Misjonärid teenivad Sofia pesapallimeeskonnas
11. aprillist kuni 28. juulini 2021 osalesid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonärid vanem Lewis ja vanem Dunbar Sofia pesapallimeeskonna Athletic tegevustes ja mängudes. Küsisime neilt paar küsimust, et rohkem nende põnevast kogemusest teada saada.
Mis viis teid pesapallimeeskonna Athletic juurde?
Vanem Lewis: See on suurepärane küsimus ja meenutab mulle hetke, mil mu misjoni juhataja palus mul kasutada pesapalli, et leida inimesi, kellele evangeeliumi õpetada. Saatsin tekstsõnumeid paljudele inimestele ja organisatsioonidele ning neli erinevat meeskonda kutsusid mind enda meeskonda mängima. Käisin ja treenisin nende kõigi juures ning lõpuks pidin valima Athleticu ja Junaki vahel. Otsustasin mängida neist esimeses, sest palvetasin ja tundsin, et see on koht, kus ma pean mängima.
Vanem Dunbar: Vanem Lewis on leidnud siin Bulgaarias pesapalli kaudu Facebookis palju sõpru. Nad kutsusid meid treeningule, me läksime, kohtusime mängijatega ja seejärel otsustasime palvemeelselt, et meie meeskonnaks saab Athletic. Me ei valinud neid mitte nende võimete, vaid inimeste järgi, keda seal kohtasime.
Kas te osalesite meeskonnamängudes ja kas olite ka edukad?
Vanem Lewis: Jah, olime küll. Maikuus toimus mäng, millesse meeskond mind mängima tahtis, sest vastasmeeskonda polnud keegi kolm aastat võitnud. Mängisin terve mängu ja suutsime koguda piisavalt punkte, et esimest korda mitme aasta jooksul seda meeskonda 93:4 võita.
Vanem Dunbar: Mina istusin enamiku ajast pingil ja elasin meeskonnale kaasa. Samuti olin abiks soojendustrenni ajal. Meil õnnestus võita meeskonda, keda keegi polnud kolm aastat võitnud.
Mida läks eduks vaja?
Vanem Lewis: Edu tuleb raskest tööst. Ilma maksimaalse pingutuseta ei saa te midagi saavutada. Kuigi ma ei saanud (misjonäriks olemise tõttu) pesapallile nii palju aega pühendada, paranesin pidevalt, sest Issand õnnistas mu jõupingutusi. Püüan ikka endast maksimumi anda ja pingutada, isegi kui see on ainult hommikuseks treeninguks ja harjutamiseks. Edu tuleb alles pärast seda, kui olete panustanud kõik, mis teil on. Kuna püüdsin aidata sellel meeskonnal edu saavutada, nägin, kuidas ma arenesin ja edenesin, sest Issand võimaldas mul aidata inimesi minu ümber.
Vanem Dunbar: Järjekindlus. Inimesed saavutavad edu, kui nad töötavad entusiastlikult, isegi kui nad seisavad silmitsi väljakutsetega ning au ja hiilgus ei paista tulevat.
Kas te räägiksite oma teenimisest Athleticu pesapallimeeskonnas?
Vanem Lewis: Üks esimesi asju, mida märkan, on see, et võin paljudele inimestele pesapalli õpetada. Õpetasin üht Kiriku liiget nimega Rossen Georgiev ning tema ja ülejäänud meeskonnaga oli lõbus töötada. Trennis olid inimesed meie vastu väga helded ja lahked, meid koheldi austusega, kuna teenisime neid. Mul õnnestus parandada paljude mängijate tehnikat ja oskusi ning see muutis nad paremaks. Püüdsin samuti pesapalli Bulgaarias populaarsemaks muuta, sest see on üks viis, kuidas lapsi ja teismelisi halbadest ja hävitavatest mõjudest eemal hoida.
Vanem Dunbar: Minust ei olnud pesapallis suurt abi, kuid kindlasti julgustasin mängijaid oma unistusi ellu viima ja oma potentsiaali uskuma. Oma misjoni ajal näen sageli inimesi, kes on heitunud. Nad lepivad keskpärasusega. Mul on au näidata neile, et nad on Jumala lapsed ja et nad on tõeliselt väga erilised.
Millised suhted tekkisid teil mängijate ja meeskonna juhtidega?
Vanem Lewis: Veel üks suurepärane küsimus. Minu suhted nende inimestega on olnud kõige tugevamad, mis mul siin Bulgaarias on olnud. Õppisime vanem Dunbariga iga mängijat eraldi tundma ja nad on meie väga head sõbrad. Nad jäävad meie sõpradeks kogu eluks. Olen väga tänulik pesapalli mängides tekkinud suhete ja sõprade eest. Treener pole mingi erand, mõne asja puhul pidin teda juhendama (naer), aga kui tõsiselt rääkida, siis nii treenerid kui ka mängijad on mind kohelnud lahkelt ja sõbralikult.
Vanem Dunbar: Mul olid head suhted nii mängijate kui ka treeneritega. Misjonärina olen harjunud ainult evangeeliumist rääkima. See võimalus tundus palju loomulikum, sest olime seal lihtsalt selleks, et treenida ja abiks olla. Inimesed olid palju avatumad, sest olime tõelised sõbrad.
Kas teil oli võimalusi evangeeliumi jagada?
Vanem Lewis: Meil oli võimalusi evangeeliumi jagada. Püüame juba mõnda aega kohtuda kahe mängijaga, et neile rohkem õpetada, kuid kuna nad on väga hõivatud, on seda raske teha. Kuid meil õnnestus rääkida neile veidi meie Kirikust ja tõekspidamistest, mida nad austavad ja mõistavad. Loodame ja proovime edasi. Kui mängisime The Bluesi meeskonna vastu (kolm aastat võitmatuna püsinud meeskond), märkasin, kuidas kõik hakkasid rääkima „ameeriklasest mängijast” ja nüüd teavad paljud, kes misjonärid on. Loodan, et see mõjutab kogukonda positiivselt ja annab Kirikule hea maine.
Vanem Dunbar: Jah. Iga kord, kui me trenni läheme, jagame Jeesuse Kristuse valgust. Mõned mängijad hakkasid meie sõnumi vastu huvi tundma, kuid me ei saanud palju jagada. Kutsusin noortemeeskonnast ühe mehe, kellel oli meie veendumuste kohta palju küsimusi, koos tema perega kirikusse, kui me taas kogudusehoones kohtuma hakkame.
Kuidas aitas teie kogemus teil vaimselt kasvada ja kristlikke omadusi arendada?
Vanem Lewis: Üks viis, kuidas see kogemus aitas mul vaimselt kasvada, oli õppides, et armastus ja teenimine võivad puudutada südant rohkem kui kõik muu, mida me teha võime. Õppisin, kuidas neid inimesi armastada ja kuidas oma armastust teenimise kaudu väljendada. Minu usk kasvas ka seetõttu, et andsin endast parima, et jagada evangeeliumi, uskudes, et inimesed reageerivad positiivselt ja tahavad tulevikus rohkem õppida. Ma arendasin kannatlikkust ja armastust. Minu armastus Bulgaaria ja bulgaarlaste vastu kasvas tõeliselt, sest mul õnnestus nendega loomulikul viisil suhelda. Ma ei unusta seda kogemust kunagi.
Vanem Dunbar: See aitas mul Jumalat usaldada. Ma ise ei ole pesapallur, kuid millegipärast olen seda nüüd koos Lewisega. Algul muretsesin oma võimete pärast väljakul ja ka selle pärast, kas suudan inimestega loomulikul viisil suhelda. Kuid see, et Jumal pani mind siia ja on mind usaldanud, aitas mul leida enesekindlust. Asi ei seisne meie oskustes, vaid meie valmisolekus. Ma ei ole täiuslik mängija ega misjonär, kuid püüan teha kõik endast oleneva ja olen väga tänulik abi eest, mida Jumal mulle sellel teel annab.