Nõrkus ei ole patt
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Piirangud ja puudused ei ole patud ega takista meil olla puhtad ja Vaimu väärilised.
„Kas ma olen vääriline Jumala kotta sisenema? Kuidas võin ma olla vääriline, kui ma pole täiuslik?
Kas Jumal võib tõepoolest minu nõrkuse tugevuseks muuta? Ma olen mitu päeva paastunud ja palvetanud, et see probleem minult ära võetaks, kuid midagi pole muutunud.
Misjoniväljal elasin ma järjepidevamalt evangeeliumi järgi kui ühelgi teisel ajal oma elus, kuid samas ei ole mulle kunagi minu puudused rohkem silma paistnud. Mispärast tundsin ma ennast nii halvasti, kuigi tegin nii palju head?”
Kui me mõtiskleme selliste küsimuste üle, on hädavajalik mõista, et kuigi patt juhib meid paratamatult Jumalast eemale, siis nõrkus võib meid vastupidiselt hoopis Tema juurde viia.
Fotod: iStock/Thinkstock
Patu ja nõrkuse eristamine
Tihti mõtleme patust ja nõrkusest kui erineva suurusega mustadest plekkidest oma hingekangal, ja kui erineva tõsidusega üleastumistest. Kuid pühakirjad viitavad, et patt ja nõrkus on oma olemuselt erinevad, nõuavad erinevaid parandusmeetmeid ning neil on potentsiaal viia erineva tulemuseni.
Enamik meist on patuga rohkem tuttav, kui me möönda soovime, kuid vaadakem siiski uuesti selle tähendust: patt on valik mitte kuuletuda Jumala käskudele või mässata meie sisemise Kristuse valguse vastu. Patt on valik usaldada Jumala asemel Saatanat, mis loob vaenu meie ja Isa vahel. Vastupidiselt meile oli Jeesus Kristus ilma patuta ja võis meie patud lepitada. Kui me siiralt meelt parandame – sealhulgas oma meelt, südant ja käitumist muudame; vajadusel andeks palume või üles tunnistame; kus vähegi võimalik, pahateo heastame; ei korda seda pattu tulevikus – võime me saada osa Jeesuse Kristuse lepitusest, saada Jumala andestuse ja taas puhtaks saada.
Puhtaks saamine on oluline, kuna midagi ebapuhast ei või elada Jumala juures. Kuid kui meie ainuke eesmärk on olla sama süütu kui Jumala juurest lahkudes, siis oleks meil parem elu lõpuni oma hällis lebada. Me tulime siia maa peale pigem selleks, et kogemuste kaudu õppida eristama head halvast, kasvada tarkuses ja oskustes, elada meile oluliste väärtuste järgi ja omandada jumalikke omadusi – selline areng ei ole võimalik turvalisse hälli jäädes.
Inimnõrkus mängib olulist rolli surelikkuse eesmärkides. Kui Moroni muretses, et tema nõrkuse pärast kirjutamises pilkavad paganad pühasid asju, kinnitas Issand talle järgmiste sõnadega:
„Ja kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees; sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks” (Et 12:27; vt ka 1Kr 15:42–44; 2Kr 12:7–10; 2Ne 3:21; ja Jk 4:7).
Selle tuttava pühakirjakoha järeldused on sügavmõttelised ja kutsuvad meid tegema vahet patul (mida innustab Saatan) ja nõrkusel (mida siin kirjeldatakse kui olukorda, mida Jumal meile annab).
Me võime defineerida nõrkust kui meie inimeseks olemisega kaasaskäivaid piiranguid meie tarkusele, väele ja pühadusele. Me sünnime surelikkusesse abitu ja sõltuvana, erinevate füüsiliste vigade ja eelsoodumustega. Meid kasvatavad ja ümbritsevad teised nõrgad surelikud ning nende õpetused, eeskujud, ja kuidas nad meid kohtlevad, on vigane ja mõnikord kahjulik. Meie nõrgas, surelikus olukorras kannatame me füüsilisi ja emotsionaalseid haiguseid, nälga ja väsimust. Me kogeme inimlikke tundeid, nagu viha, muret ja hirmu. Meil jääb puudu tarkusest, oskustest, vastupidavusest ja jõust. Ja me kannatame mitmesuguste kiusatuste käes.
Kuigi Ta oli ilma patuta, liitus Jeesus Kristus täielikult meiega surelikus nõrkuses (vt 2Kr 13:4). Ta sündis abitu imikuna surelikus kehas ja teda kasvatasid ebatäiuslikud hooldajad. Ta pidi õppima kõndima, rääkima, töötama ja teistega läbi saama. Ta tundis nälga ja väsimust, tundis inimtundeid ja haigusi, kannatusi, veritsemist ja surma. Ta oli „kõiges ‥ kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta”, allutades ennast surelikkusele ja Ta võiks „[võtta] enda peale nende jõuetused” ja meid toetada meie jõuetuses või nõrkustes (Hb 4:15; vt ka Al 7:11–12).
Me ei saa nõrkustest lihtsalt meelt parandada – ega tee nõrkus üksi meid ka ebapuhtaks. Me ei või vaimselt kasvada enne, kui me hülgame patu, kuid samuti ei või me vaimselt kasvada, kui me ei võta omaks oma inimliku nõrkuse olukorda ega reageeri sellele alandlikkuse ja usuga ning ei õpi oma nõrkuses Jumalat usaldama. Kui Moroni kurtis oma kirjutamisoskuse nõrkuse üle, ei käskinud Jumal tal meelt parandada. Selle asemel õpetas Issand, et ta oleks alandlik ja usuks Kristusesse. Kui me oleme vagurad ja ustavad, annab Jumal meile meie nõrkuse raviks armu – mitte andestust. Pühakirjajuht defineerib armu kui õigustandva (suutlikuks tegeva) Jumala väe, mis aitab meil teha, mida me ise ei suuda (Vt märksõna „Arm”. – Pühakirjajuht) – see on sobilik jumalik ravivahend, mille läbi võib Ta lasta nõrkadel asjadel saada tugevaks.
Alandlikkuse ja usu rakendamine
Meie varajasest Kiriku kogemusest peale õpetatakse meile meeleparanduse olulisi aspekte, kuid kuidas kasvatada alandlikkust ja usku? Mõtiskle järgmiste ideede üle:
-
Mõtiskle ja palveta. Kuna me oleme nõrgad, ei pruugi me vahet teha, kas on tegemist patuga (mis nõuab kohest ja ulatuslikku meele, südame ja käitumise muutust) või nõrkusega (mis nõuab alandlikku, pidevat pingutust, õppimist ja täiustumist). Kuidas me neid asju näeme, võib sõltuda meie kasvatusest ja küpsusest. Ühes käitumises võib olla isegi mõlemat, nii pattu kui ka nõrkust. Kui me ütleme, et patt on hoopis nõrkus, viib see meeleparanduse asemel vabanduste otsimiseni. Kui ütleme, et nõrkus on patt, võib see kaasa tuua häbi, süüdistuse, meeleheite ja usu kaotamise Jumala lubadustesse. Mõtisklemine ja palvetamine aitavad meil nende vahel vahet teha.
-
Prioriseeri. Kuna me oleme nõrgad, ei suuda me kõiki vajalikke muutusi kohe teha. Kui me alandlikult ja ustavalt oma inimnõrkusi paari kaupa ette võtame, võime ajapikku vähendada võhiklikkust, moodustada häid harjumusi, suurendada meie füüsilist ja emotsionaalset tervist ning suutlikust ja tugevdada oma usaldust Jumalasse. Jumal oskab meil aidata teada, millest alustada.
-
Planeeri. Kuna me oleme nõrgad, nõuab tugevaks saamine enamat kui õigemeelsed soovid ja suurel hulgal enesedistsipliini. Me peame ka planeerima, vigadest õppima, arendama efektiivsemaid strateegiaid, plaane üle vaatama ja uuesti proovima. Meil on vaja pühakirjade, teemakohaste raamatute ja teiste inimeste abi. Me teeme vaikselt algust, rõõmustame edasiminekute üle ja võtame riske (isegi kui need tekitavad meis haavatavuse ja nõrkuse tundeid). Meil on vaja toetust, et aidata meil teha häid valikuid isegi siis, kui me oleme väsinud või heitunud, ja tegevuskava, kuidas libastumise korral taas õige rada kätte leida.
-
Olge kannatlik. Kuna me oleme nõrgad, võib muutus aega võtta. Me ei ütle lahti oma nõrkustest samamoodi, kui me ütleme lahti oma pattudest. Alandlikud jüngrid teevad vabast tahtest kõike, mis vaja, õpivad vastupidavust, jätkavad püüdlusi ega anna alla. Alandlikkus aitab meil endaga ja teistega, kes on samuti nõrgad, kannatlik olla. Kannatlikkus väljendab meie usku Issandasse, tänu Tema usalduse eest, ja aitab meil usaldada Tema lubadusi.
Isegi kui me siiralt oma pattudest meelt parandame, andeks saame ja uuesti puhtaks saame, oleme me ikkagi nõrgad. Meid vaevavad jätkuvalt haigused, emotsioonid, teadmatus, eelsoodumused, väsimus ja kiusatused. Kuid piirangud ja puudused ei ole patud ega takista meil olla puhtad ja Vaimu väärilised.
Nõrkus tugevuseks
Fotod: iStock/Thinkstock
Samal ajal kui Saatan on varmas kasutama ära meie nõrkusi, et meid pattu tegema meelitada, võib Jumal kasutada inimnõrkuseid, et meid õpetada, tugevdada ja õnnistada. Kuid vastupidiselt sellele, mida me võime oodata või loota, ei lase Jumal nõrkadel asjadel saada meie jaoks tugevaks meilt nõrkusi eemaldades. Kui Paulus korduvalt Jumalat palus, et Ta eemaldaks tema „liha sisse antud vaia”, millega Saatan teda lõi, ütles Jumal Paulusele: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” (2Kr 12:7, 9)
On palju viise, kuidas Issand laseb nõrkadel asjadel saada meie jaoks tugevaks. Kuigi Ta võib eemaldada nõrkuse loodetud imelise terveks tegemise kaudu, juhtub seda minu kogemuse järgi väga harva. Näiteks ei näe ma mingit tunnistust sellest, et Jumal oleks eemaldanud Moroni nõrkuse kirjutamises pärast seda kuulsat salmi Eteri 12. peatükis. Samuti võib Jumal lasta nõrkadel asjadel tugevaks saada, aidates meil oma nõrkustega paremini toime tulla, arendada nende suhtes sobilikku huumorimeelt või vaatenurka ja nendest tasapisi aja jooksul üle saada. Samuti on tugevused ja nõrkused tihti omavahel seotud (nagu järjekindlus, mis on tugevus, ja jäärapäisus, mis on nõrkus) ning me võime õppida hindama tugevust ja ohjeldama sellega kaasnevat nõrkust.
On veel üks, isegi võimsam viis, kuidas Jumal laseb meie nõrkadel asjadel tugevaks saada. Issand ütleb Moronile salmis Eteri 12:37: „Ja kuna sina oled näinud oma nõrkust, tehakse sind tugevaks koguni selleni välja, et sa võid istet võtta paigas, mille mina olen valmistanud oma Isa eluasemetes.”
Jumal ei ütle siin, et ta muudab Moroni nõrkust, vaid et Ta muudab Moronit. Võideldes inimnõrkuse väljakutsega, võib Moroni – ja võime ka meie – õppida ligimesearmastust, kaastunnet, alandlikkust, vagurust, julgust, kannatlikkust, tarkust, vastupidavust, andestust, visadust, tänulikkust, loovust ja palju teisi voorusi, mis teevad meid rohkem Taevase Isa sarnaseks. Need on omadused, mida me tulime siia maa peale lihvima, kristlikud jooned, mis valmistavad meid ette taevasse naasmiseks.
Kuskil pole rohkem näha Jumala armastust, tarkust ja lunastavat väge kui Tema võimes pöörata meie heitlus inimnõrkustega hindamatuteks voorusteks ja tugevusteks, mis meid rohkem Tema-sarnaseks teevad.