Päiksetõusu oodates

Julia Wagner, Ohio osariik, Ameeria Ühendriigid

Tuba pimenes tasapisi. Ma lamasin ärkvel ja kuulasin oma mehe hingamist, püüdes kindlaks teha, kas ta magab. Meie 12aastane tütar oli kaks päeva tagasi traagilises liiklusõnnetuses hukkunud. Ma sulgesin taas silmad, kuid und ei tulnud. Tundsin oma tütrest kogu südamest puudust. Ka teadmine päästmisplaanist ei suutnud seda kaotusvalu vähendada.

Koidikul tundsin äkitselt väga suurt igatsust. Peagi pidi tõusma päike ning ma nägin vaimusilmas roosakalt õhetavat taevast. Meie tütar armastas roosat värvi. Roosa päiksetõus oli just see, mida ma vajasin, et teda enda lähedal tunda.

„Lähme vaatame päiksetõusu,” sosistasin ma oma unisele abikaasale.

Me seisime sissesõiduteel näoga ida suunas ning muudkui ootasime ja ootasime. Kuigi taevas läks valgeks, jäi päike silmapiiril olevate pilvede taha.

Ma toetasin pea abikaasa õlale ning ohkasin, püüdes teeselda, et sellest pole midagi. Kuid ma tahtsin enamat. Ma vajasin enamat. Taevane Isa oleks ju võinud selle soovi täita, kui Ta meie armsa tütre enda juurde koju võttis.

Kui mu abikaasa hakkas tuppa minema ja näoga läände pöördus, hüüatas ta: „Vaata!”

Ma pöörasin ümber. Meie taga õhetasid roosakad pilved, mida ümbritses kuldne valgus. See võttis lausa hingetuks ja mu silma tulid pisarad. See oli ilusam, kui ma oleks osanud ettegi kujutada. Justkui kallistus meie tütrelt. Ma teadsin, et Taevane Isa on teadlik minu valutavast südamest ning saatis meile lootuskiire paremast tulevikust – see oli õrn meeldetuletus igavestest perekondadest ja kõigist kaunitest hetkedest, mis veel ees ootavad.

Ma olen palju mõelnud sellele ilusale silmapilgule ja uuele vaatevinklile, mis see meile andis. Kes otsiks päiksetõusu läänest? Ent mu ime ootas mind just seal. Kui paljudest õnnistustest ja imedest ma ilma võin jääda, kuna need tulevad ootamatutest kohtadest? Kui tihti keskendun ma sellele, mis minu arvates peaks olema, ning jätan kahe silma vahele kõik imelise, mis juba on?

Ma olin lakkamatult palunud imet, mida mulle ei antud, kuid uue pilguga ringi vaadates nägin ma teistsuguseid imesid. Nägin nelja inimest, kelle elu muutus paremaks tänu meie tütre annetatud organitele; nägin armastava pere, ühtse koguduse ning teenimise imet. Olen tundnud sügavat kurbust, kuid olen tundnud ka, kuidas vägev lootus täidab mu hinge iga kord, kui näen õhetavat päiksetõusu, roosikarva loojangut või kui kohtan oma teel roosat lillekest.

Nüüdsest pööran päiksetõusu vaadates pilgu nii itta kui ka läände. Mu huulile tuleb naeratus, kuna mõistan, et imesid ja õnnistusi võib kohata igal pool – ning kui me vaid laseme, tõuseb meie murede kohale alati päike.