Saage jagu maailma muredest
Vanem Hans T. Boom
Seitsmekümnest
Maailma mured ei tohi segada mul kuuletuda Jumala sõnale.
Veetsin tööd otsides terve pärastlõuna jalgrattal ja sõitsin ühest ettevõttest teise.
Illustreerinud Liam O’Farrell
Kui me muretseme Issanda tahte asemel maailma murede pärast, jääme ilma ka meile lubatud rikkalikest õnnistustest. Hea näide sellest on ühe taastamise alguspäevil elanud mehe kogemus.
James Covel oli olnud 40 aastat teise kiriku õpetaja, kuid kuulnud taastatud evangeeliumist, „tegi [ta] Jumalaga lepingu, et ta kuuletub igale käsule, mis Issand talle prohvet Josephi kaudu annab” (ÕL 39. osa päis). Issand ütles Josephi vahendusel Covelile: „Võt[a] kuulda minu häält, mis ütleb sinule: Tõuse ja saa ristitud, ja pese ära oma patud, hüüdes appi minu nime, ja sa saad minu Vaimu ja nii suure õnnistuse, millist sa eales pole tundnud.” (ÕL 39:10)
Kuid Covel peagi „hülgas Issanda sõna ja pöördus tagasi oma endiste põhimõtete ja inimeste juurde” (ÕL 40. osa päis). Issand ütles Coveli kohta, et „ta võttis sõna vastu rõõmuga, aga otsekohe ahvatles teda Saatan, ning tagakiusamise kartus ja maailma mured panid ta sõna hülgama” (ÕL 40:2). Kuna Covel pööras tähelepanu maailma muredele, kaotas ta õnnistused, mida Issand talle lubanud oli.
Kas peaksin jääma või lahkuma?
Olen elu jooksul õppinud, et me ei tohi lasta maailma muredel segada meil Issandale kuuletuda. Ma kasvasin üles imetoredas ja armastavas kodus, kus mu vanemad meile tublilt evangeeliumi õpetasid, ja see, kuidas nad meid armastasid, peegeldas Taevase Isa armastust Tema laste vastu.
16-aastaselt kutsuti mind tööle ühte Ameerika Ühendriikides asunud tallu, kuhu mul oleks olnud võimalik ühel päeval oma kodu rajada. See mõte meeldis mulle, kuna minu kodumaa Holland on kõigest üks rahvast täis väikeriik.
Tegelikult tundsid ka mu isapoolsed esivanemad sarnast soovi mujal elada. Nad kolisid Indoneesiasse, mis oli Hollandi endine koloonia. Ma sain neist täielikult aru. Indoneesias on hea ilm, kaunis maastik ja ohtralt ruumi. Mu esivanemaid inspireerinud rännukirg oli ka minu geenides. Kas ka mina peaksin edu ja seiklusi otsides kodumaalt lahkuma?
Isa ulatas mulle sel otsuse langetamise ajal koopia kirjast, mille tema ja ta õe misjonijuhataja Donovan van Dam oli neile palju aastaid tagasi kirjutanud. Juhataja van Dam palus neil jääda Hollandisse ja seal Kirikut ehitada. Isa ütles mulle, et just seda oli ta teha otsustanud. Ja kuna kirjal oli Boomide perekonnanimi, oli nüüd minu kord avastada, mida ma pean tegema.
Pärast teist maailmasõda olid paljud Kiriku liikmed Ameerikasse ja Saksamaale emigreerunud. See jätkus ka 1970ndatel aastatel, kuigi Kiriku juhid julgustasid liikmeid oma kodumaale jääma ja oma elukohariigis Kirikut tugevdama. Ka mina langetasin palvemeelselt otsuse Hollandisse jääda ja seal Kirikut ehitada, mõistmata täielikult, mida see tulevikus tähendab.
Otsused, otsused
Kui ma 1970ndate lõpus keskkooli lõpetasin, valitses Hollandi majanduses segadus. Töötuse tase oli kõrge. Kokkuvõttes näisid asjalood päris nukravõitu. Koolilõpetajatel oli raske otsustada, mida edasi teha.
Mu isa teenis kogudusejuhatajana. Ta arutas minuga aeg-ajal põhimisjonil teenimist. Loomulikult oleks see olnud midagi imelist. Olin seda kogu elu oodanud,
kuid ei mõistnud, kuidas misjonil teenimine aitab mul tulevikus oma pere eest hoolitseda. Olin soovinud juba lapsepõlvest saati leida elu armastust, kellega koos pere luua.
Olin tookord 17aastane, ja teadmata, mida edasi teha, läksin edasi õppima. Mõne nädala pärast jõudis mulle kohale, et see õppesuund ei tee mind õnnelikuks. Kahtlesin isegi, kas saan sel alal püsiva töökoha. Kaalusin kooli pooleli jätta.
Mu vanemad polnud selle üle õnnelikud. Nad ütlesid, et saan kooli pooleli jätta vaid siis, kui lähen tööle. Nad arvasid ilmselt, et ma finantskriisi tõttu tööd ei leia. Veetsin terve pärastlõuna jalgrattal ja sõitsin ühest ettevõttest teise. Lõpuks palkas üks ettevõte mind oma lattu tööle.
Minu plaan
Ma võtsin selle ajutise töökoha vastu, kuid mul oli plaan. Tahtsin saada politseinikuks. Riigi teenistuses olemine oleks stabiilne viis tulevase pere eest hoolitsemiseks ja kõik toimiks.
Mäletan päeva, mil läksin politseikooli sisseastumiseksamile. Läksin varahommikul rongile ja tegin kogu päeva kõiksugu teste. Päeva lõpus kutsuti mind kontorisse. Nad ütlesid, et olin kõik eksamid ära teinud ja neil oleks hea meel mind vastu võtta, kuid 17aastasena olin ma veel liiga noor. Nad ütlesid, et prooviksin aasta pärast uuesti.
Mu maailm purunes kildudeks ja mõtlesin terve kodutee, et mis nüüd saab? Isa kuulas, kui ma oma pettumuse kodus välja valasin ja pakkus, et annab mulle õnnistuse. Ootasin, et Issand ütleb mulle, et kõik laabub ja mind võetakse imekombel politseiakadeemiasse. Selle asemel ütles Issand, et kui otsustan seada Tema esikohale, on mul alati leib laual ja vahendid, et oma tulevase pere eest hoolitseda.
Parem plaan
Sain oma palvetele vastuse, et minu jaoks tähendab Issanda esikohale seadmine põhimisjonit. See oli alati mu kavatsus olnud, kuid ma polnud märganud, kuidas üks samm viib teiseni. Teadsin nüüd, et lähen misjonile ja tahtsin seda teha niipea kui võimalik.
Tookord tuli maksta misjoni eest vanas rahas 10 000 Hollandi kuldnat ehk umbes aastapalk. Jätkasin laos töötamist ja 1981. aasta suveks oli mul 10 000 kuldnat olemas. Olin saanud ka 18aastaseks. Mu kogudusejuhatajast isa ütles, et olin misjoniks liiga noor ja seda ütlesid ka ringkonna- ja misjonijuhataja. Tookord pidi olema 19aastane. Kuid oma 18ndal sünnipäeval läksin ma ise arsti ja hambaarsti juurde ning palusin neil täita nende osa minu misjoniavaldusest.
Mingil kombel sain oma juhid nõusse, et nad minuga vestleksid ja mu avalduse sisse saadaksid. Seejärel me ootasime. Ma ei teadnud, et mu isa oli kogudusejuhatajana kirja saanud. Avaldus tagastati talle märkega, et olen liiga noor. Kuid ta ei tahtnud seda minuga veel jagada ja kandis seda oma pintsakutaskus nädalaid, ilma et oleks mulle teada andnud. Õnneks sai ta vahepeal veel teisegi teadaande. Seal oli kirjas, et teatud olukorras olid vennad nõus noortel meestel varem minna laskma, kui nad on hästi ettevalmistunud. Mind kutsuti peagi teenima ja määrati Inglismaale Londoni idamisjonile. Misjonist kujunes eluaegne õnnistus.
Issanda õnnistused
Kolm kuud pärast misjonilt naasmist kohtasin ma oma elu armastust. Aasta hiljem laulatati ja pitseeriti meid Inglismaal Londoni templis. Majandus polnud ikka veel heal järjel, kuid mul on olnud alati tööd ja olen saanud oma pere eest hoolitseda. Meil on olnud alati leib laual ja katus pea kohal.
Misjonärina sai sellest pühakirjakohast minu lemmik: „Kuivõrd sa pead kinni Jumala käskudest, saadab sind sellel maal edu.” (Al 36:1) Sellest juhituna otsustasin ma oma isa eeskujul Hollandisse jääda ja oma kodumaal Kirikut ehitada.
Vanem ja õde Boomi pere aastal 2019. Pärast seda on sündinud veel üks pojatütar.
Tänaseks on minu pisikesest kodukogudusest saanud imeline vaiakogudus, kus meie lapselapsed tunnevad suures Algühingus rõõmu paljude sõprade seltskonnast. Meie poegadel on head ametid ja neil on õnnistuseks leib laual. Näen, et minu otsused on mõjutanud järgmist põlvkonda, kes soovivad samuti Issanda oma elus esikohale seada.
Olen tänulik, et õppisin elus juba varakult, et õige otsus on maailma muredest jagu saada ja Taevane Isa esikohale seada. Ta on andnud mulle õnnistusi, millest ma poleks muidu iial teada saanud.