Digiartikkel: Viimse aja pühade hääled
Issanda juhatusel
Issand tunneb meid ja teab, mis on meile praegu õige.
Foto: Cody Bell
Giselle
Enne kui me abiellusime, oli André doktorant ja sai endale töökoha Michigani Ülikoolis. Me abiellusime ja kolisime Michigani osariiki. Lõpuks tekkis Andrél tööga seoses probleeme ja ta tahtis töökohta vahetada.
Olime noored ja vast abiellunud ega teadnud, mida teha. Otsustasime selle üle palvetada.
André
Ühel päeval läksin ma ülikooli ja nägin teadetetahvlit töökuulutustega. Esitasin avalduse kolme erineva töökuulutuse peale. Nädala jooksul pakuti mulle kõiki kolme töökohta.
Giselle
Me mõtlesime, mida teha. Hakkasime jälle palvetama. Üks töökoht oli Inglismaal, kuid tahtsime jääda Ameerika Ühendriikidesse. Teine töökoht oli Texase osariigis ja kolmas Ühendriikide pealinna Washingtoni lähedal Marylandis. Marylandi töökoht oli seotud NASAga. André on teadlane ja NASA näis olevat seetõttu hea paik.
André
Marylandi kolides olin ma parasjagu autoroolis ja Giselle magas. Oli varajane hommikutund, kui ma Washingtoni templit märkasin.
„Ärka üles! Ärka üles! Kas sa näed seda?” ütlesin ma Gisellele. „See on nagu loss!”
Giselle
Ütlesin Andréle, et äkki saame seda ühel päeval vaatama minna. Meil polnud aimugi, mis hoone see on. Mõned päevad pärast Marylandi saabumist läksin ma raamatukokku internetti kasutama, et töökohtadele kandideerida ja e-posti vaadata.
Seal töötanud naine kuulis mu aktsenti ja küsis, kust ma pärit olen. Ütlesin, et olen Brasiiliast ja me hakkasime juttu ajama. Tema nimi oli Edna. Ütlesin, et kolisime just Michigani osariigist ja mainisin, kus me elame.
„Ka mina elan seal,” ütles Edna.
Kui ma järgmisel päeval raamatukokku naasin, ütles Edna: „Mul on nii hea meel, et sa tagasi tulid. Ma tahan sind ja su abikaasat oma koju õhtusöögile kutsuda.”
Pidasin seda imelikuks, sest ta ju ei tundnud mind. Siis aga ta ütles: „Ma palvetasin sinu üle, kuna tundsin sind eile kohates midagi väga erilist.”
Me läksime tema koju ja saime teada, et ta abikaasa oli hiljuti surnud. Pärast õhtusööki mängis ta klaveril muusikapala „Päästja, Sind järgides” (Kiriku lauluraamat, nr 138). Tema sõnul oli see ta abikaasa lemmiklaul ja seda esitati tema matustel. Seejärel rääkis ta meile päästmisplaanist ja kutsus meid endaga kirikusse.
Läksime kirikusse ja inimesed võtsid meid hästi vastu. Otsustasime minna ka järgmisel pühapäeval. Olime nõus, et misjonärid meid õpetavad. Edna pakkus, et neid õppetunde võiks pidada tema kodus. Käisime viis kuud igal pühapäeval kirikus. Meie südant ja vaimu valmistati ristimiseks.
André
Meie ristimisteade näis tulevat kõigile üllatusena. „Te polegi liikmed?” ütlesid nad. „Aga te olete iga nädal kohal!” Meie ristimine oli eriline. Peaaegu kogu kogudus oli kohal.
Aasta hiljem pitseeriti meid Washingtoni templis. Mõistsime templisse minnes, et see ongi see loss, mida rohkem kui aasta tagasi nägime!
Giselle
Pärast seda, kui meid templis pitseeriti, ei sujunud paljud asjad enam kuigi hästi.
Pärast 2001. aasta 11. septembrit tekkis meil raskusi oma viisade pikendamisega. Olin kurb, sest olin just lõpetanud ametikooli ja taotlenud Marylandi Ülikoolis õppestipendiumi. Stipendiumi ma ei saanud ja laboratoorium, kus André töötas, kavatseti sulgeda.
Arvasime, et ehk meil on aeg Brasiiliasse naasta.
André
Meie piiskop ütles meile, et Brasiilias on meil võimalik paljusid liikmeid aidata ja kasvada sellisel moel, mis ei pruugi meil Ühendriikides võimalik olla. Ta soovitas meil säilitada Kirikuga lähedasi suhteid.
„Minge Brasiiliasse ja teenige Issandat,” ütles ta.
Elanud mõnda aega Brasiilias, tuli meie vaiajuhataja meile külla ja kutsus mind teenima piiskopina. Mul oli mingi eelaimdus, et mind kutsutakse. Paar ööd enne kutse esitamist ei saanud ma magada. Ma mõtlesin ja uurisin evangeeliumi.
Giselle
Ma imestasin, et mis toimub. Nägin, kuidas ta enne oma kutset muutus.
André
Kui ma kutses teenimist alustasin, oli meie koguduses 80 aktiivset liiget. Kui mind vabastati, käis regulaarselt kirikus palju rohkem liikmeid ja 12 misjonäri meie kogudusest läksid misjoniväljale. See oli suurepärane!
Umbes samal ajal, kui mind vabastati, vabastati president Dieter F. Uchtdorf Esimesest Presidentkonnast. Mäletan, kuidas president Russell M. Nelson ütles, et president Uchtdorfil olid uued ja tähtsad kohustused Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis.
Kolm kuud hiljem kutsuti mind esimeseks nõuandjaks misjoni juhatuses. Ma ei teeninud misjonil, aga mulle meeldib mu kutse. Mulle meeldib töötada misjonäridega. Issand tunneb mind. Ta teadis, et mind on vaja piiskopi ametist vabastada, et saaksin teenida just sel ajal ja kohas, mis minu jaoks praegu õige on.