„26. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal: Kirik läänes”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal (2019)
„26. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal
Salt Lake City 1853, gravüür. Frederick Piercy
26. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal
Kirik läänes
Pühad, kes kogunesid Suure Soolajärve orgu ja seda ümbritsevatele aladele, kogesid pärast kohalejõudmist mitmesuguseid katsumusi. Nende seas karm ilmastik, saaki hävitavad rohutirtsud, põud ja näljahäda. Kuid Brigham Young ei olnud nii väga mures saagi ja raha pärast kui oma rahva pühaks rahvaks saamise pärast.
Ta teadis kogemusest, et nad kasvavad rasket tööd tehes ja endale kohustusi võttes. „See on hea paik pühade kasvatamiseks,” ütles ta 1856. aastal Salt Lake Citys kogunenud pühadele (DNW [Deseret News Weekly], 10. sept 1856, lk 5) (Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young [1997], lk 9). Enamik pühi näitas nende algusaastate jooksul katsumustele vaatamata üles suurt usku Issandasse. Kahjuks kaasab see periood Kiriku ajaloos ka Mountain Meadowsi tapatalgute tragöödia, mis võib õpetada meile tähtsa õppetunni, mida meie päevil rakendada.
1. osa
Mida võime õppida algusaegade teerajajatelt Issanda teenimise ja Tema kuningriigi ehitamise kohta tänapäeval?
1848.–1849. aasta karmil talvel, kui ilm oli külm ja toitu vähe, soovisid mõned pühad minna edasi Californiasse ja kulda kaevandada. President Brigham Young kuulutas prohvetlikult:
„Mõned on küsinud minult [Californiasse] minemise kohta. Ütlesin neile, et Jumal on määranud selle paiga [Soolajärve oru] pühade kogunemispaigaks ja teid saadab suurem edu siin, kui kullakaevandustesse minnes. ‥ Jumal on mulle näidanud, et see on see paik, kuhu tuua Tema rahvas ja siin saavutavad nad edu; ‥ Jumal leevendab kliimat ja me ehitame linna ning selles paigas templi Kõigekõrgemale Jumalale. Me laiendame oma asulaid itta ja läände, põhja ja lõunasse ning ehitame linnu sadade kaupa ja tuhanded pühad kogunevad siis kõigi maailma rahvaste seast.” (James S. Brown, Life of a Pioneer: Being the Autobiography of James S. Brown [1900], lk 121–122)
Selleks ajaks, kui Brigham Young 1877. aastal suri, olid viimse aja pühad näinud selle prohvetliku kuulutuse imepärast täitumist. Nende usk Issandasse ja Tema prohvetisse inspireeris 60 000 kuni 70 000 teerajajast püha emigreeruma Soolajärve orgu, kus nad asutasid oma 350 kuni 400 kogukonda Utah’s, Arizonas, Californias, Idahos, Nevadas ja Wyomingis.
Alaline Emigratsiooni Fond, mis seati sisse, et abistada vaeseid viimse aja pühadest immigrante, aitas maksta 30 000 püha reisikulud Briti saartelt, Skandinaaviast, Šveitsist, Saksamaalt ja Hollandist. Misjonärid kuulutasid Jeesuse Kristuse evangeeliumi kogu maailmas. Pühad pühitsesid oma aega, et ehitada Salt Lake City, Logani ja St. George’i templeid. Mis kõige tähtsam, pühad jätsid endast maha pärandi usust, ohverdusest ja järeleandmatust pühendumisest Jeesuse Kristuse aatele ja Tema taastatud evangeeliumile. (Vt teemat „Brigham Young”, Newsroom Topics, newsroom.churchofjesuschrist.org.)
Valige üks järgmistest ustavate pühade ülestähendustest, kes kogunesid Kiriku algusaegadel Utah’sse. Lugege seda ülestähendust ja olge tundi tulles valmis jagama õppetunde või põhimõtteid, mida õpite Issanda teenimisest ja Tema kuningriigi ehitamisest tänapäeval.
Lucy Meserve Smith
Lugege raamatust „Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society” (2011, lk 36–37) kaastunde kohta, mida osutasid Lucy Meserve Smith ja teised viimse aja pühadest naised, kes abistasid käsikärudega teerajajaid.
John Moyle
Lugege inspireerivat lugu John Moyle’ist, kes käis iga nädal Salt Lake’is, et templi ehitusel töötada, kuigi oli õnnetuses jala kaotanud. Selle loo jutustab Dieter F. Uchtdorf kõnes „Tõstke sealt, kus seisate” (2008. a sügisene üldkonverents). Lugege osa pealkirjaga „John Rowe Moyle’i eeskuju”.
Või vaadake videot „Only a Stonecutter” (15:00).
Joseph Millett
Lugege Joseph Milletti valmidusest anda jahu mehele, kelle Issand tema juurde juhatas: Boyd K. Packer. A Tribute to the Rank and File of the Church. – Ensign, mai 1980, lk 63.
Või vaadake videot „The Joseph Millett Story” (6:14).
Charles Walker ja Charles Rich
Lugege kahe mehe ja nende perede usu kohta, kes vastasid kutsele rajada uued asulad pühade kogunemiseks, raamatus „Our Heritage: A Brief History of The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints” (1996), lk 88–89.
2. osa
Mis viis Mountain Meadowsi tapatalguteni?
1850. aastatel olid lahkarvamused ja vääritimõistmine põhjustanud viimse aja pühade ja Ameerika Ühendriikide valitsusametnike vahel üha suurenevaid pingeid. Uskudes ekslikult, et pühad mässavad valitsuse vastu, saatis Ameerika Ühendriikide president James Buchanan 1500 sõdurit Salt Lake Citysse, et väidetav mäss maha suruda.
Pühadele peetud jutlustes kirjeldasid president Young ja teised Kiriku juhid lähenevaid sõdureid vaenlastena. Nad kartsid, et sõjavägi võib pühad Utah’st välja ajada, nagu neid oli varem Ohiost, Missourist ja Illinoisist välja aetud. President Young palus pühadel vilja kõrvale panna, et neil oleks toitu, kui nad peaksid sõdurite eest põgenema. Utah’ territooriumi kubernerina käskis ta territooriumi maakaitseväel ala kaitsmiseks valmistuda. Et verevalamist ära hoida, olid ülejäänud pühad valmis oma kodusid ja maad evakueerima ja vajadusel hävitama.
Sel ajal sisenes Utah’ territooriumile emigrantide vankrikaravan, mis reisis Arkansasest läände Californiasse. Mõned vankrikaravani liikmed ärritusid, kuna neil oli raskusi hädasti vajamineva teravilja ostmisega pühadelt.
Pinged jõudsid haripunkti Cedar Citys, viimases Utah’ asulas teel Californiasse. Leidsid aset vastasseisud ja mõned vankrikaravani liikmed ähvardasid liituda läheneva valitsuse armeega, et pühade vastu võidelda. Kui vankrirühm lahkus linnast, tahtsid mõned asunikud ja Cedar City juhid neile järele minna ja karistada mehi, kes olid neid ähvardanud ja solvanud.
Isaac Haight, Cedar City linnapea, maakaitseväe ülem ja vaia juhataja, küsis luba maakaitseväe komandörilt William Dame’ilt lähedal paiknevas asulas Parowanis, et kutsuda maakaitsevägi ja astuda neid solvanud vankrikaravani liikmete vastu välja. Kuid Dame ei andnud neile luba ja juhendas neid emigrantide ähvardusi mitte tähele panema.
Selle asemel, et tema nõu kuulda võtta, otsustasid Isaac Haight ja teised Cedar City juhid veenda kohalikke indiaanlasi vankrikaravani ründama, nende kariloomi varastama ja mõnda või kõiki mehi tapma. Haight palus John D. Leel, kohalikul Kiriku liikmel ja maakaitsemajoril, juhtida Paiute indiaanlasi selles rünnakus. Nad pidasid plaani süüdistada selles teos Paiute indiaanlasi.
Isaac Haight esitas plaani kohalikule Kiriku kogukonnale ja maakaitseväe juhtidele. Mõned nõukogu liikmed olid Haighti plaanile jõuliselt vastu ja küsisid, kas too on president Brigham Youngiga konsulteerinud. Mööndes, et seda ta teinud polnud, nõustus Haight saatma sõnumitooja Salt Lake Citysse kirjaga, mis selgitas olukorda ja küsis, mida ette võtta. Sõnumitoojal võttis umbes nädal aega, et Salt Lake Citysse ja sealt president Youngi juhistega tagasi jõuda.
Kuid vahetult enne seda, kui sõnumitooja oli teele saadetud, ründasid John D. Lee ja grupp indiaanlasi emigrantide laagrit kohas nimega Mountain Meadows. Lee püüdis jätta muljet, nagu oleks rünnakuga seotud vaid kohalikud Piute indiaanlased. Osa emigrantidest tapeti või haavati ja ülejäänud võitlesid ründajatega, sundides Lee ja Piute indiaanlasi taganema. Emigrandid seadsid oma vankrid kiiresti tihedaks kaitsevalliks ringi.
Mingil hetkel nägid kaks emigrantide meest Cedar City maakaitseväelasi. Maakaitseväelased tulistasid nende pihta ja tapsid ühe. Teine mees põgenes.
Püüdes takistada uudise levikut, et Kiriku liikmed olid rünnakutega seotud, tegid Isaac Haight, John D. Lee ja teised kohalikud Kiriku ning maakaitseväe juhid plaani, kuidas tappa ülejäänud emigrandid, välja arvatud väikesed lapsed. „Taas küsisid nad Dame’i luba kutsuda appi maakaitsevägi ja taas pidas Dame ‥ nõukogu koosoleku, mis otsustas saata mehed, et aidata ümberpiiratud emigrantidel rahus nende teed jätkata. Hiljem kurtis Haight: „Ma annaks kõik, mis mul on, et oleksime pidanud kinni nõukogu otsusest.” (Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept 2007, lk 18)
Pärast nõukogu koosolekut õnnestus Isaac Haightil panna Dame nõukogu otsuse suhtes ümber mõtlema ja Haight lahkus, uskudes, et tal oli luba kasutada maakaitseväge nende plaani elluviimiseks. John D. Lee läks valget lippu kandes emigrantide juurde ja ütles, et maakaitsevägi kaitseb neid edasiste rünnakute eest ja viib nad turvaliselt tagasi Cedar Citysse.
Kui emigrandid Cedar City poole kõndisid, hakkasid maakaitseväelased nende pihta tulistama. Mõned asunike värvatud indiaanlased tormasid peidust välja, et rünnakuga liituda. Ligikaudu 140-st vankrivoori liikmest säästeti vaid 17 väikese lapse elu.
Kaks päeva pärast tapatalguid saabus president Youngi vastus, milles ta käskis vankrivooril rahus minna lasta. „Kui Haight Youngi sõnu luges, nuttis ta nagu laps ja suutis vaid öelda: „Liiga hilja, liiga hilja.”” (Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept 2007, lk 20)
Osade Kiriku juhtide ja asunike valikud Lõuna-Utah’ territooriumil viisid traagiliste Mountain Meadowsi tapatalguteni. Vastupidiselt sellele lahendasid Kiriku ja territooriumi juhid Salt Lake Citys tüliküsimuse Ameerika Ühendriikide valitsusega 1858. aastal rahukõneluste ja -läbirääkimiste käigus. Selle tüli käigus, mida hakati hiljem kutsuma Utah’ sõjaks, võtsid Ameerika Ühendriikide sõjaväelased ja Utah’ maakaitseväelased osa rünnakuga seotud tegevustest, kuid ei astunud kunagi lahingusse.
11. septembril 2007 Mountain Meadowsi tapatalgute memoriaali juures kõneledes ütles president Henry B. Eyring Esimesest Presidentkonnast:
„Jeesuse Kristuse evangeelium, mida me usume, jälestab meeste, naiste ja laste külmaverelist tapmist. Selle asemel toetab see rahu ja andestust. See, mida meie Kiriku liikmed kaua aega tagasi tegid, oli kohutav ja vabandamatu kristlike õpetuste ja käitumise eiramine. ‥ Me kahetseme sügavalt selles orus korda saadetud tapatalguid ‥ ja neid lubamatuid ja kirjeldamatuid kannatusi, mida pidid kannatama ohvrid ja nende praegused sugulased.” (Henry B. Eyring, „150th Anniversary of Mountain Meadows Massacre”, newsroom.ChurchofJesusChrist.org)
Mõtisklemine õppetunniks valmistumisel
Mis on mõned õppetunnid, mida võime õppida nendest kohutavatest valikutest, mis viisid Mountain Meadowsi tapatalguteni? Lugege kirjakohti Õpetussõnad 28:13 ja 3. Nefi 12:24–25, 43–44 ja leidke põhimõtted, mille järgimine oleks selle tragöödia ära hoidnud. Mõtelge, kuidas nende põhimõtete järgi elamine oleks hoidnud ära ebavajaliku südamevalu või tragöödia teie elus.