1. Ma tahan laulda Issandal’,
me Kuningal’ ja Loojal’
ja armastuse allikal’,
me päästekaljul’ kindlal’.
Mu hinge võiab, tervendab
ja kahtlused kõik vaigistab.
Tal’ kostku au ja kiitus!
2. Mis teinud Tema käsivars!
Ta arm kõik ülal hoiab.
Ei maga Tema valvas silm,
vaid alati meid valvab.
Ja Tema kuningriigi sees
vaid õiglus, rahu valitseb.
Tal’ kostku au ja kiitus!
3. Ei lahku Issand iial meist.
Ka ahastuses, mures
ei leida või me ühtki teist,
kes tooks meil’ rõõmu suure.
Kui ema hella hoolega
neid juhib, kelle valin’d Ta.
Tal’ kostku au ja kiitus!
4. Nii oma raskel rännuteel
Tal’ laulan ülistusi.
Et kõik mu kiitust kuuleks veel,
ei vaiki ma, ei väsi.
Mu süda, Issandas su rõõm,
mu hinge, keha õnnesõõm.
Tal’ kostku au ja kiitus!
Sõnad: Johann J. Schütz, 1640–1690; inglise keelde tõlkinud Frances Elizabeth Cox, 1812–1897
Viis: võetud laulikust „Bohemian Brethren’s Songbook“, 1566, kohandatud.