Sakramendikoosolekule rüselemine
Arvasin, et olime JÄLLE sakramendist ilma jäänud.
Foto: Getty Images.
Kui me perega Ameerika Ühendriikidest Vietnamisse kolisime, võtsime abikaasaga vastu otsuse, et ei puudu kunagi kirikust. Aasta hiljem polnud me üheltki pühapäevaselt koosolekult puudunud, kuid jäime tihti hiljaks ega saanud sageli sakramenti. Meie sakramendikoosolek algas hommikul pool üheksa. Kolme väikese lapsega tundus kirikusse minekuks valmisseadmine sageli võimatuna.
Otsustasime perega, et peame jõudma kirikusse järjepidevalt õigeaegselt ja sakramenti võtma. See oli raske, kuid meil õnnestus neli pühapäeva järjest õigeaegselt kirikusse jõuda. Märkasin, et meie püüdlustega kaasnesid muudatused. Meil oli nädala sees rohkem vaimseid kogemusi.
Järgmisel pühapäeval aga ärkasime liiga hilja. Kell oli juba pool kaheksa. Ütlesin abikaasale, et see on lootusetu, kuid mõtlesin siis sellele, kuidas meid õnnistatakse, kui anname endast parima ja end ikkagi valmis seame. Ja nii me siis rapsisime!
Olime kirikusse jõudes 20 minutit hiljaks jäänud. Tundsin, et oleme läbikukkunud. Kuulsime majja sisenedes laulu ja kui ma ukse avasin, läks keegi parasjagu poodiumile palvetama.
„Kas see oli alguslaul?” sosistasin ukse kõrval seisnud misjonärile.
„Jah,” ütles ta. „Alustasime täna hilja.”
Olin hämmingus. Arvasin, et olime taas äpardunud, kuid saabusime kirikusse hoopis õigeaegselt! Tundsin pisaraid üle näo jooksmas mõistes, kuidas Taevane Isa mind ja mu väikest perekonda armastab.
Saime hiljem teada, et kui misjonärid tol pühapäeval kirikusse jõudsid, mõistsid nad, et keegi pole sakramendiks leiba toonud. Läheduses polnud ühtegi poodi ja Vietnamis on leiba päris raske leida. Pärast hetkelist paanikat meenus vanematele kodus olev leib.
Vanemad olid mõned päevad tagasi meie kodus õhtust söömas käinud. Olin tol õhtul neile leiva küpsetanud. Kirik algas pühapäeva hommikul hiljem, kuna vanemad jooksid koju minu küpsetatud leiva järele!
Jumal näeb meie jõupingutusi, kui püüame Tema käske pidada. Ja kui me ka vahel äpardume, ei lakka Ta meid armastamast ja loob meile ikka õnnestumiseks võimalusi, isegi kui tegemist on vaid õigel ajal kirikusse jõudmisega.