„Kuidas osadeks lammutamine aitas mul mu usuvundamendi uuesti üles ehitada”, Liahoona, sept 2024.
Noortele täiskasvanutele
Kuidas osadeks lammutamine aitas mul mu usuvundamendi uuesti üles ehitada
Avastasin pärast kuid kestnud mentaalseid, füüsilisi ja vaimseid raskusi, mida Jeesuse Kristuse kaudu tervenemine tähendab.
Teenisin misjonärina Prantsusmaal, kui maailm kokku kukkus ja koroonaviirus kogu riigi rangesse karantiinirežiimi paiskas. Kuna ma olen kogu elu depressiooniga heidelnud, hakkasin muretsema, et langen kitsendatud olukorra tõttu depressiooni. Kuid esimene karantiininädal, mis eelnes ajaloolisele 2020. aasta kevadisele üldkonverentsile, oli mu elus üks vaimsemaid.
Tagasivaates tundub, et Issand tugevdas mind tol nädalal saadud kogemusega tormi eest.
Vanem Gary E. Stevenson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kõneles tol konverentsil Soolajärve templi vundamenti eesootavatest remonditöödest. Ta kõrvutas sellist renoveerimist meie enda eluga ja palus meil mõtiskleda järgmise küsimuse üle:
„Millised on minu peamised vaimsed ja emotsionaalsed iseloomujooned, mistõttu mu pere võib olla lausa nii kindel ja vankumatu, et taluda maavärinat ja tormilisi seismilisi juhtumeid, mis meie elus mõistagi aset leiavad?”
Kui ma tema kõnet kuulasin, andis Vaim mulle teada, et järgneval eluperioodil lammutatakse ka mind templisarnaselt teatud moel osadeks. Kuid ma tundsin ka, et kui ma keset neid väljakutseid Issanda poole pöördun, aitab Ta mul minu usuvundamenti tugevdada.
Purunemistunne
Nagu võiski eeldada, langesin ma peagi depressiooni, ja ei läinud kaua, kui tundsin, et olen jäänud kinni lõputusse enesetapumõtete tsüklisse. Tundsin end mentaalselt, emotsionaalselt ja vaimselt purunenuna.
Pärast kahekuist karantiini muutusid asjalood veidi paremaks. Tänu depressiooniravimitele ja karantiinirežiimi lõppemisele mu olukord muutus ja ma tundsin end mentaalselt paremini. Kuid peagi hakkasin tundma end haiglasena ja märkasin kurgu tagaosas kolme suurt kühmu.
Algul ei pööranud ma neile sõlmedele tähelepanu, kuid haigusnähtude halvenedes sai selgeks, et ma ei saanud enam misjonile jääda. Naasin koju, kus mul diagnoositi otsekohe verevähk, Hodgkini lümfoom.
Kuna mu antidepressantidel oli veidi emotsioone tuimastav mõju, tundsin end kuuekuist keemiaravi alustades üsna apaatselt.
Kuid vaatamata sellele hakkasin ma purunema füüsiliselt.
Vaimse vundamendi taastamine
Hakkasin end füüsiliselt paremini tundma umbes aasta pärast keemiaravi lõppemist. Läksin uuesti ülikooli ja tegin plaane. Kuid kõrvetavast hingevalust ja tuimusest, mida ma misjonil ja keemiaravi ajal tundsin, oli nüüd saanud üleüldine ükskõiksus Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse suhtes.
Läbielatu oli tekitanud minus vaevalisi tundeid ja ma tundsin, otsekui nad oleksid mind kõige raskemal ajal hüljanud.
Kuid Taevane Isa teadis, millist rada ma pean käima, et terveks saada.
Mulle tundus, et maadlen kunagise tugeva usu ja varasema elujõulise isiksuse rusude ja riismetega. Tundsin, et mu side iseendaga on katkenud. Mu süda leebus, kui Issand püüdis mulle kätt ulatada, kuid mu ükskõiksus evangeeliumi vastu tekitas minus vaimset süütunnet, ärevust ja vääritust.
Kui olin mõned kuud oma vaimse tervise üle mõtisklenud, õhutati mind tegema oma elus vaimseid pisimuudatusi. Olin seda kipitust mõnda aega trotsinud, kuid soovisin oma hingevaluga tegeleda oma läbielamiste tõttu.
Peagi märkasin oma elus Taevase Isa kätt. Mu sõbrad ja armsad inimesed võtsid teemaks tervenemise, teadmata, kui tuimana ma end vaimselt tunnen. Üks neist jagas minuga koguni Elaine S. Marshalli pühaliku koosoleku kõnet.
Lugesin selle vastumeelselt läbi.
Medõena nägi Elaine paralleeli füüsilise ja vaimse tervenemise vahel, öeldes, et „tervenemine pole ravi. Ravi käib suts ja valmis – sageli anesteesia all. ‥ Tervenemine ‥ on sageli eluaegne taastumise ja kasvu protsess, sellele vaatamata ja ehk isegi seetõttu, et füüsiline, emotsionaalne või vaimne pealetung alles kestab. See nõuab aega”.
Ma ei pea seda kokkusattumuseks, et keemiaravi mu vähiga võitlemiseks kestis kuus kuud. Keemiaravi mõju on drastiline, dramaatiline ja paljunõudlik. Kui ma õppisin laskma oma kehal füüsiliselt terveneda, sai mulle huvitaval kombel selgeks ka peamine vaimse tervenemise põhimõte ehk kuidas toetuda Jeesuse Kristuse armule ning anda endale aega ja ruumi, et oma suhet Temaga ja Taevase Isaga parandada.
Päästja armu vastuvõtmine
Arm on jumalik abi, võimestav ja tugevdav vägi ning vaimne tervendamine. See on Taevase Isa kingitus, „mida antakse meile Issanda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu”.
Minu lemmikeeskujuks Jeesuse Kristuse lepituse tervendava väeni pääsemisel on Alma noorem. Kui ta kolm päeva „neetud hinge valu[st]” piinatuna koomaseisundis lebas, meenusid talle ta isa õpetused Jeesusest Kristusest (vt Al 36:16–17). Ta soovis esmalt abi ja pöördus siis Kristuse poole, mistõttu ta trajektoor muutus ja ta võis vaimselt terveneda (vt Al 36:18–22).
Minu esimene samm vaimse tervenemise suunas oli leida üles soov Jumalaga ühendusse astuda. Alma õpetas mulle, kuidas sellega alustada, öeldes: „Rakenda[ge] pisut usku, jah, kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda, siis laske sel soovil endas töötada kuni selleni välja, et te usute sellisel viisil, et te saate anda koha osale minu sõnadest.” (Al 32:27)
Ma tunnistan omast kogemusest, et see õpetus on tõsi.
Me saame tekitada soovi, külvata seemet (Jumala sõna) ja seda seemet kosutada, kuni sellest kasvab miski tõeline ja reaalne. Lõpuks hakkab meie usk Jeesusesse Kristusesse vilja kandma, kui märkame muutusi oma tegudes, arvamuses, tõekspidamistes, südames, mõtetes ja seejärel oma hinges. Meie vundament on siis Temale rajatud (vt Hl 5:12).
Sarnaselt Alma kogemusele põhjustas ka minu soov taas Vaimu ja evangeeliumist rõõmu tunda täieliku trajektoorinihke, mis mind tervenemisprotsessist läbi aitas. Päästja on aidanud mul sellest ajast peale varasemaid tundeid lahendada, kui olen õppinud oma vimmast Jumala, Tema ja omaenda nõrkuste vastu lahti laskma.
Tänu Temale olen ma selle osa endast – nagu mu iseloom, soovid ja evangeeliumiarmastus –, mida pidasin oma katsumustes kaotsiläinuks, tagasi saanud ning ma tunnen end tervikliku, elavnenu ja ennistatuna.
Tugevam vundament
Valu ja väljakutsed muutsid mind, kuid Jeesuse Kristuse kaudu tervenedes ehitasin ma tõepoolest oma usuvundamendi uuesti üles Temale. Ma märkan aja möödudes ja tervenedes, et tänu Jeesusele Kristusele saan ma õppida tundma rõõmu raskustele vaatamata. Ma mõistan nüüd, et katsumusi läbi tehes pole tähtsaim see, mis meid murrab, või see valu, mida me tunneme, vaid see, mis järgneb, kui me Päästja armu kaudu terveneme ja ümber kujuneme.
Vanem Patrick Kearon Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Kallid sõbrad, ‥ kes on pidanud kannatama elu ebaõiglust –, te võite saada uue alguse ja pöörata elus uue lehe. Ketsemanis ja Kolgatal võttis Jeesus „enda peale ‥ kõik piinad ja kannatused, mida teie või mina ‥ [võime] kunagi kogeda” (Russell M. Nelson. The Correct Name of the Church. – 2018. a sügisene üldkonverents) ja Ta on selle kõik ära võitnud!”
Seega, teie, kes te tunnete end purunenuna, palun olge julged, pidage vastu ning usaldage Issandat ja Ta tervendamisväge. Kui te olete kannatlikud ja seda vähimalgi määral soovite, võib Ta arm teid aja jooksul muuta, teie vundamendi taas üles ehitada ning aidata teil end jälle tervikuna tunda.
Ta pakub seda kingitust meile kõigile.
Autor on pärit Ameerika Ühendriikidest Põhja-Carolina osariigist.