Päästja isetu ja püha ohverdus
Juhataja Boyd K. Packer
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja
2011. aasta 6. novembril Brigham Youngi Ülikoolis peetud pühaliku koosoleku kõnest. Täispika ingliskeelse kõne lugemiseks vt speeches.byu.edu.
Issand on alati meiega. Ta on kannatanud ja maksnud võla, kui te võtate Ta oma Lunastajaks.
Meile kõigile on antud vaimset krediiti. Ja ühel või teisel viisil meie võlg üha suureneb. Kui sa korrapäraselt sissemakseid teed, pole sul muretsemiseks põhjust. Peagi õpid distsipliini ja tead, et ees ootab võla tasumise päev. Õpi oma vaimset arvet korrapäraselt tasuma, selle asemel, et lasta sel intressi koguda.
Kuna see on proovilepaneku aeg, siis on oodata, et teete mõningaid vigu. Ma oletan, et olete teinud oma elus asju, mida kahetsete, asju, mille eest te ei saa isegi vabandust paluda, rääkimata siis nende heastamisest, ning kannate seetõttu koormat. Nüüd on käes aeg kasutada sõna süütunne, mis võib meid kustumatu tindina määrida ja mida ei saa kergesti maha pesta. Süütunde võõrastütar on pettumus, kahetsus kaotatud õnnistuste ja võimaluste ees.
Kui teid vaevab süütunne, ei erine te inimestest Mormoni Raamatus, kelle kohta ütles prohvet: „Nende süütegude pärast oli hakanud kirik kahanema; ja nad hakkasid umbusklikult suhtuma prohvetliku kuulutamise vaimu ja ilmutuse vaimu; ning nad olid silmitsi Jumala kohtuotsustega” (Hl 4:23).
Me püüame tihtipeale lahendada süütunde probleemi, öeldes üksteisele ja iseendale, et see ei oma tähtsust. Kuid millegipärast, sügaval oma sisimas, me ei usu seda. Ega usu ka iseennast, kui me seda väidame. Me teame, mis on õige. See omab tähtsust!
Prohvetid on alati meeleparandust õpetanud. „Ja vaata, ta tuleb lunastama neid, kes ristitakse meeleparanduseks usu läbi tema nimesse” (Al 9:27).
Alma ütles otsekoheselt oma eksinud pojale: „Nüüd, meeleparandus ei saanud tulla inimestele enne, kui oli karistus, mis samuti oli igavene, nagu hinge elu peab olema, määratud vastandiks õnneplaanile” (Al 42:16).
Surelikul elul on kaks peamist eesmärki. Esiteks saada keha, mis võib, kui me seda lubame, saada puhastatud ja ülendatud ning elada igavesti. Teine eesmärk on läbida proovilepanekuid. Katsumustes teeme me kindlasti vigu. Kuid me võime oma vigadest õppida. „Kui me ütleme, et me pole pattu teinud, siis me teeme tema valelikuks ja tema sõna ei ole meie sees” (1Jh 1:10).
Te võite end nii vaimus kui ka kehas alaväärsena tunda ja teid võib koormata mõni tasumata vaimne arve. Kui te endaga mõnel neist vaikse mõtiskluse hetkel (mida paljud meist vältida püüavad) silmitsi seisate, kas siis on mingeid lahendamata asju, mis teid vaevavad? Kas miski vaevab teie südametunnistust? Kas olete senini suuremal või vähemal määral milleski süüdi, olgu see suur või väike asi?
Liiga sagedasti saame me kirju nendelt, kes on teinud traagilisi vigu, mis neid koormavad. Nad küsivad: „Kas ma võin kunagi andeks saada? Kas ma võin kunagi muutuda?” Vastus on jah!
Paulus õpetas korintlastele: „Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda” (1Kr 10:13).
Evangeelium õpetab meile, et vaevadele ja süüle saab leevendust meeleparanduse kaudu. Välja arvatud mõned vähesed – need väga vähesed –, kes lähevad hukatusse pärast seda, kui on teadnud kogu täiust; ei ole mingit harjumust, sõltuvust, mässumeelsust, üleastumist, ei väikest ega suurt süütegu, mis ei langeks täieliku andestuse lubaduse alla. Ükskõik, mis teie elus juhtunud pole, on Issand valmistanud viisi, kuidas võite tulla tagasi, kui kuuletute Püha Vaimu õhutustele.
Mõned on täis tungi, kiusatust, mis nende meeles ringleb, ja mis peagi harjumuseks ja siis ehk sõltuvuseks muutub. Meil on soodumus üleastumiseks ja patuks ning samuti enda veenmiseks, et me ei tunne süüd, kuna oleme sellistena sündinud. Me satume lõksu ja nii tuleb valu ja piin, mida vaid Päästja suudab ravida. Teil on vägi halb tegevus peatada ja saada lunastust.
Saatan ründab perekonda
President Marion G. Romney (1897–1988) ütles mulle kord: „Ära räägi neile vaid nii, et nad seda mõistaksid, räägi neile nii, et nad ei saa seda valesti mõista.”
Nefi ütles: „Sest minu hing tunneb heameelt selgusest, sest niiviisi töötab Issand Jumal inimlaste seas. Sest Issand Jumal annab mõistmisele valgust” (2Ne 31:3).
Seega pange tähele! Ma räägin selgelt, nagu inimene, keda on kutsutud ja kohustatud seda tegema.
Te teate, et on vastane. Pühakirjad ütlevad tema kohta: „See vana madu, kes on kurat, kes ‥ kõikide valede isa” (2Ne 2:18). Ta tõugati alguses alla (vt ÕL 29:36–38) ja ta ei saanud surelikku keha. Nüüd on ta vandunud hävitada selle „suure õnneplaani” (Al 42:8) ja saanud kõige õigluse vaenlaseks. Ta keskendab oma rünnaku perekonna vastu.
Te elate ajal, mil pornograafia nuhtlus levib üle kogu maailma. Seda on raske vältida. Pornograafia keskendub sellele osale teie loomuses, mille kaudu teil on võim luua elu.
Pornograafiale andumine toob raskusi, abielulahutusi, haigust ja mitmesuguseid probleeme. Pornograafias pole midagi, mis oleks süütu. Seda koguda, vaadata, kaasas kanda, ükskõik millises vormis, sarnaneb rästiku seljakotis hoidmisega. See seab teid paratamatult vaimsesse olukorda, mis on kui rästiku surmav hammustus. Muidugi on kerge mõista, kuidas tänapäeva maailmas võib pornograafiaga süütult kokku juhtuda, seda lugeda või vaadata ilma selle kohutavaid tagajärgi mõistmata. Kui see on teie olukord, siis ma hoiatan teid, et te sellele lõpu teeksite. Tehke sellele kohe lõpp!
Mormoni Raamat õpetab, et „inimesed on saanud piisavalt juhatust, et eristada head halvast” (2Ne 2:5). See kaasab ka teid. Te teate, mis on õige ja mis vale. Olge ettevaatlik, et te seda piiri ei ületaks.
Kuigi enamiku vigu võib eraviisiliselt Issandale üles tunnistada, on mõningaid üleastumisi, mille andekssaamiseks on vaja teha enamat. Kui olete teinud ränki vigu, siis rääkige oma piiskopiga. Muidu on sobilik tavaline vaikne ja isiklik ülestunnistus. Kuid pidage meeles, et suur andestuse hommik ei pruugi kohe koita. Kui te taas komistate, ärge andke alla. Heitumusest võitusaamine on proovilepaneku üks osa. Ärge andke alla. Ja nagu ma teile ka varem öelnud olen – kui te olete oma patud üles tunnistanud ja kõrvale heitnud, ärge tagasi vaadake.
Päästja kannatas meie pattude eest
Issand on alati meiega. Ta on kannatanud ja maksnud võla, kui te võtate Ta oma Lunastajaks.
Surelikena ei pruugi ega suuda me täielikult mõista, kuidas Päästja oma lepitava ohverduse täide viis. Kuid praegu ei ole nii tähtis teada, kuidas, vaid miks Ta kannatas. Miks tegi Ta seda teie, minu ja kogu inimkonna eest? Ta tegi seda armastusest Jumal Isa ja kogu inimkonna vastu. „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” (Jh 15:13).
Ketsemani aias läks Kristus oma apostlitest eemale palvetama. Mis seal täpselt toimus, ei ole meile teada antud. Kuid me teame, et Ta tegi lepituse. Ta oli nõus võtma enda peale kogu maailma vead, patud ja süütunde, kahtlused ning kartused. Ta kannatas, et meie ei peaks kannatama. Paljud surelikud on kannatanud piinu ja surnud piinarikast ja kohutavat surma. Kuid Tema kannatused olid neist kõikidest suuremad.
Minu vanuses tean ma, mis on füüsiline valu, ja see ei ole kerge. Keegi ei pääse sellest elust ilma kannatusteta. Kuid isiklik piin, mida ma kanda ei suuda, on teadmine, et olen põhjustanud kannatusi kellelegi teisele. Seda tundes heidan ma pilgu piinadele, mida Päästja Ketsemani aias koges.
Tema kannatus erines kõigist teistest kannatustest nii enne kui ka pärast, kuna Tema võttis enda kanda kogu karistuse, mis kunagi inimperele antud on. Kujutage seda ette! Temal polnud mingit võlga tasuda. Tema polnud midagi valesti teinud. Sellele vaatamata koges Ta kõike – kogu süütunnet, leina ja kurbust, valu ja alandust, kogu vaimset, emotsionaalset ja füüsilist piina, mida inimkond tunda võib. Kogu inimajaloo vältel on olnud vaid Üks, kes oli täiesti patuta, kes võis tasuda kogu inimkonna pattude ja üleastumiste eest ning kannatada välja selle valu, mis nende eest tasumisega kaasnes.
Ta andis oma elu ja ütles sellega: „See olen mina, kes võtab enda peale maailma patud” (Mo 26:23). Ta löödi risti, Ta suri. Nad ei saanud Temalt elu võtta. Ta nõustus surema.
Täielik andestus on võimalik
Kui olete komistanud või isegi mõnda aega eksiteil olnud, kui tunnete, et vastane teid nüüd vangistuses hoiab, võite usus edasi liikuda ega mitte enam maailmas edasi-tagasi uidata. On neid, kes on valmis teid tagasi rahusse ja turvalisusesse juhatama. Isegi Jumala arm, nagu lubatakse pühakirjades, tuleb „pärast kõike, mida me saame teha” (2Ne 25:23). Selle võimalikkus on minu jaoks kõige väärtuslikum tõde.
Ma luban, et andestuse helge hommik võib koita. Siis tuleb teie ellu taas „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine” (Fl 4:7), mis on kui päikesetõus, ja ei teie ega Tema „tuleta enam meelde [teie] pattu!” (Jr 31:34). Kuidas võite seda teada? Te lihtsalt teate seda. (Vt Mo 4:1–3.)
Seda õpetan ma neile teie seast, kes on probleemidesse sattunud. Ta astub vahele ja lahendab probleemi, mida teie lahendada ei suuda, kuid te peate tasuma selle hinna. Ilma seda tegemata see ei toimi. Ta on väga lahke valitseja selles osas, et on juba tasunud vajaliku hinna, kuid Ta soovib, et teeksite, mida peate tegema, isegi kui see on valulik.
Ma armastan Issandat ja armastan Isa, kes Ta lähetas. Me võime asetada Tema ette oma pettumuse, patu- ja süükoormad ning Tema heldetel tingimustel võib iga arve saada täielikult tasutud.
„Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!” Seda juhul, jätkas Jesaja, „kui te tahate ja kuulate” (Js 1:18–19).
Tulge Tema juurde
Pühakirjakoht „õpi tarkust oma nooruses; jah, õpi oma nooruses kinni pidama Jumala käskudest” (Al 37:35) on kutse, millega kaasnevad lubadus rahust ja kaitsest vastase eest. „Ükski ärgu põlaku sinu noorust, vaid ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses” (1Tm 4:12).
Ärge oodake, et elus kõik libedasti läheb. Isegi neil, kes elavad, nagu peavad, tuleb ette vastandlikke olusid. Võtke kõik elu väljakutsed vastu optimismi ja kindlusega ning teid toetab nii praegu kui ka tulevikus rahu ja usk.
Neile teie seast, kes ei ole veel saanud kõiki õnnistusi, mida te tunnete, et soovite ja vajate, tahan ütelda, et usun kindlalt, et need, kes elavad ustavalt, ei jää ilma ühestki kogemusest ega võimalusest, mis on oluline lunastuseks ja päästmiseks. Püsige vääriliste, lootusrikaste, kannatlike ja palvemeelsetena. Asjadel on komme laheneda. Püha Vaimu and juhatab teid ja teie tegusid.
Kui vaevlete süütunde, pettumuse või masenduse käes tänu tehtud vigadele või õnnistustele, mis pole teile veel osaks saanud, lugege kindlust pakkuvaid sõnu kirikulaulust „Sind kutsub Jeesus”:
„Sind kutsub Jeesus, kui hing sul vaevas,
rõhugu sind patt või mure must.
Kindlasse paika Ta juhib siis sind,
kus puhkavad need, kel usk, kellel usk.
Sind kutsub Jeesus, sind ikka märkab,
pimedas teelt kui eksinud sa.
Ta arm sind leiab ja juhib hellalt,
pimedast ööst valgus saab, jah saab.
Sind kutsub Jeesus, alati kuuleb,
kui Tema armastust palud sa.
Tea, taevainglid on sinu juures,
aina sind valvavad nad, jah nad.”1
Koos oma vendade apostlitega kuulutan ma, et olen Issanda Jeesuse Kristuse eriline tunnistaja. Seda tunnistust kinnitatakse iga kord, kui ma tunnen kas iseendas või teistes Tema püha ohverduse puhastavat mõju. Minu ja minu vendade tunnistus on tõsi. Me tunneme Issandat. Ta ei ole oma prohvetitele, nägijatele ja ilmutajatele võõras.
Ma mõistan, et te ei ole täiuslikud, kuid te olete teel täiuslikkuse poole. Olge julged. Teadke, et iga isik, kellel on keha, omab jõudu selle üle, kellel keha ei ole.2 Saatanale ei antud keha, nii et kui te kunagi kiusatustega silmitsi seisate, teadke, et teil on rohkem väge kui kõikidel neil kiusatustel, kui te rakendate valikuvabadust, mis Eedeni aias Aadamale ja Eevale anti ning teie sugupõlveni edasi kanti.
Teilt ei oodata rohkemat, kui et te vaataksite lootusrikkalt ettepoole ja sooviksite teha seda, mida Issand soovib, et te teeksite.