Teerajajad igal maal:
Filipiinid: Vaimne vägi mere saartel
53 lühikese aasta jooksul on Kirik Filipiinidel, mida tuntakse Oriendi pärli nime all, kogenud hämmastavat tugevust ja kasvu.
Augusto A. Limi jaoks kinnitasid kahe Ameerika Ühendriikidest pärineva noore misjonäri sõnumid põhimõtteid, mida ta juba teadis õiged olevat. Noore juristi ja kristlase Augusto jaoks olid õpetused, näiteks jätkuv ilmutus, „asjad, millesse ta juba keskkoolis ja kolledžis käies uskunud oli”.1
Mõne kuu pärast nõustus Augusto pühapäeval Kirikusse minema ja võttis vastu väljakutse Mormoni Raamatut lugeda ja selle üle palvetada. „Ma hakkasin tõsiselt lugema Mormoni Raamatut, samas vaimus, mida Moroni meil [omada] soovitas. Kui ma lugesin ja soovisin teada, kas see on tõsi, hakkas mu tunnistus pärast mõne rea lugemist kasvama,” meenutas ta.2
1964. aasta oktoobris sai Augusto Lim ristitud ja temast sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku teerajaja Filipiinidel. Varsti liitus Kirikuga ka tema naine. Täna, pärast aastakümneid ustavalt kirikus teenimist, mis sisaldas ka 1992. aasta kutset teenida üldjuhina, meenutab vend Lim sadade tuhandete Oriendi pärlis elavate viimse aja pühade usku ja pühendumist.
Viljakas maa
Umbes 550 aastat enne Jeesus Kristuse sündi lubas Issand Mormoni Raamatu prohvet Nefile: „Ma pean meeles neid, kes on meresaartel,” ja „toon oma sõna inimlastele; jah, koguni kõikidele maa rahvastele” (2Ne 29:7). Paljudele, kes on lugenud neid valitud sõnu, meenub üks grupp meresaari: Filipiinid.
Filipiini Vabariik on suur, umbes 7100 saarest koosnev ligi 100 miljonilise rahvaarvuga saarestik Aasia ranniku kaguosas. See on kaunis troopiline maa, kus elavad sõbralikud, agarad ja alandlikud inimesed. Kuid riiki vapustavad pidevalt maavärinad, taifuunid, vulkaanipursked, hiidlained ja teised loodusõnnetused ning vaevavad sotsiaalmajanduslikud probleemid. Laialt levinud vaesus on pidev probleem, filipiinlased on pidanud taluma mitmeid poliitilise ebastabiilsuse ja majanduskriiside perioode.
Neile aga, kes on tuttavad Issanda teedega, on Filipiinid evangeeliumi seemnete istutamise viljakaks mullaks. Peale tagalogi ja teiste kohalike keelte räägivad paljud filipiinlased ka inglise keelt, mis on samuti riigikeel. Hispaania pika valitsusaja tõttu on üle 90 protsendi elanikkonnast kristlased ja suurem osa ülejäänud kümnest protsendist moslemid.
Esimest korda püüdsid Filipiinidel Kirikut tutvustada 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõja ajal Willard Call ja George Seaman, kaks viimse aja pühast ajateenijat Utah’ osariigist Ameerika Ühendriikidest, keda oli enne lahkumist misjonäriks asetatud. Võimaluse avanedes kuulutasid nad evangeeliumi, kuid ristimisi sellele ei järgnenud.
II maailmasõja ajal viibis saartel mitmeid viimse aja pühasid, kes liikusid edasi koos liitlasvägedega. 1944. ja 1945. aastal pidasid sõjaväegrupid mitmes paigas Kiriku koosolekuid ja sõja lõppedes oli Filipiinidel veel hulk viimse aja pühadest ajateenijaid. Nende seas olid Maxine Tate ja hiljuti usku pöördunud Jerome Horowitz. Mõlemad aitasid tutvustada evangeeliumi Ancieta Fajardole. Aidates pommituses hävitatud Manila piirkonnas Aniceta maja taastada, jagas vend Horowitz oma vastleitud usku Aniceta ja tema tütre Ruthiga.
Aniceta sai tunnistuse ja soovis ristitud saada, kuid Kirik ei lubanud sel ajal Filipiinidel ristimisi, kuna saartel puudusid alalised Kiriku üksused. Vanem Harold B. Lee (1899–1973) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kuulis Aniceta soovist ristitud saada ja üldise ajateenijate komitee esimehena andis ta Aniceta ristimiseks loa. 1946. aasta ülestõusmispüha hommikul ristis ajateenija Loren Ferre Aniceta Fajardo, keda tunnistatakse esimese filipliinlasena, kes sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks.
Misjonitöö algus
Pärast sõda organiseeriti kahes Ameerika sõjaväebaasis – Clarki õhuväebaasis ja Subic Bay mereväebaasis – Kiriku grupp ja viimse aja pühadest ajateenijad jäid ootama Kiriku ametlikku rajamist Filipiinidele. 21. augustil 1955. aastal pühitses president Joseph Fielding Smith (1876–1972) Filipiinid evangeeliumi jutlustamiseks. Õiguslike piirangute tõttu lükkus misjonäride saabumine edasi aastani 1961.
1960. aastal külastas Filipiine vanem Gordon B. Hinckley (1910–2008), kes teenis tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi assistendina: „Ma avaldasin arvamust, et misjonitöö saab … sama edukaks, kui see on olnud maailma teistes paikades.”3 Järgmisel aastal pärast liikmete, nagu Maxine Tate Grimmi, Lõuna Kaug-Ida misjoni juhataja Robert S. Taylori ning ka mitte Kiriku liikmetest sõprade suurt ettevalmistust ja dokumentide vormistamist naasis vanem Hinckley saartele, et Filipiinid uuesti misjonitöö alguseks pühitseda.
28. aprillil 1961. aastal kohtus vanem Hinckley Manila eeslinnas väikese grupi teenistusliikmete, Ameerika residentide ja ühe filipiinlasest liikme David Lagmaniga ja ütles järgmise erilise palve: „Mitu tuhat inimest võtab vastu selle sõnumi ja saab tänu sellele õnnistatud.”4 Need sõnad, öeldud tõelise Issanda teenija poolt, said peagi prohvetlikuks.
Esimesed misjonärid – Raymond L. Goodson, Harry J. Murray, Kent C. Lowe ja Nester O. Ledesma – saabusid Manilasse mõni nädal hiljem. „Filipiinlased olid evangeeliumile väga vastuvõtlikud,” märkis vanem Lowe. „Kui perepea otsustas Kirikuga liituda, siis paljudel juhtudel liitus Kirikuga terve perekond.”5
Kirik edeneb
Töö edenes niivõrd, et 1967. aastal organiseeriti Filipiinide misjon. Aasta lõpuks oli misjonis 3 193 liiget, kellest 631 olid pöördunud usku samal aastal. 1973. aastaks oli Kirik Filipiinidel kasvanud peaaegu 13 000 liikmeni. 20. mail 1973. aastal moodustati Filipiinide Manila vai, mille juhatajaks sai Augusto A. Lim. 1974. aastal jagati misjon Filipiinide Manila ja Filipiinide Cebu City misjoniteks.
1975. aasta augustis külastas Manilat president Spencer W. Kimball (1895–1985), et olla Filipiinide esimese piirkonna konverentsil eesistujaks. August oli tormine kuu ja muutis väljastpoolt Manilat tulijatele reisimise raskemaks. Bussitäis pühasid Laoag Cityst ei oleks peaaegu jõudnudki kohale, kuid pühad lükkasid sõiduki mudalombist välja ja palusid bussijuhti, et see ümber ei pööraks. Üks teine pühade grupp sõitis üle tormise mere kolm päeva, sest kõige tähtsam on, nagu üks õde ütles, näha ja kuulda Jumala elavat prohvetit.
President Kimball külastas Filipiine taas 1980. aastal, et olla järjekordse piirkonna konverentsi eesistuja, ning kohtus lühidalt ka Filipiinide presidendi Ferdinand Marcosega. See kohtumine sillutas tee, et 1983. aastal avas Kirik Filipiinidel misjonäride koolituskeskuse ja pühitses järgmisel aastal Filipiinide Manila templi. 1987. aastal moodustati Filipiinide Mikroneesia piirkond, mille peakorter asub Manilas.
1987. aastal tõlgiti Mormoni Raamat osaliselt tagalogi keelde. Praeguseks on Mormoni Raamat saadaval mitmes Filipiinide keeles, sealhulgas sebu keeles.
Templiõnnistused
1980. aasta detsembris saatis president Spencer W. Kimball Kiriku kinnisvaraosakonna juhataja Manilasse, et leida templi jaoks sobilik krunt. Pärast mitme krundi vaatamist soovitas juhataja osta 1,4-hektarilise maatüki Quezon Citys. Krundilt avaneb vaade Marikina orule ja see asukoht on paljudest Kiriku liikmetest võrdsel kaugusel. Soovitus kiideti heaks ja krunt osteti 1981. aasta jaanuaris. Kiriku palvel sai tänava nimeks Temple Drive.
Hoolimata taifuuniohust kogunes 25. augustil 1982 templi ehitusega alustamise tseremooniale umbes 2000 Kiriku liiget kõikidelt saartelt, reisides laeva, rongi ja bussiga. Templi ehitus algas peagi ja see oli pühitsemiseks valmis 1984. aasta augustis.
Peaaegu 27 000 liiget ja mitteliiget külastasid templit enne selle pühitsemist. Nad tulid vaatamata kahele taifuunile, mis olid 48-tunnise vahega vaid mõni päev varem Filipiinidest üle käinud. Kaugetest provintsidest saabusid pühad väsinute, kuid rõõmsatena. Paljudel juhtudel olid nad sunnitud sõitma Manilasse kõrvalteede kaudu, sest maanteed olid üle ujutatud ja sillad üle kallaste voolavate jõgede poolt kahjustatud.
Templi ilu avaldas külastajatele muljet, sealhulgas paljudele prominentidele. Kirjanik Celso Carunungani sõnade kohaselt oli seal „pühalik tunne, sest kui sa sisse jõuad, seisad sa silmitsi oma Loojaga”. Kolonel Bienvenido Castillo, peakaplan Filipiinide Constabularys ütles, et tempel on „koht, kus saab mõelda taevaseid asju, sest keskkond soosib seda”. Kaks nunna leidsid, et tempel „on tõepoolest Issanda koda”. Eva Estrada-Kalaw, Filipiinide parlamendi liige ütles giididele: „Ma sooviks, et te siia rohkem templeid ehitaksite.”6
President Hinckley, kes teenis tol ajal teise nõuandjana Esimeses Presidentkonnas, juhatas templi nurgakivi tseremooniat teisipäeval, 25. septembril 1984. Sellele järgnes selestilises ruumis üheksa pühitsemistseremooniat. Eri istungitel osales ligi 6 500 püha 16 vaiast ja 22 ringkonnast Vaikse ookeani piirkonnast.
Kohe, kui viimane pühitsemistseremoonia oli lõppenud, said Paulo V. Malit jr ja Edna A. Yasona 27. septembril 1984. aastal esimeseks abielupaariks, kes Filipiinide Manila templis abiellusid. Templi esimene president W. Garth Andrus viis abielutseremoonia läbi.
Hulgaliselt Kiriku liikmeid alates templitöötajatest seisis järjekorras, et saada oma templiand. Templitöö jätkus kogu öö järgmise päevani.
Liikmete soov templisse minna oli kasvanud. Need, kes elasid Manilast kaugel, pidid palju ohverdama, et suur vahemaa paadi või bussiga läbida. Kuid nad tulid ja tõid endaga lugusid usust ja kindlameelsusest.
Bernardo ja Leonides Obedozale General Santosest näis kaugesse Manila templisse minek võimatu. Kuid nagu kaupmees, kes müüs kõik, mis tal oli, et osta üks hinnaline pärl (vt Mt 13:45–46), otsustas see paar reisi eest maksmiseks müüa oma maja, et nad võiksid koos oma lastega saada igavese perena pitseeritud. Oma kodu ja enamiku vara müügist õnnestus neil kokku saada täpne raha, et oma üheksaliikmelise perega Manilasse seilata. Leonides muretses, sest neil polnud enam kodu, kuhu naasta. Kuid Bernardo kinnitas talle, et nende eest hoolitseb Issand. 1985. aastal pitseeriti nad templis perena kokku ajaks ja igavikuks. See oli iga toodud ohvrit väärt, sest templis leidsid nad võrreldamatu rõõmu – oma hinnalise pärli. Ja nagu Bernardo oli öelnud, Issand tõesti hoolitses nende eest. Kui nad Manilast tagasi jõudsid, andsid lahked tuttavad neile elukoha. Nende lapsed said hariduse ja lõpuks muretses pere endale uues asukohas oma kodu.
18. aprillil 2006. aastal kuulutas Esimene Presidentkond välja Filipiinide Cebu City templi ehituse. Seda uudist kuuldes valasid paljud Kiriku liikmed õnnepisaraid. „Me oleme õnnistatud, sest Issand on valinud Cebu City meie järgmise templi asukohaks,” ütles Cesar Perez jr, Cebu City usuinstituudi juhataja.
Mõni kuu pärast Filipiinide Cebu City templi pühitsemist leidsid filipiinlastest pühad taas põhjust rõõmustamiseks. 2. oktoobril 2010. aastal kuulutas president Thomas S. Monson üldkonverentsi avakõnes välja Filipiinide Urdaneta templi ehituse Pangasinanis.
Parim on alles ees
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik Filipiinidel on suhteliselt noor, kui seda võrrelda teiste riikidega, kuid selle saatus on saareriigis hiilgav. Kiriku kasv on olnud imeline ja parim on alles ees. Vanem Michael John U. Teh seitsmekümnest, teine filipiinlane, keda kutsuti teenima üldjuhina, ütles: „Meie [Filipiini viimse aja pühad] peame end rohkem kui kunagi varem vaimselt ette valmistama, sest töö läheb edasi, kas meie abiga või ilma.”7
Tõepoolest, 21. sajandi edenedes suureneb taastatud Kiriku kasv ja mõjusfäär, sest üha enam filipiinlasi võtab vastu selle sõnumi ja saab saareriigi rahvale valitud õnnistuseks. Vanem Tehile ja Filipiinide pühadele on täitumas „suured … Issanda lubadused neile, kes on meresaartel” (2Ne 10:21).
Kiriku liikmeskonna kasv Filipiinidel
1967: 3193
1970: 13000
1980: 17424
1990: 237000
2000: 373000
2012: 661598