Mul oli, mida jagada

Brent Fisher, California osariik, Ameerika Ühendriigid

Ma olin hädaolukordadeks valmistumise all mõelnud alati enda ja oma pere heaolu tagamist. Kuid ühel 1992. aasta pühapäeva hommikul Lõuna-Floridas olles hakkasin ma sedalaadi valmisolekut hoopis teisiti mõistma. Ameerika Ühendriikide üks kõige laastavam orkaan Andrew tekitas ühel kaunil suvel Miami linnas Florida osariigis palju pahandust.

Kolmekuulise tööalase õppeprogrammi tõttu elasin ma ajutiselt üksi ühes rannakorteris. Kui kuulsin tormihoiatust ja sain teada, et peame lõunaks olema hoonest evakueerunud, broneeris mu töökaaslane mulle ja kolleegidele sisemaal hotellitoad. Ma lõin lauad akende ette ning pakkisin asjad kokku.

Olin oma naist ja lapsi nädalasele külaskäigule oodanud ning selle tarbeks oma kuueliikmelisele perele piisavalt vett ja toitu varunud. Mind lohutas mõte, et mul on turvaline koht, kuhu minna, ning piisavalt toitu mitmeks nädalaks.

Kui ma kell 10.30 minekule asusin, tundsin end hästi – kõik oli korras. Ma põlvitasin, et tänada Taevast Isa õnnistuste eest, ning palusin saabuva tormi ajaks Tema abi. Palvet lõpetades innustas Vaim mind ütlema: „Kui keegi peaks mu abi vajama, siis palun aita mul ta üles leida.”

Paari minuti pärast koputas mu uksele 80. eluaastates lesknaine. „Vabandust,” sõnas ta. „Ma eksisin toaga. Ma otsin oma sõpra.”

Ta nägi kurnatud välja. Kui ma küsisin, kas saan kuidagi aidata, teatas ta murest murtuna, et ei tea, mida teha ega kuhu minna. Ma küsisin, kus ta elab, ning me läksime koos tema korterisse, hindasime olukorda ning arutasime, mida edasi teha.

Rääkisin talle, et mu firmal võib olla ühes hotellis vaba ruumi, ning kutsusin teda meie rühmaga jääma. Ta ohkas kergendatult. Me pakkisime kiiruga ta asjad, tagasime korteri ohutuse ning seejärel palusin ma ühel kolleegil ta autoga hotelli viia.

Kui ma tahtsin minema hakata, palusid veel kaks lesknaist mu abi. Ma aitasin neil rahuneda, et nad suudaksid järele mõelda, kust varjupaika leida. Kui ma ühe töökaaslase pagasit peale võtsin, tuli minult abi küsima veel üks eakas lesknaine. Me paigutasime tema õrnad esemed turvalisse kohta ning ma aitasin tal kodust lahkuda.

Vahepeal olid teised töökaaslased kutsunud kaks saarel elavat kolledžitudengit sisemaa hotelli meie grupiga liituma. Nende ainsaks toiduks oli peotäis suupisteid ja liiter mineraalvett. Õnneks minul oli, mida jagada, mitte ainult nendega, vaid ka kõigi teistega.

Milline õnnistus oli olla valmis ning lasta Issandal end juhtida! See võimaldas mul teisi äreval ajal rahustada ning veeta peaaegu kogu oma aeg teisi aidates, ilma et mul oleks tulnud muretseda enda pärast. Ma hakkasin hoopis rohkem hindama preesterluse juhtide nõuannet olla hädaolukordadeks valmis.