Naised taastamise algusaegadel

Jane oli kogu tee rõõmus

Kas ka meil on Jane Manning Jamesi sarnaselt kindel otsus oma rännakul usuga lõpuni jõuda?

Jane Manning James oli käimisest väsinud, kuid polnud nõus peatuma.

Tema vanim poeg, Sylvester, oli piisavalt suur, et vankri kõrval käia. Kuid teel sündinud pisipoega Silast tuli veel süles kanda. Aasta oli siis 1847 ja Jamesi pere oli peagi esimeste teerajajate seas Suure Soolajärve orgu jõudmas.

Jane’ile polnud pikad rännakud võõrad.

Neli aastat tagasi lahkus ta pere oma kodust ühes idapoolses linnas, et pühadega läänepiiri lähedal Nauvoos ühineda. Jõge pidi oleks selleks rännakuks kulunud vaid mõned päevad. Kuid kuna paljud mustanahalised inimesed olid tookord Ühendriikides orjad, pidi Jane’i pere sageli pabereid näitama, mis nende vabadust tõendasid. Ja paiguti kehtisid ranged seadused, mis keelasid värvilistel inimestel teatud piirkonda läbida, nõudes koguni 500 dollarit inimese eest.

Selle pöörase lõivu või muude eelarvamuste tõttu polnud jõelaeva meeskond nõus Jane’i ja tema perekonda kaugemale viima. Laskmata end selles kohutada, jätsid nad suure osa oma varast maha ja asusid sellega, mida kanda suutsid, jalgsi teele.

Jane’i pere kõndis maha rohkem kui 1300 kilomeetrit. Nad kõndisid palavatel päevadel ja kottpimedatel öödel. Kord kõmpisid nad läbi metsa ja magasid lageda taeva all. Ärgates olid nende riided härmatisest valged.

„Kõndisime oma kingad lõhki ning jalad katki ja veriseks,” meenutas Jane. „Palusime, et Jumal, meie Igavene Isa, me jalad terveks teeks, ja meie palveile vastati.”¹

Jane laulis raske rännaku kestel oma vanemate ja õdede-vendadega kirikulaule ning ülistas Jumalat. Lõpuks, pärast pea kolmekuist kõndimist, jõudsin nad Nauvoosse. Kui ustavad pühad aastaid hiljem tasandike suunas teele läksid, oli Jane esimeste teerajajate seas, kes selle tee ette võtsid.