„Jumala imeteod jätkuvad”, Liahoona, juuli 2023.
Usuportreed
Jumala imeteod jätkuvad
Mõistsin, et viimse aja pühade uskumused olid Piibliga rohkem kooskõlas kui väide, et Piibel on asendanud prohvetid ja ilmutuse. Tundsin tõelist rõõmu, kui mõistsin, et elan võib-olla tänapäevastel „piibli aegadel”.
Foto avaldatud autori loal
9. novembril 1989 teatas Ida-Saksamaa valitsusametnik ekslikult, et pealinna kodanikel lubatakse kohe Berliini müürist läbi minna. Mõni minut hiljem ei jäänud tavaliselt igavlevatel piirivalvuritel muud üle, kui lubada suurel ja kasvaval rahvahulgal Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumilt lahkuda.
Koos oma parima sõbra Jakub Górowskiga – toona veel teismeeas – vaatasime Poolas asuvast kodust televiisorist seda ootamatut imet. Maailm oli tõepoolest leekides, kuid mitte hävitusleekides. Vabaduse ja lootuse vaim täitis miljonite inimeste südame.
Minu ja Jakubi unistus oli olnud kolida ühel päeval Poolast läände – Taani, Rootsi, Lääne-Saksamaale. Saime inspiratsiooni Ameerika filmidest ja telesaadetest. Minu lemmik telesaade oli „The Wonder Years”. Mulle meeldis Ameerika äärelinna atmosfäär.
Ma arvan, et keegi kummalgi pool raudset eesriiet ei osanud oodata külma sõja lõppu. Kuid Taevasel Isal oli teine plaan. 1975. aastal, meie teadmata, kutsus president Spencer W. Kimball (1895–1985) viimse aja pühasid „pöörduma tõsimeelses pidevas palves Issanda poole, et avada rahvaste väravad ning pehmendada kuningate ja valitsejate südant, et misjonärid saaksid siseneda kõikidesse riikidesse ja õpetada evangeeliumi”.1
Kaks aastat hiljem külastas president Kimball Varssavit Poolas. Ühel hommikul lahkus president Kimball väikese kaaslaste rühma, sealhulgas vanem Russell M. Nelsoni saatel hotellist, kõndis tundmatu sõduri haua juurde ja sisenes Saski parki. Mitte kaugel suurest purskkaevust, mis seal praegugi seisab, põlvitas ta ja pühendas Poola taas evangeeliumi kuulutamiseks.
Järgnesid kümme aastat rahutusi ja massimeeleavaldusi. Samal ajal kui täiskasvanud ei usaldanud poliitilisi liidreid ja olid neile vastu, seadsid paljud noored kahtluse alla mõned oma vanemate väärtused, traditsioonid ja hoiakud. Koos oma sõbra Jakubiga tundsime pettumust kristluses, nagu meie seda mõistsime. Ta kaotas täiesti huvi religiooni vastu, samas kui mind tõmbasid Aasia päritolu filosoofiad.
1990. aasta aprillis sõitsime Jakubiga Austriasse. Viinis kohtasime kaht toredat naist, kes seisid tiheda liiklusega tänava kõnniteel. Üks neist hoidis käes poolakeelset Mormoni Raamatut. Ta rääkis meile Jeesuse külaskäigust inimeste juurde muistsel Ameerika mandril ja lubas, et saadab selle raamatu meile koju, kui talle oma aadressid anname. Me avasime ka oma aadressiraamatud ja jagasime nendega paljude meie sõprade aadresse. Arvasime, et kingituse saamine oleks neile tore üllatus.
Mõni kuu hiljem asutati Poola Varssavi misjon ja meie linna saabus neli misjonäri. Hiljem sain teada, et suur hulk „soovitusi” – meie sõprade aadresse – mängis võtmerolli otsuses avada meie linn misjonitööks. Minu üllatuseks rääkis Jakub mulle paar kuud hiljem, et kaks mormoonide misjonäri on teda külastanud ja ta otsustas nende kirikuga liituda.
Tema teadaanne tegi mulle haiget. Olin aastaid püüdnud temas religiooni vastu huvi tekitada, kuid edutult. Kuidas suutsid võõrad teisest riigist ta ootamatult usku pöörata? Olin otsustanud nendega kohtuda ja tõestada Jakubile, et nad jäävad minuga argumenteerides alla.
Tundsin midagi erilist
Kui ma nägin kahte noort naeratavat misjonäri oma vanemate korteri uksel seismas, unustasin oma eesmärgi tõestada, et nad on eksiteel. Nad olid rõõmsad ja naljakad. Nad küsisid minult palju küsimusi enda ja minu uskumuste kohta. Nad austasid minu veendumusi. Hiljem rääkisid nad mulle, et sel esimesel kohtumisel sigarette suitsetava ülbe pikkade juuste ja lõhkiste teksadega tüübiga oli neil raske ette kujutada, et temast kunagi Jeesuse Kristuse järgija saaks. Kuid ma tundsin nende juuresolekul midagi erilist ja mind köitis see, et nende Kirik oli ainus kristlik organisatsioon, mille puhul ma teadsin, et selles usutakse surelikkusele eelnevasse eksistentsi.
Samuti avaldasid mulle muljet nende tunnistused ning Jakubi ja Robert Żelewski, tema uue kirikusõbra tugev veendumus. Robert oli psühholoog, intelligentne, kuid lihtne mees, kelle arusaamad ja kogemused tugevdasid minu huvi viimse aja pühade usu vastu.
Kõik, mida vanemad Jakub ja Robert mulle rääkisid, oli põnev, eriti õpetus päästmisplaanist, alustades surelikkusele eelnevast elust ja lõpetades kolme hiilguse astmega. Kuid ma ei näinud Kirikuga liitumisel mõtet enne, kui suutsin nende ainulaadseid tõekspidamisi paremini mõista. Minu arusaam kristlusest oli, et kuigi muiste tegi Jumal imesid, saatis ingleid ja kutsus prohveteid, kuulusid kõik need sündmused Piibli aegadesse. Kui Piibel sai kokku pandud, ei vajanud inimkond enam imesid ja ilmutust, sest pühakirjad sisaldavad kõike, mida me vajame.
Läbimurre toimus, kui arutasime suurt usust taganemist ja evangeeliumi täiuse taastamist prohvet Joseph Smithi kaudu. Mõistsin, et nende uskumused olid Piibliga rohkem kooskõlas kui väide, et Piibel on asendanud prohvetid ja ilmutuse. Tundsin tõelist rõõmu, kui mõistsin, et elan võib-olla tänapäevastel „piibli aegadel”.
Olin valmis Jumalalt siiralt isiklikku ilmutust paluma, kuid vastust ei tulnud. Lõpuks ütlesin: „Taevane Isa, kui sa kutsusid Joseph Smithi oma prohvetiks, siis ma järgin kõiki käske, mida sa tema kaudu ilmutasid.” Seejärel tuli vastus kindlalt minu südamesse ja meelde ning ma teadsin, et Jumal on taastanud evangeeliumi täiuse ja et see on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.
Jakub ristiti 3. novembril 1990 ja jäi truuks, kuni suri kaks aastakümmet hiljem traagilisel matkaõnnetusel. Mina liitusin Kirikuga 11. jaanuaril 1991, olles kindlalt otsustanud teenida misjonil. Robert kutsuti meie koguduse esimeseks kohalikuks juhatajaks ja ta sõidutas mind Freiburgi Saksamaale, et võiksin saada oma templianni. Viimasel vestlusel temaga lubasin pärast Chicago Illinoisi misjonil teenimist naasta Poola, et kasutada oma misjonitöökogemust Kiriku tugevdamiseks meie riigis.
Kaks aastat hiljem veenis mu misjonijuhataja mind, et peaksin omandama hariduse Ameerikas Brigham Youngi ülikoolis. Kuid ma ei unustanud kunagi oma lubadust Robertile.
Pärast abiellumist 2000. aastal kolisin tagasi Poolasse koos oma naisega, kes oli 1988. aastal telesaate „The Wonder Years” kuuendas osas lisana näidelnud. Me käime kiriku koosolekutel Krakowis, kasvatame kahte poissi ja hoiame tihedat sidet oma kahe vanema lapsega. Meie vanem poeg teatas hiljuti, et on otsustanud teenida põhimisjonil.
2021. aasta suvel viisin oma pere Berliini, kus näitasin neile kohta, kus varem seisis Berliini müür. See ei takista enam Jumala teenijaid jagamast taastamise sõnumit Ida-Euroopa rahvastega. Jumala imeteod jätkuvad meie päevil.