181
Oo, mu Isa
Innukalt
1. Oo, mu Isa, kes Sa elad
kõrgustes ja hiilguses.
Sinu juurde jälle saan ju?
Seisan taas Su palge ees.
Sai ju pühas asupaigas
minu vaim kord viibida?
Ja mu kauges lapsepõlves
sain Su kõrval sirguda?
2. Põhjus tark ja eesmärk üllas,
miks ma maa peal elan nüüd.
Varjatud mu siia tulles
sõbrad endised ja sünd.
Miski siiski sagedasti sosistas:
„Siin võõras sa!“
Olen rännan’d siia, tundsin,
sealt, kus tarkus piirita.
3. Õppisin Sind hüüdma: „Isa!“
Tänu Sinu Vaimule.
Seni ma ei teadnud, misjaoks,
kuni sai tarkus võidule.
On’s mul Taevaisa ainult?
Mõte võõrastav mul’ näib.
Seletus võib olla ainus:
Isa kõrval Ema käib.
4. Kui ma lahkun sellest kehast,
elutuna lebab põrm.
Isa, Ema, teie kodus
kas siis kohata Teid võin?
Kas kui elutöö mul lõpul,
kuninglikku kotta saan?
Lubage mul kõige lõpuks
teie juures elada.
Sõnad: Eliza R. Snow, 1804–1887
Viis: James McGranahan, 1840–1907