünnikoha lähedusse. Ta oli nüüd kaheksakümnendates aastates ega suutnud enam käia, kuid kortsud tema näol väljendasid rahu ja kannatlikkust ning elu ja evangeeliumi sügavat mõistmist. Tal oli ikka veel imeilus naeratus ning tema silmades säras puhas ligimesearmastus.

Järgmisel varahommikul leidsin ma ta istumas kogudusehoone lillepeenra kõrval, mida ta parasjagu rohis ja puhastas. Üks tema poegadest oli ta sinna kandnud. Ühe osaga lõpule jõudnud, liikus ta käte ja käsivarte abil edasi järgmise osa juurde. See oli tema viis jätkuvalt Issandat teenida.

Hilisel pärastlõunal, kui ma templisoovituse vestlusi läbi viisin, toodi ema Taamino istuma minu juurde kogudusehoone lähedal asuva puu varju. Ta tahtis võimalust vastata kõikidele küsimustele, mida vaja templisoovituse saamiseks.

„Juhataja, mul ei ole võimalik enam templisse minna,” ütles ta. „Jään ainult vanemaks ja haigemaks, kuid tahan alati kehtivat templisoovitust endaga kanda.”

Mulle oli ilmne, kui väga ta tahtis templisse naasta, ning teadsin, et tema igatsus oli Jumala silmis hea. Peagi pärast seda jättis ta maha oma maise ihu, et ühineda nendega, keda ta oli nii ustavalt Issanda kojas teeninud. Ta ei võtnud endaga kaasa midagi peale oma usu, tunnistuse, headuse, ligimesearmastuse ja teenimisvalmiduse.

Ema Taamino oli tõeline Polüneesia teerajaja, kelle eeskuju õnnistas nii paljusid tema vendi ja õdesid – ka mind.

Veel kaheksakümnendates eluaastates rohis ja puhastas õde Taamino kogudusehoone lillepeenraid. See oli tema viis jätkuvalt Issandat teenida.