Me oleme Issanda käteks
Vaeste ja kannatavate aitamine on Jeesuse Kristuse jüngriks olemise asendamatu osa.
Suure majanduslanguse päevil liitusid kuus Salt Lake’i oru vaiajuhatajat, et võidelda vaesuse ja nälja tumenevate pilvedega, mis ähvardasid vapustada paljude Kiriku liikmete elu.1 Majanduskriis mõjutas inimesi kõikjal, kuid Utah oli eriti halvas olukorras.2
Tol ajal ei olnud Kiriku juhtidel abivajajate aitamiseks palju vahendeid. Muidugi oli nende kasutuses paastuannetuse raha, kuid sellist abivajajate hulka polnud varem ette tulnud. Juhtiva piiskopkonna käe all moodustati 1900. aastate alguses Desereti tööhõivebüroo. Kuid sellel ei olnud vahendeid, et nii massilisi vajadusi rahuldada.
Need kuus preesterluse juhti teadsid, et kui soovivad, et abi jõuaks nende vaia liikmeteni, ei või nad oodata. Nad peavad tegutsema kohe. Nad panid inimesed tööle. Nad võtsid mehed kokku ja viisid nad põllule saaki korjama. Vastutasuks andsid tänulikud farmerid neile töö eest toitu. Ülejääk viidi laohoonesse ja jaotati teistele nälga kannatajatele. Annetuste kasvades hakkasid pühad toidu säilitamiseks hoidiseid valmistama. See oli nüüdisaegse sotsiaalabiprogrammi algus.
Kaheksa aastakümmet hiljem valvavad nüüdisaegsed Kiriku juhid kõikjal maailmas oma koguduste üle ja tunnevad samasugust meelekindlust abivajajaid aidata.
2011. aasta sügisesel üldkonverentsil ütles president Dieter F. Uchtdorf, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas: „Liiga sageli näeme enda ümber abivajajaid ja loodame, et kuskilt mujalt ilmub imekombel keegi teine ja aitab neid. Võib-olla ootame erialaste teadmistega spetsialiste, kes need probleemid lahendaksid. Kui see nii on, jätame oma ligimesed ilma abist, mida meie suudaksime neile anda, ja jätame endid ilma võimalusest teenida. Spetsialistidel pole muidugi midagi viga, aga neid pole kunagi piisavalt palju, et kõiki probleeme lahendada. Selle asemel on Issand toonud igaüheni meist oma preesterluse ning preesterluse organisatsiooni.”3
See kohalikele Kiriku juhtidele ja liikmetele esitatud üleskutse tegutseda Püha Vaimu inspiratsiooni alusel on aidanud paljudel kogu maailmas president Uchtdorfi sõnade järgi „ise lahendused leid[a]”.4 Nad on käised üles käärinud ja „kõiges pida[nud] meeles vaeseid ja abivajajaid, haigeid ja vaevatuid” (ÕL 52:40).
Ecuador
Kui Ecuadori piiskop Johnny Morante Guayaquil vaatas oma koguduse liikmeid, tundis ta südames kurbust. Liiga paljudel peredel oli raskusi eluks vajaliku hankimisega. Ta soovis neid aidata ja seetõttu arutas olukorda koguduse juhtidega ning läks probleemiga Issanda ette.
Kuna töövõimalused piirkonnas olid piiratud, alustas ta tööd 11-õelise grupiga, et julgustada neid looma väikefirmat. Need õed märkasid vajadust kvaliteetsete, odavate kodupuhastusvahendite järele ja kaalusid võimalust neid ise valmistada ja oma kogukonnas müüa. Kuid nad ei teadnud, kuidas puhastusvahendeid valmistada.
Samal ajal sai piiskop Morante teada ühest oma koguduse töötust õest, kes oli varem töötanud farmaatsiakeemikuna. Kui need üksteist õde tema abi palusid, oli ta rõõmuga valmis õpetama neile, kuidas valmistada ohutuid ja kvaliteetseid puhastusvahendeid.
Nad lõid äriplaani, jagasid kogukonna piirkonnad õdede vahel ära, otsustasid, milliseid tooteid valmistada, ja kujundasid pakendid.
Mõne kuuga ehitasid nad kliendibaasi ja teenisid küllalt raha, et vaesusest välja saada ja oma perede eest hoolitseda.
Kui kohaliku farmaatsiaäri juhid sellest ettevõtmisest kuulsid, tundsid nad huvi selle töötu farmaatsiakeemiku loo vastu. Nad kutsusid ta vestlusele ja palkasid tootmist arendama.
Venemaa
Venemaal Moskvas Retšnoi koguduses libastus koguduse ajaloolasena teeniv Galina Gontšarova jääl ja murdis mõlema käe luud. Ta viid haiglasse, kus tema käed kipsi pandi. Ta ei saanud ise süüa ega riietuda. Ta ei saanud oma juukseid kammida ega telefonile vastata.
Kui tema koguduse liikmed juhtunust kuulsid, reageerisid nad kohe. Preesterluse hoidjad andsid talle õnnistuse ja koostöös Abiühingu õdedega tegid graafiku, et seda tublit õde külastada ja tema eest hoolitseda.
Vladimir Netšiporov, koguduse misjonitöö juht ütles: „Meile meenus üldkonverentsi kõne, milles räägiti Kristuse kujust, millel ei olnud käsi.5 Kuju alla oli keegi asetanud sildi kirjaga: „Teie olete minu käed”. See tore õde oli mõne nädala täiesti teovõimetu ja Retšnoi koguduse liikmed võtsid kuuldud lugu südamesse. Neist sõna otseses mõttes said tema käed.
Filipiinid
Kui Filipiinid 2011. aastal troopilise tormi Washi osaliseks said, oli piirkond veest ja tuultest üle ujutatud. Hävis umbes 41 000 kodu ja üle 1200 inimese kaotas elu.
Enne üleujutust tundis Filipiinide Cagayan de Oro vaia juhataja Max Saavedra õhutust moodustada vaia hädaolukorra reageerimisüksus. Ta organiseeris komiteesid, kes täitsid erinevaid ülesandeid otsingu- ja päästetöödest ning esmaabi andmisest toidu, vee ja riiete jaotamiseni.
Kui tulvaveed alanesid ohutu piirini, tulid Kiriku juhid ja liikmed kokku. Nad kontrollisid kõigi liikmete turvalisust ja hindasid kahju. Üks liige pakkus kummipaate, et lõksu jäänud liikmeid ohutusse kohta toimetada. Kogudusehooned avati kõigile, kes vajasid toitu, riideid, tekke ja ajutist turvapaika. Suur vajadus oli puhta vee järele, seega võttis juhataja Saavedra ühendust kohaliku äriga, millel oli tuletõrjeauto, ja nad transportisid puhast vett kogudusehoone evakuatsioonikeskustesse. Meditsiinitöötajatest liikmed abistasid vigastatuid.
Kui kõik Kiriku liikmed olid üles leitud, külastas juhataja Saavedra oma meeskonnaga teisi linnas asuvaid evakuatsioonikeskuseid ja pakkus abi. Nad viisid neile toitu ja muud varustust. Paljud liikmed teenisid pärast tormi isetult teisi, kuigi olid kaotanud oma kodu. Kui vihm lakkas ja maapind kuivas, läksid kolme vaia Mormooni Abikäte vabatahtlikud appi varustust jagama ja koristustöid tegema.
Brasiilia
Brasiilia linnas Sete Lagoases asub varjupaik erivajadustega naistele, kelle elu on mõjutanud narkootikumid. Iga päev võitlevad nad ellujäämise nimel. Neil oli väike ahi, millega nad küpsetasid päevas umbes 30 pätsi leiba. Kuigi naised olid saanud abi kohalikult humanitaarühingult, said nad vaevu end ära toita. Kui Brasiilia Sete Lagoase vaia Kiriku juhid kuulsid naiste hädadest, soovisid nad abiks olla.
Nad rääkisid naistega nende vajadustest. Naised leidsid, et kui neil oleks võimalus rohkem leiba toota, ei toidaks nad mitte ainult ennast paremini ära, vaid võiksid leiba ka müüa, et hädavajalikku sissetulekut teenida.
Kiriku juhid ja liikmed tegid koostööd militaarpolitsei ja kohaliku kooliga, et nende naiste olukorda parandada. Kiriku humanitaarstipendiumi ning Kiriku ja kogukonna vabatahtlike abiga ehitasid nad uue pagarikoja, mis lubas naistel päevas 300 pätsi leiba teha.
Teenitud sissetulek võimaldas pagarikoja naistel palgata esimese töötaja – ühe naise varjupaigast.
Sotsiaalabitöö
Nagu need inspireeritud Kiriku juhid aastakümnete eest, kes ei pööranud selga enda ümber olevatele abivajajatele, teevad Kiriku juhid ja liikmed kogu maailmas ka tänapäeval sama.
Kui president Uchtdorf kõneles Kirikule teiste eest hoolitsemisest, ütles ta: „Issand ei soovi, et me istuksime kaldal ja ootaksime, kuni vesi ojast ära voolab, et siis kuiva jalaga läbi minna. Ta tahab, et me koos töötades käised üles kääriksime ja ehitaksime silla või paadi ning ületaksime niiviisi oma katsumuste veed.”6
Vaesete ja kannatavate aitamine on Jeesuse Kristuse jüngriks olemise asendamatu osa. See on töö, mida Jeesus Kristus ise maa peal teenides tegi. „Issanda viisil teiste eest hoolitsemine ei ole lihtsalt järjekordne punkt Kiriku programmide nimistus,” ütles president Uchtdorf lõpetuseks. „Seda ei või jätta hooletusse või kõrvale heita. Sellel on keskne koht meie õpetuses ja selles väljendub meie usu olemus.”7