112
Alandlikult kummarda
Aupaklikult
1. Alandlikult kummarda,
pea mu ees sa langeta.
Meenuta, mis tegin ma,
et sa võiksid elada.
Iga verepiiska tea,
iga oiet meeles pea.
Risti külge lööduna
lunastasin sinu ma.
2. Leib su ees, mis õnnistud,
on mu keha mälestus.
Ja see vesi või see vein
veri, mille ohvriks tõin.
Meeles kõike tehtut pea,
et ei hukuks patus sa.
Risti löödud Kolgatal,
sinu eest ma surin seal.
3. Ära iial viha pea,
rahus nii võid elada.
Teiste vead kõik andesta,
siis ka ise andeks saad.
Püha usupalvega
kõik mu hooleks anna sa,
et võiks olla minu Vaim
sinu õnnistus ja arm.
4. Troonil istudes su eest
Isa aina palun ma.
Armastust, mis lõputa,
sinu vastu tunnen ma.
Palun sind, mind kuula sa,
ainiti siis palveta.
Lõpuni sa vastu pea,
et su päästa võiksin ma.
Sõnad: Joseph L. Townsend, 1849–1942
Viis: Ebenezer Beesley, 1840–1906