„Ei tunne enam üksildust: seitse kokkupuudet”, Liahoona, sept 2024.
Ustav vanemaks jäämine
Ei tunne enam üksildust: 7 kokkupuudet
Üksildus on väljakutse, millest võib mõningase jõupingutuse, emotsionaalse tarmukuse ja Päästja abiga jagu saada.
Tõenäoliselt tunneb igaüks meist vahel üksildust. Aeg-ajalt tekkiv üksildustunne võib olla tegelikult tervislik ja produktiivne, bioloogiline märguanne, et me peame looma tugevamaid suhteid. Kuid pidev üksildustunne on sageli peamine õnne takistaja.
Taevase Isa õnneplaan hõlmab perede ja koguduste kokkutoomist. Sellest pole abi ainuüksi meie igaveseks arenguks, vaid ka inimlikuks vajaduseks teiste seas olla, ühtekuuluvust tunda ning emotsionaalset tuge anda ja saada. Teadlased on hakanud märkama sotsiaalseid suhteid kui meie tervise ja ellujäämisega seotud bioloogilist vajadust.
Lisaks on see ka vaimne vajadus. Me vajame üksteist, et end vaimselt hästi tunda ja kasvada. Ja taevatäis igavesi suhteid on veel eriti rõõmustav (vt ÕL 130:2).
Mõtisklege järgmiste ideede üle, kuidas elus üksildusega võidelda:
-
Toetuge Päästjale. Teie Taevane Isa ja Jeesus Kristus teavad, et te olete üksildane, ja soovivad aidata. Teadmine, et Päästja on üksilduse valulikkusest teadlik, aitab teil teada ka seda, et Ta mõistab, mida te tunnete. Kui lähenete Taevasele Isale ja Päästjale palvetades, pühakirju uurides ning hingamispäeval ja templis Jumalat kummardades, aitab see teil teada, et te pole iial üksinda. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Kui meie tähelepanu keskmes on ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”
-
Olge sõbralikud. Üksildus paneb meid vahel kahtlema, kas selline pingutus meie valu vähendab. Analüüsige ennast, äkki te olete pessimistlik. Pidage meeles, et sõprust otsides tuleb sageli olla sõbralik. Ka lihtne „tere” oma naabrile võib mõndagi muuta. Ja kui otsida võimalust õnnistada kellegi teise elu, keda samuti üksildus vaevab, võib see olla vägevaim viis olukorda parandada.
-
Võtke aluseks ühised huvid. Otsige üles inimesed ja rühmad, kelle huvid, vaatenurk ja standardid sarnanevad teie omadega. Te võiksite otsida (või kaaluda isegi luua!) raamatuklubi, teenimisklubi, matkaklubi, laulurühma, koduõhturühma või rühma täiskasvanuid, kelle lapsed on suureks saanud ja kodust lahkunud.
-
Tugevdage olemasolevaid suhteid. Enamik inimesi juba lävib oma pere, sõprade, naabrite ja koguduse liikmetega. Olemasolevate suhete kosutamine on hea alguspunkt üksildusega võitlemiseks. Loomulik sõprussuhe võtab aega. Olge seega oma suhteid kosutades kannatlik. Pidage meeles, et suhete kvaliteet on arvust olulisem.
-
Otsige võimalusi teenida ning oma andeid ja vaimseid ande jagada. Kirikus, perekonnas ja kogukonnas on peaaegu ammendamatult teenimisvõimalusi. Kui tunneme, et meie püüdlused mõjuvad teistele positiivselt, võib see anda meie elule tähenduse ja eesmärgi. Tunne, et meie elu on teiste jaoks tähenduslik, on tugev üksilduse peletaja.
-
Olge valmis keerukateks perioodideks. Pühad ja tähendusrikkad kuupäevad, nt armsa inimese surma-aastapäev, võivad olla rasked. Püüdke planeerida sellisteks päevadeks tegevusi sõprade või perega, mis ei laseks teil jääda mõtlema tagaigatsetud suhetele.
-
Tehke templi- ja pereajalootööd. See on vägev moodus, kuidas tunda tröösti ja ühtekuuluvust. Vanem Dale G. Renlund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on lubanud, et me võime saada arvukaid õnnistusi, mille seas on ka „armastuse ja tänu suurenemine esivanemate ja elusolevate sugulaste vastu, et me ennast enam üksikuna ei tunne”.
Enamiku jaoks on üksildus väljakutse, millest võib mõningase jõupingutuse, emotsionaalse tarmukuse ja Päästja abiga jagu saada.