67
Viib Issand haljal’ aasal’ mind
Õrnalt
1. Viib Issand haljal’ aasal’ mind,
kus puhkab, kosub minu hing.
Mu üle valvsa pilguga
siis karjasena valvab Ta.
Mu igat sammu juhatab
ja igat minu hingesoovi teab.
2. Kui lämbes õhus nõrken ma,
kui mäe peal janust hingeldan,
küll minu väsin’d sammud siis
Ta viljakasse orgu viib,
kus jahutust saan ojavees
ja õites aas on valla minu ees.
Sõnad: Joseph Addison, 1672–1719
Viis: Dmitri Bortniansky, 1751–1825