25. õppetund

Utah’ sõda ja Mountain Meadowsi tapatalgud

Sissejuhatus

1850. aastatel viis viimse aja pühade ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline vääritimõistmine Utah’ sõjani, mis vältas aastatel 1857–1858. 1857. a septembris toimus konflikt Utah’ lõunaterritooriumi viimse aja pühade ja Californiasse rändavate emigrantide vankrikaravani liikmete vahel ning viimse aja pühad, motiveerituna vihast ja hirmust, planeerisid ja viisid täide üle 120 emigrandi tapatalgud. Seda kohutavat tegu teatakse kui Mountain Meadowsi tapatalguid.

Ettevalmistav materjal

Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept. 2007, lk 17–21.
Peace and Violence among 19th-Century Latter-day Saints. Gospel Topics, lds.org/topics.
Henry B. Eyring. 150th Anniversary of Mountain Meadows Massacre, 11. sept 2007, mormonnewsroom.org/article/150th-anniversary-of-mountain-meadows-massacre.

Õpetamissoovitused

Pinged kasvasid algusaegade viimse aja pühade ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel

Andke õpilastele koopia õppetunni lõpus toodud käsilehest. Paluge ühel õpilasel lugeda ette käsilehe osa pealkirjaga „Kasvavad pinged viisid Utah’ sõjani”.

käsileht, Utah’ sõda ja Mountain Meadowsi tapatalgud

Kui teie oleksite olnud viimse aja püha 1857. aastal ja oleksite kuulnud, et teie linnale läheneb suur armee, siis mille pärast te oleksite muretsenud? (Õpilased võivad mainida, et pühasid oli vägivaldselt Ohiost, Missourist ja Illinoisist välja aetud, paljud olid kaotanud oma hinnalised omandid ning mõned inimesed olid tapetud või surnud nende tagakiusamiste ajal. Uudised lähenevast armeest pani osa pühasid muretsema, et sama võib juhtuda Utah’s.)

Paluge õpilastel lugeda läbi käsilehe osa pealkirjaga „Ettevalmistused territooriumi kaitsmiseks”.

Tekkis konflikt mõne viimse aja püha ja emigrantide vankrikaravani liikmete vahel

Näidake kaarti, mis on sarnane raamatus esitatuga või joonistage see kaart tahvlile.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette käsilehe osa pealkirjaga „Konflikt emigrantide vankrikaravaniga”.

Paluge õpilastel mõelda ajale, kui nad kogesid konflikti teise inimese või grupiga. Paluge ühel õpilasel lugeda ette 3. Nefi 12:25. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida põhimõte, mida Jeesus Kristus õpetas, mis võib meid juhtida, kui me kogeme teistega suheldes pingeid.

Mida tähendab ütlus „leppige kiiresti oma vastasega”?

Et aidata õpilastel seda fraasi mõista, paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmine tsitaat vanem David E. Sorensenilt Seitsmekümnest.

„Päästja ütles: „Leppige kiiresti oma vastasega ‥ ”, käskides meil sellega lahendada meie erimeelsused varakult, et hetkekired ei kasvaks füüsilise või emotsionaalse julmuseni ja et me ei langeks oma viha vangi.” (Forgiveness Will Change Bitterness to Love. – Ensign, mai 2003, lk 11)

Kuidas võtaksid kokku Päästja õpetuse kirjakohas 3. Nefi 12:25? (Kui õpilased vastavad, kirjutage tahvlile järgmine põhimõte: kui me lahendame konflikti teistega Issanda viisil, siis võime me vältida tüli kahjulikke tagajärgi.)
Kuidas võinuksid inimesed, kes plaanisid teha kahju vankrikaravani liikmetele, seda põhimõtet rakendada?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette käsilehe osa pealkirjaga „Vastasseisu suurenemine”.

Mida oleksid Cedar City Kiriku juhid pidanud tegema, kui William Dame andis neile nõu mitte kasutada maakaitseväge? Milliste tegudeni viis selle nõuande hülgamine? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile järgmine põhimõte: kui me eirame nõu teha seda, mis on õige, siis muutume me altimaks halbade, isegi patuste valikute tegemisele. Võite samuti märkida, et nõukogude pidamise süsteemis, mille kaudu Kirikut juhitakse, on suurem tarkus.)

Paluge paaril õpilasel kordamööda ette lugeda käsilehe osa pealkirjaga „Kallaletung emigrantidele” ja paluge õpilastel vaadata, kuidas Cedar City juhid pärast saadud nõuande eiramist järjepidevalt patuseid valikuid tegid.

Milline tagajärg oli Cedar City juhtide otsusel eirata William Dame’i, maavägede komandöri nõuannet?
Millised valikud olid tol hetkel neil, kes olid kallaletungi eest vastutavad? (Nad võisid tehtu üles tunnistada ja vastutada tehtu tagajärgede eest või nad võisid püüda oma kuritegusid ja patte varjata.)

Paluge õpilastel mõtiskleda järgmiste küsimuste üle:

Kuidas teie talitate, kui teete midagi valesti? Kas te tunnistate väärteod üles ja vastutate tehtu tagajärgede eest või püüate te pettusega pattu varjata?

Mõned viimse aja pühad planeerisid ja panid toime Mountain Meadowsi tapatalgud

Selgitage, et Kiriku liikmed, kes emigrantidele kallale tungisid, püüdsid oma patte varjata. Paluge klassil kuulata, mis juhtus selle valiku tulemusena, samal ajal kui õpilased loevad kordamööda ette käsilehe osa pealkirjaga „Mountain Meadowsi tapatalgud” ja „Traagilised tagajärjed”.

Selgitage, et mõne viimse aja pühade juhi ja Lõuna-Utah’ territooriumi asuniku otsused viisid Mountain Meadowsi tapatalgute tragöödiani. Selle kontrastina lahendasid Kiriku ja territooriumi juhid Salt Lake Citys konflikti Ameerika Ühendriikide valitsusega rahukõneluste ja läbirääkimiste kaudu 1858. aastal. Selle konflikti ajal – mis hiljem nimetati Utah’ sõjaks – toimusid Ameerika Ühendriikide vägede ja Utah’ maakaitsevägede vahel agressioonid, kuid mitte lahingud.

Kuidas võtaksite kokku valikud, mis viisid Mountain Meadowsi tapatalguteni?
Milliseid põhimõtteid see tragöödia meile õpetab? (Õpilased võivad leida erinevaid põhimõtteid, sealhulgas järgmine: oma pattude varjamine võib viia teiste pattude sooritamiseni. Oma pattude varjamine võib tuua kahetsust ja kannatusi.)

Kinnitage õpilastele, et kui nad on vigade ja patu rajal, võivad nad vältida südamevalu ja kahetsust tulevikus, kui nad pöörduvad Issanda poole ja parandavad meelt oma pattudest.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette käsilehe osa pealkirjaga „Kiriku juhid kuulsid tapatalgutest”.

Selgitage, et kuna paljud kohalikud viimse aja pühad olid vastutavad Mountain Meadowsi tapatalgute planeerimise ja toimepanemise eest, on mõned inimesed lasknud sellel sündmusel negatiivselt mõjutada oma arvamust tervest Kirikust.

Miks on tähtis mõista, et mõne Kiriku liikme halvad teod ei määratle evangeeliumi õigsust?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Esimese Presidentkonna liikme, president Henry B. Eyringi tsitaat, mis on kirjas käsilehe osas pealkirjaga „Mountain Meadowsi tapatalgute 150. aastapäev”.

Kuidas me peaksime reageerima, kui kuuleme juhtudest, mil Kiriku liikmed ei ole elanud Jeesuse Kristuse õpetuste kohaselt?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Heelamani 5:12. Paluge klassil teksti jälgida ja leida, mida me võime teha, et arendada ja hoida oma tunnistust, et rasketel aegadel, nagu siis kui kuuleme, et Kiriku liikmed ei ole elanud Jeesuse Kristuse õpetuste kohaselt, ei kõiguta see meie usku.

Heelamani 5:12 kohaselt, mida võime teha, et arendada ja hoida oma tunnistust? (Kui õpilased on vastanud, võite kirjutada tahvlile järgmise põhimõtte: me võime arendada tugevat tunnistust, püstitades oma usu Jeesuse Kristuse alusele.)

Selle põhimõtte piltlikustamiseks näidake järgmist tsitaati ja paluge ühel õpilasel see ette lugeda:

„James Sanders on ühe tapatalgutes ellu jäänud lapse ‥ lapselapselaps [ja samuti Kiriku liige]. ‥ Vend Sanders ‥ ütles, et kui ta sai teada, et tema esivanem oli tapatalgutes tapetud, „ei kõigutanud see minu usku, kuna mu usk põhineb Jeesusel Kristusel ja mitte ühelgi inimesel Kirikus.”” (Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept 2007, lk 21)

Kuidas võib meie usk Jeesusesse Kristusesse meid tugevdada, kui me kuuleme, et Kiriku liikmed ei ole elanud Jeesuse Kristuse õpetuste kohaselt?
Mida teie teete, et aidata ehitada oma usku Jeesuse Kristuse alusele?

Tunnistage, kui tähtis on elada Päästja õpetuste järgi ja rajada oma usk Temale ja Tema evangeeliumile. Paluge õpilastel mõtiskleda, kuidas nad võiksid paremini ehitada oma usu Jeesuse Kristuse alusele ja seada endale eesmärgiks seda teha.

Õpilase lugemismaterjal

Peace and Violence among 19th-Century Latter-day Saints. Gospel Topics, lds.org/topics.

Utah’ sõda ja Mountain Meadowsi tapatalgud

Evangeeliumi taastamise alused – 25. õppetund

Kasvavad pinged viisid Utah’ sõjani

Kolm aastat pärast seda, kui esimesed viimse aja pühadest teerajajad jõudsid Salt Lake’i orgu, organiseeris Ameerika Ühendriikide valitsus Utah’ territooriumi ja määras Brigham Youngi selle territooriumi esimeseks kuberneriks. 1857. aastate keskel kuulsid viimse aja pühade juhid kuuldusi, et föderaalvalitsus võib Brigham Youngi välja vahetada uue Utah’ territooriumi kuberneri vastu, keda toetaks suurearvuline föderaalarmee. 24. juulil 1857 tähistas president Brigham Young grupi viimse aja pühadega Salt Lake’i orgu saabumise 10. aastapäeva, kui ta sai kinnitust varasemale uudisele, et armee lähenes Salt Lake Cityle.

Eelnevatel aastatel olid erimeelsused ja vääritimõistmised kasvatanud pingeid viimse aja pühade ja Ameerika Ühendriikide ametnike vahel. Pühad soovisid, et neid juhiksid nende enda valitud juhid ja olid tagasi lükanud kõik föderaalvalitsuse kandidaadid, kellel ei olnud nendega ühiseid väärtuseid ja kellest mõned olid ebaausad, korrumpeerunud ja ebamoraalsed. Mõned föderaalametnikud uskusid, et pühade teod ja hoiakud tähendasid, et nad mässasid Ameerika Ühendriikide valitsuse vastu.

Ameerika Ühendriikide president James Buchanan saatis Salt Lake Citysse 2500 sõdurit, kes saatsid uut kuberneri ja hoolitsesid tema turvalise Utah’sse jõudmise eest ning pidid maha suruma selle, mis tema arvates oli pühade valitsusvastane mäss. See otsus tehti ilma õige infota situatsiooni kohta Utah’s (vt Church History in the Fulness of Times Student Manual, 2. kd (Church Educational System manual, 2003), lk 368–371).

Ettevalmistused territooriumi kaitsmiseks

Jutlustes pühadele kirjeldasid president Young ja teised Kiriku juhid lähenevaid sõdureid vaenlastena. Nad kartsid, et sõjavägi võib pühad Utah’st välja ajada, nagu neid oli varem Ohiost, Missourist ja Illinoisist välja aetud. President Young, kes oli mitu aastat palunud pühadel teravilja varuks koguda, kordas oma juhiseid, et neil oleks toitu, kui nad peaksid sõjaväe eest põgenema. Utah’ territooriumi kubernerina käskis ta maaväel territooriumi kaitseks valmistuda.

Konflikt emigrantide vankrikaravaniga

Emigrantide vankrikaravan, mis reisis Arkansasest läände Californiasse, sisenes Utah’sse just siis, kui viimse aja pühad valmistusid kaitsma territooriumi läheneva Ameerika Ühendriikide armee eest. Mõned vankrikaravani liikmed ärritusid, kuna neil oli raskusi hädasti vajamineva teravilja ostmisega pühadelt, kes olid saanud juhiseid oma teravilja varuda. Emigrandid sattusid samuti konflikti pühadega, kes ei tahtnud, et vankrikaravani suur hulk hobuseid ja kariloomi tarbiks ära kogu toidu ja vee varu, mida pühad oma loomade tarbeks vajasid.

Pinged jõudsid haripunkti Cedar Citys, viimases Utah’ asulas teel Californiasse. Leidsid aset tülid vankrikaravani liikmete ja mõne viimse aja püha vahel. Mõned vankrikaravani liikmed ähvardasid liituda läheneva valitsuse armeega, et pühade vastu võidelda. Kuigi vankrikaravani kapten oma kaaslasi selliste ähvarduste tegemise eest noomis, nägid mõned Cedar City juhid ja asunikud emigrante oma vaenlastena. Vankrirühm lahkus linnast vaid pool tundi pärast saabumist, kuid mõned asunikud ja Cedar City juhid tahtsid neile järele minna ja karistada mehi, kes olid neid solvanud.

Vastasseisu suurenemine

Kuna need pühad ei lahendanud oma konflikti emigrantidega Issanda viisil, muutus situatsioon palju tõsisemaks. Isaac Haight, Cedar City linnapea, maakaitseväe ülem ja vaia juhataja, küsis luba maakaitseväe komandörilt, kes elas lähedal paiknevas asulas Parowanis, et kutsuda maakaitsevägi ja astuda neid solvanud vankrikaravani liikmete vastu välja. Maakaitseväe komandör William Dane, kes oli Kiriku liige, andis Isaac Haightile nõu emigrantide ähvardustele mitte tähelepanu pöörata. Selle asemel, et tema nõu kuulda võtta, otsustasid Isaac Haight ja teised Cedar City juhid veenda kohalikke indiaanlasi vankrikaravani ründama ja emigrantide karistuseks nende kariloomi varastama. Isaac Haight palus John D. Leel, kohalikul Kiriku liikmel ja maakaitseväe majoril, seda rünnakut juhtida ja nad tegid koos plaani, kuidas selles teos indiaanlaseid süüdistada.

Kallaletung emigrantidele

Isaac Haight esitas plaani vankrikaravani rünnata kohalike Kiriku juhtide nõukogule, kogukonnale ja maakaitseväele. Mõned nõukogu liikmed olid plaanile jõuliselt vastu ja küsisid Haightilt, kas too on president Brigham Youngiga konsulteerinud. Mööndes, et seda ta teinud polnud, nõustus Haight saatma sõnumitooja James Haslami Salt Lake Citysse kirjaga, mis selgitas olukorda ja küsis, mida ette võtta. Kuid kuna Salt Lake City on Cedar Cityst umbes 400 kilomeetri kaugusel, siis pidi sõnumitooja nädal aega kõvasti ratsutama, et Salt Lake’i ja sealt president Youngi juhistega tagasi Cedar Citysse jõuda.

Vahetult pärast seda, kui Isaac Haight saatis sõnumitooja oma kirjaga, ründasid John D. Lee ja grupp indiaanlasi emigrantide laagrit kohas nimega Mountain Meadows. Lee juhtis rünnakut, kuid varjas oma isikut, nii et paistis, nagu oleksid asjaga seotud vaid indiaanlased. Osa emigrantidest tapeti või haavati ja ülejäänud võitlesid ründajatega, sundides Lee ja indiaanlased taganema. Emigrandid seadsid oma vankrid kiiresti tihedaks kaitsevalliks ringi. Viiepäevase piiramise käigus toimusid veel kaks rünnakut vankrikaravani vastu.

Mingil hetkel nägid maakaitseväe mehed kaht emigrandist meest, kes olid vankriringist väljaspool. Maakaitseväelased tulistasid nende pihta ja tapsid ühe. Teine mees pääses põgenema ja viis uudise, et rünnakuga on seotud ka valged mehed, vankrilaagrisse. Rünnaku planeerijate pettus oli sellega välja tulnud. Kui emigrantidel lubatakse Californiasse minna, leviks uudis, et viimse aja pühad olid vastutavad vankrikaravani ründamise eest. Vandenõulased kartsid, et see uudis toob negatiivseid tagajärgi nii neile kui ka nende rahvale.

Mountain Meadowsi tapatalgud

Püüdes takistada uudise levikut, et viimse aja pühad olid seotud rünnakuga vankrikaravanile, tegid Isaac Haight, John D. Lee ja teised kohalikud Kiriku juhid ning maakaitseväe juhid plaani, kuidas tappa ülejäänud emigrandid, välja arvatud väikesed lapsed. Seda plaani täide viies läks John D. Lee emigrantide juurde ja ütles, et maakaitsevägi kaitseb neid edasiste rünnakute eest, juhtides nad turvaliselt tagasi Cedar Citysse. Kui emigrandid Cedar City poole kõndisid, hakkasid maakaitseväelased nende pihta tulistama. Mõned asunike värvatud indiaanlased tormasid peidust välja, et rünnakuga liituda. Vankrikaravani 140 liikmest jäeti ellu vaid 17 väikest last.

Kaks päeva pärast tapatalguid saabus James Haslam Cedar Citysse president Youngi vastusega, mis käskis kohalikel juhtidel vankrikaravan rahus minna lasta. „Kui Haight Youngi sõnu luges, nuttis ta nagu laps ja suutis vaid öelda: „Liiga hilja, liiga hilja.”” (Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept 2007, lk 20)

Traagilised tagajärjed

Mountain Meadowsi tapatalgud ei põhjustanud vaid 120 ohvri surma, vaid tõid suuri kannatusi ellujäänud lastele ja teistele ohvrite sugulastele. Mõned viimse aja pühad hoolitsesid tapatalgutes ellujäänud emigrantide laste eest. 1859. aastal võtsid föderaalametnikud need lapsed enda eestkoste alla ja viisid nad tagasi sugulaste juurde Arkansasesse. Paiute indiaanlased kannatasid samuti, kuna neid süüdistati ebaõiglaselt selles kuritöös.

Kiriku juhid kuulsid tapatalgutest

„Kuigi Brigham Young ja teised Kiriku juhid Salt Lake Citys kuulsid tapatalgutest peagi pärast nende toimumist, said nad asunike seotusest ja selle kohutava kuriteo detailidest teada järk-järgult pikema aja jooksul. 1859. aastal vabastasid nad kutsetest vaia juhataja Isaac Haighti ja teised prominentsed Kiriku juhid Cedar Citys, kes olid tapatalgutes osalenud. 1870. aastal heideti Isaac Haight ja John D. Lee Kirikust välja.

1874. aastal süüdistas territooriumi ülemkohus üheksat meest nende osaluse pärast tapatalgutes. Enamik neist lõpuks vahistati, kuigi ainult Lee üle peeti kohut. Ta mõisteti süüdi ja hukati. Üks teine süüdistuse saanud mees andis osariigile tõestusmaterjali (tunnistas vabatahtlikult ja andis tõestusmaterjali teiste süüdistatavate vastu) ja teised veetsid palju aastaid seaduse eest joostes. Teised maakaitseväelased, kes tapatalgutes osalesid, vaevlesid kogu ülejäänud elu kohutava süütunde ja korduvate hirmuunenägude käes selle pärast, mida nad olid näinud ja teinud.” (Richard E. Turley Jr. The Mountain Meadows Massacre. – Ensign, sept 2007, lk 20)

Mountain Meadowsi tapatalgute 150. aastapäev

President Henry B. Eyring Esimesest Presidentkonnast ütles:

„Vastutus [Mountain Meadowsi tapatalgute eest] lasub kohalikel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku juhtidel, kes elasid Mountain Meadowsi läheduses, kes olid samas ka tsiviil- ja maakaitseväejuhid, ning Kiriku liikmetel, kes tegutsesid nende juhtimisel. ‥

Jeesuse Kristuse evangeelium, mida me usume, jälestab meeste, naiste ja laste külmaverelist tapmist. Selle asemel toetab see rahu ja andestust. See, mida meie Kiriku liikmed kaua aega tagasi [Mountain Meadowsis] tegid, oli kohutav ja vabandamatu kristlike õpetuste ja käitumise eiramine. ‥ Pole kahtlust, et jumalik õiglus toob korrakohase karistuse kõikide peale, kes olid vastutavad nende tapatalgute eest. ‥

Õnnistagu Taevane Jumal, kelle pojad ja tütred me kõik oleme, et austaksime neid, kes siis surid, näidates üksteise vastu puhast armastust ja andestuse vaimu, mille eeskujuks oli Tema ainusündinud Poeg.” (150th Anniversary of Mountain Meadows Massacre, 11. sept 2007, mormonnewsroom.org/article/150th-anniversary-of-mountain-meadows-massacre)