Abiks lapsevanematele
Mida põranda pühkimine mulle lapsevanemaks olemise kohta õpetas
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Sain oma palvele vastuse laste kodutööde abil.
Illustreerinud David Green
Ärkasin ühel hommikul täiesti jõuetuna. Mu lapsevanemakohustused tundusid rasked ja ma olin vägagi teadlik oma nõrkustest. Olin end hoopis teistsuguse lapsevanemana ette kujutanud, kuid mu kujutluste ja tegelikkuse vahel haigutas suur lõhe.
Laskusin põlvili, et palvetada, ja ütlesin Taevasele Isale, kuidas ma Teda armastan. Ütlesin Talle, kuidas ma armastan lapsi, kellega Ta on meie perekonda õnnistanud. Ja hakkasin Talle rääkima, kuidas ma püüdsin olla hea lapsevanem, kuid tundsin, et ei saa piisavalt hästi hakkama. Mõtlesin palvetades, kui palju paremad mu lapsed oleksid, kui Jumal neid ise kasvataks.
Korraga turgatas mulle pähe üks kujutluspilt. Kujutasin ette, kuidas mu lapsed köögipõrandat pühivad. See on üks paljudest kodutöödest, mis on meie pere abistamiseks nende ülesanne. Kui ma jälgin, kuidas nad seda teevad, paneb see mind mõnikord nägu krimpsutama, sest nad alles õpivad ja jätavad paljud kohad tegemata. Kuid ma lasen neil seda ja ka teisi igapäevaseid ülesandeid teha, kuna näen asju laiemas perspektiivis. Tean, et kogu selle ebatäiusliku harjutamise käigus nad õpivad ja arenevad. Lõpuks suudavad nad seda teha niisama kiiresti ja tõhusalt nagu mina. Perspektiiv sellest, kuidas neist saavad kohusetundlikud ja iseseisvad inimesed, on palju rahuldust pakkuvam kui see, kui ma kõike ise teeksin. Ma ei kasvata lapsi nende lühiajalist edu silmas pidades – püüan aidata neil olla edukad pikas perspektiivis.
Ja ma mõtlesin, et ehk midagi taolist kehtib ka meie taevaste vanemate puhul. Taevane Isa teab, et me ei suuda olla täiuslikud lapsevanemad. Osa, mida teeme, paneb ilmselt ka Teda nägu krimpsutama, aga Ta laseb meil seda teha, kuna teab, et me kasvame ja areneme. Tema näeb asju kõige pikemaajalisemast perspektiivist. Tema ettekujutustes saavad meist ühel päeval Tema-sarnased lapsevanemad, kes suudavad täielikult armastada, tulemuslikult õpetada ja täiuslikuks eeskujuks olla. Ta teab, et kuigi me oleme kohmakad, arenevad meis sellised omadused nagu kannatlikkus ja ligimesearmastus. Ning seega laseb Ta oma tarkusest meil äparduda ja uuesti üritada.
Kuidas ma küll soovin, et oleksin juba praegu täiuslik lapsevanem! Nagu Joseph Smith kirjutas, avastan ka mina end sageli „rumalaid vigu” tegemas (JSA 1:28). Kuid ma leian tröösti teadmisest, et Jumal mõistab mu südant, mis tähendab seda, et Ta teab, et ma püüan olla õplik. Tunnen rõõmu, kui mu lapsed küsivad: „Kuidas ma saan seda paremini teha?” ja näivad soovivat paremaks saada. Vähemalt saan mina olla selline laps Taevasele Isale.
Kui kõik need mõtted mul peast läbi käisid, tundsin korraks heitumust. „Aga kui ma oma lapsevanemana tehtud vigadega oma lastele haiget teen?” küsisin ma. „Ma ei taha neile takistuseks olla, isegi kui minust endast seeläbi midagi imelist kujuneb.”
Ja taas turgatas mulle pähe kujutluspilt, kuidas mu lapsed koristavad. Kui mu tütar on püüdnud tõsimeelselt põrandat pesta ja tormab siis mängima või mõnda muud ülesannet lõpetama, pesen ma tavaliselt ise kõik kleepuvad plekid, mis temast järele jäävad. Ja ma mõtlesin Jeesuse Kristuse lõputule halastusele ja väele ning tema lepitusele, mis katab kõik elu kleepuvad olukorrad. Tema arm korvab nii minu vajakajäämised lapsevanemana kui ka mu laste valu, mida nad mu vajakajäämiste tõttu kannatavad. Tema lepitus saab seda kõike meile kõigile mõistetamatul viisil tervendada.
Minu tollepäevane isiklik ilmutus pakub mulle suurt tröösti. Tundsin, kuidas Vaim õpetas mulle, et partnerluses Issandaga on mu parimad jõupingutused piisavad. Ma tean, et Taevane Isa toimetab mu laste elus vähehaaval ka edaspidi, et teha täiuslikult seda, milles mina kuigi täiuslik pole. Tema abil säravad mu lapsed ühel päeval omaette just niisama eredalt, nagu Taevane Isa oleks neid ise kasvatanud. Kuid Tema plaanil õnnestub ka mind selle käigus muuta, pühitsedes ja vormides mind rohkem Tema-sarnaseks. Kui suur on meie Jumala tarkus!