Kes on sinu kangelane?
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides California osariigis.
Ellie teadis, kes oli tema kangelane, kuid ta oli liiga pelglik, et seda välja öelda.
„Kuulata südame tunnistushäält, kangelasvõitluses püsima jää” (Kiriku lauluraamat, lk 64).
Ellie hammustas närviliselt oma pöialt. Preili Fitz käis pingiridade vahel ükshaaval laste käest seda küsimust küsides.
„Kes on sinu kangelane?” küsis preili Fitz Jeremy käest.
Jeremy ei oodanud vastamisega hetkegi. „Minu isa!” ütles ta uhkelt.
Preili Fitz naeratas. „Ja sinu kangelane, Sarah?”
Temagi vastus tuli sama kiiresti. „Abraham Lincoln.”
Ellie tundis, kuidas tema süda lööb, kui preili Fitz talle aina lähemale liikus. Nad olid terve päeva kangelastest rääkinud ja nüüd pidi igaüks terve klassi ees ütlema, kes nende kangelane on.
Amber ja Justin ütlesid, et nende kangelasteks on nende emad. Walter ütles, et tema kangelane oli tema vanaisa. Mõned teised õpilased nimetasid kuningat või presidenti.
Jäänud olid veel vaid mõned õpilased, kui preili Fitz Ellie juurde jõudis. Ta pidi kiiresti ühe kangelase välja mõtlema.
Ellie vaatas piinlikkusega oma kingi. Kangelase väljamõtlemine polnud tegelikult probleemiks. Ta juba teadis, kes tema kangelane on. See on Jeesus Kristus. Ta oli ravinud haigeid, surnuid üles äratanud ja maksis kõikide pattude eest. Ta oli suurim kangelane, kes oli kunagi elanud. Kuid Ellie kartis seda välja ütelda.
Ellie hammustas taas oma pöialt, kui mõtles, et peab terve klassi ees ütlema, et tema kangelane on Jeesus Kristus. Aga mis siis, kui Jeremy tema üle naerab? Mis siis, kui Sarah ja Amber tema kohta vahetunnis sosistavad?
Muidugi teadis ta, et Jeesus Kristus oli tema kangelane. Kuid see ei tähendanud, et kõik teised seda samuti teadma pidid.
Preili Fitz jäi otse Ellie laua ees seisma ja naeratas. „Ja kes on sinu kangelane, Ellie?”
Ellie vaatas õpilaste rea poolt üles preili Fitzi poole. „Abraham Lincoln,” sosistas ta.
Preili Fitzi nägu säras. „Väga tore!” ütles ta ja astus järgmise õpilase juurde.
Kui õpetaja oli temast möödunud, ohkas Ellie kergendatult. Hea, et see nüüd möödas oli. Viimane asi, mis tal vaja oli, et kogu tema klass teaks, et tema kangelane on –
„Jeesus Kristus,” ütles üks hääl.
Ellie, silmad suured, pööras aeglaselt ringi. Seal – mõni pingirida eemal – istus sassis juustega väike poiss. Ta oli kleenuke ja häbelik ning istus alati tagapingis. Ellie ei teadnud isegi tema nime. Ta ei mäletanud, et poiss oleks kunagi midagi öelnud – kuni selle hetkeni.
Mõned õpilased pöörasid ringi ja vaatasid poissi, kuid ta ei pannud neid tähele. Ta vaatas preili Fitzile otsa ja ütles uuesti. „Minu kangelane on Jeesus Kristus.”
Preili Fitz naeratas eredalt ja läks järgmise pingi juurde. Kuid Ellie vaatas imestusega poissi. Ellie oli kartnud teistele oma kangelast avaldada, kuid see poiss ei kartnud. Ja ta ei käinud isegi mitte Ellie kirikus! Kuid ta teadis, kui tähtis on seista Jeesuse Kristuse eeskujuna, isegi kui see on raske.
Ellie naeratas poisile. Enam ta ei karda öelda, kes tema kangelane on. Sest nüüd oli tal kaks kangelast.