„Muutsin oma lähenemist tunnistuse saamisele”, Liahoona, juuli 2023.
Noortele täiskasvanutele
Muutsin oma lähenemist tunnistuse saamisele
Esimest korda oli mu südames lihtne tõeline ususeeme.
Kasvasin üles Kirikus, käisin üritustel ning tegin koos perega perepalvet ja pühakirjauurimist. Aga mul polnud tõelist tunnistust. Ma ei teadnud, kas ma usun Jumalasse või Tema Pojasse. Ma tean, et Mormoni Raamat on õige.
Soovisin tunnistust, kuid tundsin pettumust, kui olin mitu korda palvetanud ilma vastust saamata. Hakkasin mõtlema: „Kui Jumal on tõeline, siis miks Ta seda mulle ei avalda? Miks Ta laseb mul siin istuda ja kahelda?”
Tagantjärele vaadates näen selgelt, miks ma vastust ei saanud: ma ei pingutanud selle nimel tõeliselt. Lugesin kord nädalas viis minutit pühakirju ja ootasin, et saan ilmutuslikke kogemusi lihtsalt seepärast, et ma seda palusin.
Ma ei mõistnud, et usk on tegutsemist eeldav põhimõte.
Ususeeme
Igaüks, kes mind nägi, oleks öelnud, et olen Kirikus aktiivne, kuid ma ei teadnud, kas Kirik on õige. Aga ma tahtsin seda teada.
Seega otsustasin teenida misjonil. Eeldasin ekslikult, et misjonärina saan automaatselt Jumalalt vastuseid. Ma ei panustanud ikka veel palju palvetamisesse ega pühakirjauurimisse, kuid peagi sain misjonikutse.
Misjoni alguses oli mul pandeemia ajal interneti teel misjonikoolitust läbides raske Vaimu tunda, kuna polnud kogu südamega asja juures. Kuid siis läksin misjonäride koolituskeskusesse kohapeale. Ja seal veedetud aeg oli minu elu kõige vaimsem kogemus. See oli esimene kord, kui mu südames oli lihtne tõeline ususeeme.
Muutumine
Lõpuks misjoniväljale minemine oli raske. Tundsin, et väike tunnistus, mille olin saanud, läks kaduma.
Ühel päeval nuttes turgatas mulle pähe mälestus. Mu isal oli tavaks küsida, kuidas mu koolipäev läks, ja ma ütlesin alati, et koolis oli igav. Selle peale ütles ta: „See on sellepärast, et sa tegid selle igavaks. Kui soovid, et koolis oleks lõbus, tee see lõbusaks.” Sain aru, et saan õppimise ja kasvamise kaudu oma misjoniaega maksimaalselt ära kasutada või õnnetu olla.
Seetõttu palvetasin siiramalt kui kunagi varem, lubades Taevasele Isale, et muudan oma suhtumist. Pärast seda sain motivatsiooni uuesti pingutada. Hakkasin tõsimeelselt uurima, palvetama ja mõtisklema ning aja jooksul naasis kadunud tunnistuse sära – ja aina kasvas. Ma olin vähem pettunud ja hakkasin evangeeliumist rõõmu leidma.
Kuidas külvad, nõnda lõikad
Kui tunnete pettumust, et teie usk ei kasva, võite kahelda, kas Jumal on olemas ja kas Ta hoolib. Kuid olen õppinud, et Ta on alati meiega ja aitab tugevdada meie usku ja tunnistust, kui võtame vastutuse ja pingutame (vt Mn 10:4).
Vanem Robert D. Hales (1932–2017) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles: „Kuigi näib, et puudub täpne valem, mille abil igaüks meist tunnistuse saab, paistab siiski olevat hoomatav muster.”1 See muster hõlmab siirast tõe teada saamise soovi, palvetamist, valmisolekut teenida seal, kuhu meid on kutsutud, püüdu olla kuulekad, pühakirjade uurimist ja nende rakendamist oma elus ning alandlikku suhtumist.
Minu usk ei oleks kunagi tugevnenud, kui ma poleks muutnud oma suhtumist, järginud seda mustrit ja panustanud täie südamega Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega ühenduse otsimisse. Kui ma need muudatused tegin, hakkasin saama vastuseid ja uskuma tõdesid.
Õde Rebecca L. Craven, teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses, ütles hiljuti: „Jeesuse Kristuse jüngriks olemine hõlmab enamat kui vaid lootmist või uskumist. ‥ See nõuab, et me midagi teeksime.”2 Olen õppinud, et see on tõsi: nii palju, nagu ma evangeeliumisse panustan, nii palju ma sellest ka kasu saan.
Kõrvaltvaatajale paistab minu aktiivsus Kirikus ilmselt samasugune kui alati. Kuid oma südames olen ma muutnud oma pühendumist evangeeliumile. Ja see on toonud suure muutuse.
Autor elab Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis.