„Loometöö vaimusilmas”, Liahoona, sept 2024.
Usuportreed
Loometöö vaimusilmas
Jeesuse Kristuse lepitus omandas minu jaoks sügavama tähenduse, kui ma voolisin Aabrahami ja Iisaki lugu.
Christina Smithi fotod
Maalimine ja skulpteerimine on üks viis, kuidas ma väljendan tänu selle maa ilu eest. Minu jaoks saab kunst alguse sellest, et ma näen oma loometööd vaimusilmas.
„Lepingulaps”
Kui mu sõber jäi pensionile ja valmistus ära kolima, valmistasin ma talle taiese nimega Lepingulaps. See on skulptuur Aabrahamist beebi Iisakit hoidmas. Sellest ajast peale olen ma valmistanud Aabrahamist ja Iisakist terve rea muid skulptuure. Need on mu lemmikud ja ühed mu kõige olulisemad taiesed.
Stephan Seable’i skulptuurid Aabrahamist ja Iisakist on tema lemmikud. Nendega meenub talle Isa armastus oma Ainusündinud Poja vastu. Skulptuur nimega Lepingulaps on kõige parempoolsem.
Minu jaoks on kõige vägevam see, kus Aabraham õpetab oma poega rullraamatute põhjal. Aabraham haarab põlvest ja vaatab valusal ilmel ülespoole, saanud Issandalt tõuke oma ainus poeg ohverdada. Iisak kallistab Aabrahami ega mõista, miks ta isa teda vastu ei kallista.
Sel skulptuuril, millele vend Seable on pannud nimeks „Võta oma poeg, oma ainus poeg”, saab Aabraham Issandalt tõuke, et ta peab oma poja Iisaki ohverdama.
Teisel, poolelioleval taiesel on näha, kuidas nad kahekesi altarit ehitavad. Iisak küsib, kus on ohvriand, ja Aabraham vastab, et Issand hoolitseb selle eest. Üks varasem taies räägib sellest, kuidas Aabrahamile antakse rägastikku kinni jäänud jäär ja öeldakse, et ta ei pea oma poega ohverdama. Aabraham kallistab Iisakit ja hoiab teda tugevalt oma käte vahel. (Vt 1Ms 22:1–13.)
Sellel skulptuuril, millele vend Seable pani nimeks „Pärast proovilepanekut”, kallistab Aabraham Iisakit.
Selle loo puhul on nii hinnaline see, et see kujutab või sümboliseerib Jumala Poja ohverdamist. Meie Taevaisa, kes armastab oma Ainusündinud Poega, otsustas samuti Ta ohverdada, kuid ei heitnud talle viimasel hetkel armu. Vanem Neal A. Maxwell (1926–2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud, et „Pealael polnud rägastikus jäära, et Teda, seda Aabrahami ja Iisaki sõpra päästa” (O, Divine Redeemer. – Ensign, nov 1981, lk 8).
Selle asemel lasi Isa oma väljavalitud Pojal (vt Ms 4:2) teha meie eest lepituse, et me kõik saaksime naasta taas koju nende juurde elama, kui me seda soovime ja selle õnnistuse vääriliselt elame (vt Jh 3:16–17).
Ma tean selle kogemuse põhjal, et Jumal võtab meie elust osa. Me oleme siin selleks, et me „võiksi[me] tunda rõõmu” (2Ne 2:25), kuid kogemused tulevad kannatuste kaudu. Niisama kindlasti, kui leiab aset hea, on „kõigis asjades [ka] vastandlikkus” (2Ne 2:11). Kuid Jumal on meie jaoks olemas ning meil on võimalik saada võitu kõigest, mida me võitma peame, ükskõik mis ka meile osaks ei saa. Me avastame, et me saame oma proovilepanekutega hakkama, kui me püüame muudkui Päästja-sarnaselt armastada, teenida ja ligimesearmastust jagada.
Ma olen tänulik evangeeliumi, oma pere ja kogu ilusa Kiriku-rahva eest. Ükskõik kus me ka mu abikaasa Kathleeniga kogu maailmas misjonil käisime, leidsime eest pühad, kes üksteist armastavad, teenivad ja õnnistavad ning üksteise heaks ohverdavad. Taevane Isa armastab meid ja me oleme Ta lapsed. Kõige olulisem on Talle ja Ta Pojale ustav olla. Nemad on nii ustavad meile.
Ükskõik kus vend Seable ja tema abikaasa Kathleen kogu maailmas misjonil käisid, leidsid nad eest pühad, „kes üksteist armastavad, teenivad ja õnnistavad ning üksteise heaks ohverdavad”.