„25. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal: Õigusjärgsus presidentkonnas ja rännak läände”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal (2019)
„25. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal
25. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal
Õigusjärgsus presidentkonnas ja rännak läände
Pärast Josephi ja Hyrum Smithi surmakuulutust lõppes üks ajaleheartikkel sõnadega: „Nii on tulnud lõpp mormoonlusele.” (Weekly Herald, 13. juuli 1844, lk 220) Paljud Kirikust väljaspool uskusid, et pärast prohvet Joseph Smithi surma laguneb Kirik laiali. Ja Kiriku liikmed polnud kindlad, kes neid juhtima hakkab. Seda õppetunni materjali uurides pange tähele, kuidas Issand jätkab oma Kiriku juhatamist pärast prohveti surma.
1. osa
Kes juhib Issanda Kirikut siis, kui prohvet sureb?
Täitke üks järgmistest ülesannetest selles osas:
-
Vaadake videot „The Succession Crisis after Joseph Smith’s Murder” (8:03) ja seejärel lõpetage mõtisklustegevus selle osa lõpus.
-
Uurige järgmist materjali ja seejärel lõpetage mõtisklemise tegevus.
Joseph ja Hyrum Smithi surma järel langes Nauvoo linna peale masendus. Sel segaduse ajal väitis mitu inimest, et õigus Kirikut juhtida kuulub neile. Üks nendest oli Sidney Rigdon.
Josephi surma ajal teenisid Brigham Young ja teised apostlid misjonitel Ameerika Ühendriikide idaosas. Alles 1844. aasta 16. juulil sai Brigham kirja, milles teda teavitati Josephi ja Hyrum Smithi surmast.
Kirja lugedes tundis Brigham, et tema pea lõhkeb. Ta polnud kunagi tundnud sellist meeleheidet.
Tema mõtted pöördusid kohe preesterluse juurde. Josephil olid kõik vajalikud võtmed, et pitseerida pühasid igaveseks kokku. Ilma nende võtmeteta ei saanud Issanda töö edasi minna. Hetkeks kartis Brigham, et Joseph oli need võtmed endaga hauda viinud.
Siis, ilmutuse tulvas, meenus Brighamile, kuidas Joseph oli andnud need võtmed kaheteistkümnele apostlile. Käega kõvasti põlvele lüües ütles ta: „Kuningriigi võtmed on siinsamas koos kirikuga.” (Saints: The Story of the Church of Jesus Christ in the Latter Days, 1. kd The Standard of Truth, 1815–1846 [2018], lk 559)
7. augustil 1844 kogunesid kaksteist apostlit ja teised Kiriku juhid nõu pidama. Sellel koosolekul väitis Sidney Rigdon, et kuna teda oli varasemalt kutsutud ja pühitsetud Joseph Smithile eestkõnelejaks (vt ÕL 100:9), oli temal vastutus kindlustada, et „Kirikut juhitaks korrakohaselt” (History, 1838–1856 [Manuscript History of the Church], kd F-1, lk 295, josephsmithpapers.org).
Kui Sidney oli oma sõnumi lõpetanud, ütles Brigham Young:
„Joseph andis meie pea peale [viidates kaheteistkümnele apostlile] kõik apostliameti juurde kuuluvad võtmed ja väed, mida ta ise hoidis, enne kui ta ära võeti.” (Brigham Young, in History, 1838–1856, kd F-1, lk 296, josephsmithpapers.org)
Järgmisel päeval kogunesid pühad Nauvoos, et kuulda Sidney Rigdoni kõnet, miks tema peaks nende juhiks saama. Pärast Sidney kõnet rääkis Brigham Young lühidalt, öeldes, et Kaheteistkümne Kvoorum, kellel on ühiselt kõik preesterluse võtmed, mis Joseph Smithile taastati, peaks hetkel Kirikut juhtima.
Kui Emily [Hoyt] kuulis Brighamit kõnelemas, vaatas ta, et teha kindlaks, et see pole mitte Joseph, kes kõneleb. „Tal olid Josephi ilmed, tema arutlusmeetod ja isegi tema hääle kõla. ‥
Seitse aastat hiljem pani Emily kirja oma kogemuse, kuidas oli kuulnud Brighamit pühadele kõnelemas, tunnistades, kui väga ta poodiumil seistes Josephi välimust ja häält meenutas. Järgnevate aastate jooksul lisasid tosinad pühad tema tunnistusele oma tunnistuse, kuidas nägid sel päeval Josephi mantlit Brighami õlgadele langemas.” (Saints, 1. kd, lk 565–566)
Wilford Woodruff on kirjutanud: „Kui ma ei oleks teda oma silmadega näinud, ei oleks keegi suutnud mind veenda, et tegemist polnud Joseph Smithiga” (History of the Church, 7. kd, lk 236).
Tänu Brigham Youngi selgitusele, et Joseph oli andnud Kaheteistkümnele kõik apostliameti juurde kuuluvad võtmed ja väed, ning Püha Vaimu kinnitava tunnistuse kaudu mõistsid pühad Issanda tahet ja toetasid Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit Jeesuse Kristuse taastatud Kiriku juhtidena.
2. osa
Kuidas võib Issand meid juhtida, kui tulevik tundub ebakindlana?
1846. aasta jaanuaris, keset kasvavat pühade tagakiusamist, sai Kaheteistkümne Apostli Kvoorum valmis plaani Nauvoost lahkumiseks ja läände rändamiseks. 1842. aastal oli Joseph Smith kuulutanud prohvetlikult, „et pühadele saab jätkuvalt osaks palju kannatusi ja nad aetakse Kaljumägedesse ‥, et minna ja aidata rajada uusi asundusi, ehitada linnu ja ‥ pühadest saab Kaljumägedes üks vägev rahvas” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith [2007], lk 517).
Kui pühad valmistusid Nauvoost lahkuma, töötasid nad samuti, et ehitada lõpuni Nauvoo tempel. Kui see hakkas valmis saama, kogunesid tuhanded pühad templisse nii päeval kui ka ööl, et saada templianni ja pitseerimise talitusi. Õde Sarah Rich täheldas:
„Kui ei oleks olnud usku ja teadmisi, mida me saime selles templis Issanda Vaimu mõju ja abi kaudu, oleks meie rännak olnud nagu pimeduses kobamine. ‥ Kuid meil oli usku meie Taevasesse Isasse ja me panime oma usalduse Temasse, tundes, et olime Tema väljavalitud rahvas.” (Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society [2011], lk 30)
Vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist rääkis pühadest, kes tol ajal Nauvoos viibisid.
„Nende lepingud Issandaga Nauvoo templis olid neile kaitseks teekonnal läände, nagu need on kaitseks ka meile ja kogu meie elu jooksul.” (Robert D. Hales. Temple Blessings. – New Era, veebr 2014, lk 4)
Tagakiusamise suurenedes lõpetasid pühad oma plaanid ja esimene suur pühade rühm alustas teekonda läbi Iowa 1846. aasta veebruaris. Nad seisid silmitsi karmi talveilmaga, ebapiisavate varude ja halva korraldusega. Kevad tõi pidevat vihma, veetulvasid ja muda, mis pidurdas pühade rännakut ainult 480 kilomeetrini 131 päeva jooksul. Nende viivituste ja kahanenud ressursside pärast peatas Brigham Young teekonna ja rajas vahepunkti Winter Quartersi. Sügiseks oli Winter Quartersi elanikkond kasvanud üle 7000 inimeseni.
Paljud olid näljast ja külmast haiged ja mõne usk pandi tõsiselt proovile. Need karmid olud tegid 1846.–1847. aasta talvest kõige raskema perioodi Brigham Youngi elus. Ta tundis end „kui suure lastepere isa” ja meenutas hiljem neid suuri koormaid, mis talle peale surusid (This Shall Be Our Covenant. – Revelations in Context [2016], lk 307–308; Saints: The Story of the Church of Jesus Christ in the Latter Days, 2. kd, No Unhallowed Hand, 1846–1893 [2020], lk 40–44, 46–51).
Selle raskuse all anus Brigham Young Issandalt juhatust ja sai ilmutuse ehk „Issanda sõna ja tahe Iisraeli leeri kohta nende rännakul Läände” (ÕL 136:1). Kui te uurite järgmiseid osi sellest ilmutusest, siis märkige soovi korral ära Issand juhised ja lubadused pühadele.
President Dallin H. Oaks Esimesest Presidentkonnast jagas tähtsat selgitust selle Õpetuse ja Lepingute 136. osas oleva ilmutuse ajastuse kohta. Ta ütles:
„Iga püüdluse juures ilmutust saada on kõige olulisem püüd teha kõik, mis me suudame oma pingutuste ja mõistmisega. See tähendab, et peame teenima ja töötama.
Oma teenimise ja tööga edasi minemisel on tähtis osa ilmutuse saamisel. Olen pühakirju uurides märganud, et enamik ilmutusi tulevad Jumala lastele siis, kui nad tegutsevad, mitte ei istu oma elamus, oodates, et Issand räägiks neile, millist sammu esimesena teha.
Näiteks on märkimisväärne, et ilmutust, mida me tunneme kui „Issanda sõna ja tahe Iisraeli leeri kohta” (ÕL 136:1), ei antud Nauvoos, kui Kaheteistkümne Kvoorum planeeris Nauvoost lahkumist; ‥ ega ka Mississippi jõe läänekaldal. ‥ Ilmutus, kuidas juhtida pühad üle tasandike, anti 14. jaanuaril 1847, kui pühad olid juba läbinud kolmandiku teest mäeorgudes.” (Dallin H. Oaks. In His Own Time, in His Own Way. – Ensign, aug 2013, lk 22, 24)
Mõtelge hetkeks, kuidas see kaemus president Oaksilt võib seostuda teie enda küsimuste ja otsustega, mis teie tulevikku puudutavad.
1847. aasta aprilli alguses lahkus Brigham Young Winter Quartersist esimese pühade rühmaga. Nad rändasid nelja kuuga 1660 kilomeetrit ja saabusid Soolajärve orgu 24. juulil 1847. Wilford Woodruff kirjutas, et kui Brigham Young seda orgu nägi, „siis oli ta mitme minuti jooksul nägemusse mähitud. ‥ Kui nägemus oli möödas, ütles ta: „Sellest piisab. See on õige koht. Sõida edasi!” (Teachings of Presidents of the Church: Wilford Woodruff, 2004, lk 146) Oktoobriks oli Utah’sse asunud ligi 1700 püha. Kuid oma 10 000 püha elasid ikka veel Missouri jõe ääres Iowas ja Nebraskas ja rändasid läände järgmise viie aasta jooksul (vt „Sustaining a New First Presidency in 1847”, ChurchofJesusChrist.org).
Üle kolme aasta olid Esimese Presidentkonna puudumisel juhatanud Kirikut kaksteist apostlit. 1847. aasta detsembris kohtusid apostlid Council Bluffsis Iowas, kus paljud pühad ikka veel elasid. Nad kogunesid väikeses palkmajas, et arutada Esimese Presidentkonna ümberorganiseerimist. „Kohalolijate peale valati suur Püha Vaimu ilming” ja Kaksteist toetasid ühehäälselt Brigham Youngi, vanemapostlit, Kiriku presidendina (Autobiography of Bathsheba W. Smith, lk 12, Church History Library, Salt Lake City; vt ka Saints, 2. kd, lk 87–89, 92–95).