„Vaim korvas puudujäägi”, Liahoona, sept 2024.
Viimse aja pühade hääled
Vaim korvas puudujäägi
Ma tundsin koguduseliikmete armastust, kui nad laulsid ilma mu saateta.
Katy Dockrilli illustratsioon
Me elasime Ameerika Ühendriikides Georgia osariigi väikelinnas, kui mu isa kõigest 55-aastasena suri. Enamik meie sugulasi elas teises osariigis. See 3200 kilomeetrine vahemaa polnud kunagi tundunud nii tohutuna.
Minu abikaasa oli meie pisikese koguduse piiskop ja mina olin orelimängija. Tol pühapäeval, kui saabus aeg mängida meie sakramendikoosoleku lõpulaulu „Jumal olgu ikka sinuga” (Kiriku lauluraamat, nr 94), olin oma emotsioonide ja matuseplaanidega abistamisest tingitud stressi tõttu eriti vaevatud.
Jõudnud teise salmiga poole peale, olin ma leinast muserdatud. Mängisin mingil kombel selle salmi lõpuni, kuid mu käed värisesid ja silmad uppusid pisaraisse ning pidin lõpetama, kui mul oli veel terve salm mängida jäänud. Ma ei suutnud nutmist lõpetada.
Järgnes lühike paus, kui kogudus mõistis, et orel ei mängi enam. Kuid siis hakkasid koguduseliikmed laulma ilma orelisaateta. Nende laul polnud täiuslik. Lõppude lõpuks polnud meid kuigi palju. Kuid Vaim korvas puudujäägi. Kui nad laulsid, tundsin ma pisaratele ja piinlikkusele vaatamata paljude armastust.
Jumal olgu ikka sinuga.
Armulikkust ikka otsi,
ähvardavaid laineid trotsi,
kuni kohtume taas sinuga.
Kui laul lõppes, pani muusikajuhataja oma käe minu ümber, kui ma läbi lõpupalve nutta tihkusin. Seejärel tuli mitu inimest pisarsilmil oreli juurde, et mulle mu isa pärast kaastunnet avaldada.
Ma ütlesin hiljem muusikajuhatajale, et mängin matustel klaverit. Pärast seda, mis just juhtunud oli, võis see tunduda halva mõttena, kuid mu isale meeldis kuulata, kuidas ma klaverit mängin. Ma tahtsin mängida tema pärast. Ma mõistsin siis, kui lähedal ma teda lõpulaulu ajal tundnud olin.
Ma olen kirikulaulude eest nii tänulik. Ma tunnistan, et muusika võib õpetada ja trööstida meid nii, nagu sõnad sageli ei suuda. Esimene Presidentkond kirjutab lauluraamatu eessõnas, et „kirikulaulud ‥ trööstivad vaevatuid, lohutavad leinajaid, innustavad meid lõpuni vastu pidama”. Ma olen tänulik ka hea koguduse eest ajal, mil oma perest nii kaugel olin. Ma tean, et ma saan oma isaga tõesti taas kokku.