117
Suur Lunastaja sureb, näe
Aupaklikult
1. Suur Lunastaja sureb, näe.
Ja murtud seadus täide lä’eb.
Kui patuohver suri Ta.
Kui patuohver suri Ta,
et inimene võiks elada.
2. Ta valu suurt siis pilgati,
käed, jalad läbi torgati.
Ta kannatusi põlati.
Ta kannatusi põlati,
okaskroon pähe tal suruti.
3. Ka risti külge seotuna
Ta suust ei tulnud nurinat.
Tal täita eesmärk oli suur.
Tal täita eesmärk oli suur
ja Isa tahte ülendus.
4. „Karikas mööda juhata!
Siiski Su tahte täidan ma.
Isa, on tehtud nüüd Su töö.
Isa, on tehtud nüüd Su töö.
Võta mu hing, mu kell on löön’d.“
5. Ta suri, raske löök on see.
Päikegi kaotas valguse.
Maa rappus, loodus hüüdis siis,
maa rappus, loodus hüüdis siis:
„Jumal on surnud, on tõesti nii.“
6. Ta elab, oh mis rõõm on see.
Leiba ja vett me naudime.
Kui tema pühad sellel maal,
kui tema pühad sellel maal,
täita Ta tahet nüüd püüavad.
Sõnad: Eliza R. Snow, 1804–1887
Viis: George Careless, 1839–1932