Jällenägemiseni!
Lootusekiir tulevikus
Autor elab Arizonas Ameerika Ühendriikides.
Needsamad tuuled, mis meid kimbutavad ja hingetuks võtavad, külvavad ka muutusi ja arengut.
12. septembril 2001 käisime naisega mööda Ameerika Ühendriikide Arizona osariigi Tucsoni haiglat edasi-tagasi ning ootasime tundide viisi oma poja sündi. Oma telerist ja kõigist hoones olevaist teleritest nägime me päev varem New Yorgi linnas aset leidnud katastroofi – kuidas kaks pilvini kõrguvat torni, mis enne linnapilti ilmestasid, rusudeks vajusid. Need kaadrid, mida me tundide kaupa jälgisime, viisid meid meeleheitele. Halvemat aega lapse sünniks oli raske ette kujutada, maailm tundus nii sünge ja ähvardav.
Meie pisipoeg sündis järgmisel hommikul. Ma hoidsin meie tillukest beebit kätel ja mõtisklesin eelmiste päevade kohutavatele sündmustele, mis meenutasid mulle 1988. aasta põlengut Yellowstone´i rahvuspargis. Leegid matsid toona enda alla pea 324 000 hektarit metsa. Park näis olevat täielikult hävinud. Uudistes näidati ainult põlenud maad ja tihedat musta suitsu. Ükski inimjõud ei oleks suutnud kaotatut kiiresti tagasi tuua. Tundus, et kiiresti taastuv ja elujõuline loodus ei suuda tule laastava väega rinda pista.
Ent järgmisel suvel juhtus väike ime: söestunud pinnasel hakkasid kasvama väikesed taimed ja lilled. Ajapikku tekkis lilli, põõsaid ja puid aina juurde. Pargi taassünd oli aeganõudev ja täis väikseid, ent hiilgavaid edusamme, aja möödudes olid tulemused hämmastavad.
Neil hetkedel, mil hirm näib meid Yellowstone´i põlengu sarnaselt enda alla matvat, kui meie usk ja lootus on peaaegu otsa lõppemas, tuleb meil meeles pidada, et seisame tasasel ja vankumatul alusel, mis on palju vägevam kui ükski kuri jõud, mida elus kohtame. Heelaman õpetas, et see alus on „Lunastaja [kalju], kes on Kristus, Jumala Poeg”. Kui toetume Temale ja „kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda”. (Hl 5:12).
Seistes silmitsi maailma tohutu pahelisuse ja kiusatustega, võime arvata, et evangeeliumi tagasihoidlik mõju jääb sellele kõigele alla. Me võime tunda kahtlusi ja meeleheidet, kui ootame asjatult õigusemõistmist, leevendust valule ja vastuseid küsimustele. Needsamad tuuled, mis meid kimbutavad, külvavad aga ühtlasi muutusi ja arengut ning evangeeliumi lõputu vägi töötab vaikselt maise elu pinnases, et tuhandeid lootuse- ja eluseemneid ette valmistada.