„Kõik vajavad evangeeliumi”, Liahoona, juuli 2023.

Igaüks vajab evangeeliumi

Joy Teresa M. Moises

Mul oli plaanis misjonil teenida, kuid pärast kolledžit arvasin, et mul pole vaja teenida. Minu meel muutus, kui asusin tööle väärkohtlemise ohvriks langenud tüdrukutega. Siis nägin, et kõik vajavad evangeeliumi.

Algühingus käies mäletan, kuidas õpetajad küsisid sageli, kes meist läheb põhimisjonile. Noorest peast ütlesin alati, et mina lähen.

Mu ema näitas mulle, kui tähtis on Iisraeli kokkukogumine, aidates põhimisjonäridel evangeeliumi õpetada ja jagada. Kord läksin koos temaga, et leida ühe koguduse õe kodu, kes polnud mõnda aega kirikus käinud. Me eksisime peaaegu ära, sest ei teadnud täpselt, kus ta elab. Selle asemel et ärrituda, otsis mu ema usinalt selle õe kodu. Nagu naine tähendamissõnas kadunud drahmirahast (vt Lk 15:8–10) leidis ta õe ja rõõmustas.

See, kuidas mu ema andis endast parima Issanda tööks, mitte ainult evangeeliumi jagamisel, vaid ka muudes Kiriku kutsetes, aitas mul mõista, et igaüks peab teenima Issandat isegi väikestel viisidel.

Aastate möödudes lõpetasin seminari, sain oma Noorte Naiste medaljoni, lõpetasin kolledži ja asusin tööle. Tasapisi muutus põhimisjonil teenimise soov vähem tähtsaks. Ehkki olin endiselt aktiivne ja suurendasin oma kutseid Kirikus, ütlesin endale: „Pole lugu, kui ma põhimisjonil ei teeni, sest see ei ole minu kohustus. Olen õde ja saan teenida Issandat mitmel muul viisil.”

Mis pani mind meelt muutma?

Kui olin 22-aastane, avanes mul võimalus töötada väärkoheldud ja hooletusse jäetud tüdrukute abikeskuses. Mul oli neist kahju. Nägin, kuidas väärkohtlemine nende südant lõhestas ja hävitas nende armastuse iseenda vastu. Mõned neist üritasid enesetappu. Mõned neist ei tahtnud kedagi usaldada. Paljudel neist polnud elulootust ja nad ei tundnud Päästja armastust.

Küsisin endalt sageli: „Kas nende kogetud väärkohtlemist oleks saanud ära hoida? Mis siis, kui nende väärkohtlejad oleksid evangeeliumi vastu võtnud? Mis siis, kui nende vanemad oleksid saanud Kiriku liikmeks enne nende tüdrukute sündi?” Mõistsin, et need tüdrukud ei oleks võib-olla neid katsumusi kogenud, kui nende vanemad ja väärkohtlejad oleksid evangeeliumi vastu võtnud ja selle järgi elanud.

Nende küsimuste üle mõtisklemine ja keskuses töötamine aitasid mul mõista, et kõik inimesed vajavad evangeeliumi. Nii nagu Heelamani armee Mormoni Raamatus võitles oma usu ja perede kaitsmise nimel, vajab Issand põhimisjonäre, et jagada Tema evangeeliumi ja kaitsta Tema kuningriiki.

Minu kogemused selles keskuses elavate tüdrukutega inspireerisid mind võtma ette raja, mida mööda Issand tahtis, et ma käiksin. Otsustasin, et pean liituma Issanda misjonäriarmeega. Tema nägi seda soovi ja mind kutsuti teenima Filipiinide Cauayani misjonil.

Misjonil teenimine

Oma misjonil nägin, kuidas inimesed evangeeliumi õppides muutusid. Ma õpetasin inimesi, kes ei teadnud, kuidas andestada, kes suitsetasid ja jõid alkoholi, kes olid uhked, kes ei teadnud, kuidas palvetada. Evangeeliumi tõttu hülgasid nad oma vanad eluviisid, et olla Jumala lubatud igavese elu väärilised.

Ma mõistsin, et tänu Päästja lepitusele võib igaüks, kes meelt parandab, alustada oma teekonda kitsal ja ahtal teerajal või selle juurde tagasi pöörduda. Jeesuse Kristuse evangeelium aitab meil muutuda ja edeneda täiuslikkuse poole ning olla väärt suuri õnnistusi, mille Taevane Isa on meile valmistanud. Need muutused võivad viia kurbusest õnneni, kaosest rahuni, vihast andestuseni, nõrkusest tugevuseni, vihkamisest armastuseni.

Tunnen end nii õnnistatuna, et olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Jeesuse Kristuse evangeelium aitab mul mõista oma väärtust taevaste vanemate tütrena isegi halbades oludes. Meie Taevane Isa trööstib mind alati Püha Vaimu kaudu. Pühakirjad on mu kompass, kui olen segaduses ja pean otsuseid vastu võtma.

Püüame perega ustavalt lõpuni vastu pidada. Olen tänulik, et olen abielus mehega, kellel on preesterlus ja tugev tunnistus Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist. Minu leping Issandaga ei ole ainult minu, vaid ka minu pere ja Tema kuningriigi jaoks.

Artikli autor elab Filipiinidel.