Kristuse täiuse poole
Põhineb noorte täiskasvanute piirkondadevahelise pühaliku koosoleku kõnel „Kristuse täiuse täisea mõõt”, mis tuli esitamisele 9. veebruaril 2020 Ameerika Ühendriikides California osariigis Stanfordis.
Leidke sel ülestõusmispühal oma tee Jeesuse Kristuse juurde ja püüdke kuulda Tema rahustavat häält.
Lubage mul tuua teieni mõned mõtted selle kohta, mis teid kõiki ees ootab, kui te Kristuse täisea „täiust” taotlete (vt Ef 4:13). Loodan, et need mõtted on teile elu praeguses kujunemisstaadiumis ja hetkeolukorras midagi väärt.
Osa teist on oma elus seal, kus te olla tahate, või vähemalt teate, kuhu te tahate jõuda. Osal teist näib olevat ees palju õnnistusi ja imelisi valikuid. Teised teie hulgast tunnevad mingil ajal ja mingil põhjusel, et teil on vähem vedanud ja teie lähitulevikus on vähem atraktiivseid võimalusi.
Kuid ükskõik kuhu te lähete ja kuidas te sinna jõudmiseks oma probleeme lahendate, palun ma teil tulla Päästja, Jeesuse Kristuse juurde, mis on esimene hädavajalik samm selleks, et jõuda oma isiklikku sihtkohta, et leida oma õnne ja jõudu ning tagada endale parim tulevik ja edu (vt 1Ne 10:18; 2Ne 26:33; Om 1:26; ÕL 18:11).
Kõik see saab olla teie oma, kui teie vastus küsimusele: „Kuhu sa lähed?” (Ms 4:15) on: „Sinna, kus Sina oled, Issand.”
Elu võib olla raske. Me peame toime tulema valu, kahetsuse ja tõeliste probleemidega. Kohtame pettumusi ja kurbust ning kõiksugu tõuse ja mõõnu. Kuid Issand ja prohvetid on rääkinud nende probleemidega silmitsi seismise kohta nii palju julgustussõnu, et neist piisaks kosmiliste mõõtmetega päeviku täitmiseks.
„Rahu ma jätan teile”
Päästja õnnistuspalve, mille Ta jättis jüngritele oma teel Ketsemani ning Kolgata valu ja surmaheitluse poole, on nende sõnade seas liigutavaim. Tol kõige kannatusterohkemal õhtul, mis on maailmas iial aset leidnud või leiab iial aset, ütles Päästja: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile. ‥ Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27)
Kõige piinarikkamal tunnil üldse on selline elukäsitus tõeliselt jahmatav! Kuidas Ta saab midagi sellist öelda, kuigi Ta teab, millega Ta silmitsi seisab? Ta saab seda öelda, sest Tema Kirik ja evangeelium on õnneliku lõpuga! Meie jaoks on võit juba käes. Ta näeb kõike pikas perspektiivis. Ta räägib üldpildist.
Kuid minu arvates on osal meist ikka veel see puritaanidele omane iganenud arusaam, mille järgi on kuidagi vale lasta end trööstida või aidata, ja et me peaksime kogu aeg millegipärast õnnetud olema. Pakun, et käsk „olge julged” (Jh 16:33) on „Kristuse täiuse täisea mõõ[d]u” (Ef 4:13) otsinguil see, millele ka muidu ustavad viimse aja pühad oma südames pea valdavalt ei kuuletu, ja ometi ei saa miski Issanda halastavale südamele raskem olla.
Ükskõik kui mures ma ka poleks, kui mõni mu lastest oleks mingil eluhetkel tõsises hädas või õnnetu või sõnakuulmatu, laostaks see mind lõpmata palju enam, kui tunneksin, et mu laps ei saaks mind sellisel ajal usaldada või arvaks, et tema heaolu pole minu jaoks tähtis või et seda poleks turvaline minu hoolde usaldada.
Samas vaimus olen ma veendunud, et keegi meist ei suuda hinnata, kui sügava haava see jätab Isa Jumala või Tema Poja, maailma Päästja südamesse, kui nad avastavad, et inimesed ei tunne end nende hoole all kindlalt või nende käte vahel turvaliselt ega usalda nende käske. Mu sõbrad, meie kohus on olla julged juba ainuüksi sel põhjusel!
Meile „saab küllalt [Tema] armust”
Teine nõuanderaasuke Kristuse ja Tema täiusemõõdu otsinguil anti siis, kui Jeesus oli teinud imeteo ning toitnud viit tuhandet viie leiva ja kahe kalaga (vt Mt 14:13–21). (Muuseas, ärge muretsege, et Kristusel teie aitamiseks vajalikud imeteod otsa saavad. Meile „saab küllalt [Tema] armust” (2Kr 12:9). See on selle imeteoga kaasnenud vaimne igavikuline õppetund. Tal on küllalt õnnistusi, millest jätkub, nii et mitu korvitäit jääb veel ülegi! Uskuge ja nautige Tema pakutud „eluleib[a]”! (Jh 6:35))
Andnud rahvahulgale süüa, saatis Jeesus nad minema ja läkitas oma jüngrid kalapaadiga üle Galilea järve teisele kaldale. Seejärel „läks ta ise üles mäele üksipäini palvetama” (Mt 14:23).
Jüngrid asusid paadiga teele õhtupoole ja too öö oli tormine. Tuul oli tõenäoliselt algusest peale raevukas. Tuule tõttu ei heisanud need mehed ilmselt purjegi, vaid üksnes aerutasid vaevaliselt, ja vaeva nad arvatavasti nägid.
Me teame seda, sest „neljanda[ks] öövahikorra[ks]” (Mt 14:25), millalgi kella 3 ja 6 vahel hommikul, olid nad jõudnud vaid mõne kilomeetri kaugusele (vt Jh 6:19). Tolleks hetkeks oli paat jäänud tõeliselt raevuka tormi kätte.
Kuid nagu alati, hoidis Kristus neil silma peal. Nähes, et nad on raskustes, läks Päästja lihtsalt otseteed nende paadi juurde, sammudes üle lainete neile appi.
„Ärge kartke”
Äärmiselt pineval hetkel tõstsid jüngrid pilgu ja nägid pimeduses seda laperdava rüüga imet laineharjadel nende poole tulemas. Nad karjusid hirmunult, arvates, et näevad lainetel tonti. Tol hetkel kuulsid nad läbi tormi ja pimeduse, mil meri näis nii suur ja nende paat näis nii väike, oma Õpetaja häält. Ta sõnas neile ülimalt rahustavalt: „Mina olen see, ärge kartke!” (Mt 14:27)
See pühakirjalugu tuletab meile meelde, et kui me tuleme Kristuse juurde ja otsime Tema täiust, või kui Ta tuleb ise meile seda täiust tooma, võib meid esmalt haarata midagi puhta hirmu sarnast. See ei peaks nii olema, kuid vahel on. Evangeeliumi puhul on ülimalt irooniline see, et seesama abi ja turvalisuse allikas, mida meile pakutakse, on ühtlasi just see, mille eest me võime oma sureliku lühinägelikkusega põgeneda.
Olen näinud Kirikuga tutvujaid mistahes põhjusel ristimise eest põgenemas. Olen näinud vanemaid põgenemas misjonikutse eest. Olen näinud kallimaid põgenemas abielu eest. Olen näinud liikmeid põgenemas raskete kutsete eest. Ja olen näinud inimesi põgenemas Kiriku liikmesuse eest.
Me põgeneme liiga sageli just nimelt selle eest, mis meid päästab ja rahustab. Me suhtume liiga sageli evangeeliumikohustustesse kui millessegi, mida karta ja siis hüljata.
Vanem James E. Talmage (1862–1933) ütles: „Iga täiskasvanud inimene kogeb oma elus midagi sellist, nagu tormist vintsutatud rännumeeste lahing vastutuule ja ähvardava merega. Sageli kestab see öine heitlus ja oht pikalt, enne kui abi saabub. Siis aga peetakse seda päästvat abi liiga sageli ekslikult millekski veel hirmsamaks. [Kuid] nii, nagu [neile jüngritele] kostus keset mäslevat vett Vabastaja hääl, nii kuulevad kõik, kes usuga rügavad: „Mina olen see, ärge kartke!””1
Tulge Tema juurde
Selle Päästja vastuvõtmise, Tema juurde tulemise ja Ta täisea täiuse taotlemise kutse juures on imeline see, et see on kõigile võimetekohane. See ei tähenda seda, et kõik, keda te teate, tahavad käske pidada, või et kõik, kellega kokku juhtute, hakkavad käske pidama. See tähendab seda, et käskude pidamiseks pole vaja mingit erilist andi ega pärandit.
Ma anun hellalt sellist usku, mis oleks „särav, ere, ehe ja jõuline”, et Kristus „toodaks [meie] kultuuri igasse ruutsentimeetrisse”2 ning et Kristuse täisea mõõt saaks meie elus täielikuks (vt Ef 4:13).
Elu esitab teile väljakutseid. Raskused ei jää tulemata. Teid tabab südamevalu. Armsad inimesed surevad. Seega kuhu te ka lähete, leidke oma tee kõigepealt Jeesuse Kristuse juurde. Pidage meeles, et meie võit raskuste ja surma üle on võimalik tänu Tema kannatustele ja ülestõusmisele. Sõlmige Temaga lepingud ja pidage neid oma rännuteel.
Vaatamata kogu oma jõuetusele, mida varmalt tunnistan, igatsen ma, et „Kristuse täiuse täisea mõõt” ei jääks meile saavutamatuks. Ma tahan Tema juurde tulla. Ma tahan, et Tema tuleks võimalusel minu juurde. Ja ma tõepoolest tahan, et te kõik saaksite selle õnnistuse.