Kristuse tunnistajaks saamine
Apostlid on oma preesterluse ameti tõttu volitatud olema Kristuse erilisteks tunnistajateks kogu maailmas (vt ÕL 107:23). Nende tunnistus on Issanda päästmistöö juures ülitähtis. Ometi ei pea apostlid olema ega olegi üksi. Kõik meie seast, kes on ristitud ja liikmeks kinnitatud, on võtnud enda peale Jeesuse Kristuse nime koos kohustusega „seista kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal” (Moosia 18:9). Igaüks meist suudab saada Tema tunnistajaks. Tõepoolest, Issand loodab oma evangeeliumi kuulutamisel „nõrkade ja lihtsate” peale (vt ÕL 1:19, 23) ja Tema sooviks on, „et iga inimene räägiks Issanda Jumala, maailma Päästja enda nimel” (ÕL 1:20).
Käsitlegem mõnda viisi, kuidas üks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige saab olla Kristuse tunnistaja.
Me oleme Kristuse tunnistajad, kui saame kindla isikliku tunnistuse, et Ta elab.
Kõige põhilisemas tähenduses tähendab Jeesuse Kristuse jüngriks olemine kindlat isiklikku tunnistust selle kohta, et Ta on jumalik Jumala Poeg, maailma Päästja ja Lunastaja. Muistsed apostlid teadsid, et Jeesus oli lubatud Messias, ja rääkisid isiklikust kogemusest Tema sõna otseses mõttes aset leidnud ülestõusmisest. Sellest hoolimata ei pea Kristuse tunnistaja olema teda näinud või Tema juurde läinud. Kui Peetrus tunnistas Jeesusele: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” vastas Issand, et Peetrus ei jõudnud sellise teadmiseni, kuna oli Jeesusele füüsiliselt lähedal, vaid seetõttu, et Tema Taevaisa oli seda temale ilmutanud (vt Matteuse 16:15–17). Jeesus tegi Toomasele selgeks, et selleks et saada sellist usku või tunnistust, nagu oli Toomasel, ei pea Teda puudutama ega nägema: „Jeesus ütleb temale: „Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Johannese 20:29)
Meie tunnistus Kristusest saab tavaliselt alguse teiste tunnistustest – nende tunnistustest, keda me tunneme või teame ja usaldame. Meil on apostlite kirjalik tunnistus, et „selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik” (Apostlite teod 2:32). Meil on Tema ettemääramise, teenimistöö ja lepituse kohta Vana ja Uus Testament. Meil on veel üks testament, Mormoni Raamat, mille keskseks eesmärgiks on „juudi ja pagana veenmi[ne], et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele”1. Meil on prohvet Joseph Smithi tunnistus, et ta nägi ja kuulis, kuidas Isa osutas Jeesusele ja kuulutas: „See on minu armas Poeg” (Joseph Smith – Ajalugu 1:17), ning prohveti hilisem kinnitus, et „pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mis meie temast anname: et Ta elab! Sest me nägime Teda, nimelt Jumala paremal käel; ja me kuulsime häält tunnistamas, et tema on Isa Ainusündinu” (ÕL 76:22–23). Meil on ka kaasajal erilised tunnistajad, kes elavad meie seas, ja kellelt me saame omaenda silmadele ja kõrvadele kinnitava tunnistuse. Lisaks sellele kuulevad paljud oma õnnistuseks vanemate, vanavanemate ja ustavate sõprade tunnistusi.
Need, kes sõlmivad ristimislepingu, saavad erilise annina usu Jeesusesse Kristusesse, ja koos Püha Vaimu anniga tuleb kinnitus, et tunnistused, mis me oleme saanud Kristuse kohta, on õiged. Nefi kinnitas seda omalt poolt: „Ja siis te olete sellel kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu; jah, te olete väravast sisenenud; te olete teinud vastavalt Isa ja Poja käskudele; ja te olete saanud Püha Vaimu, kes tunnistab Isa ja Poja kohta, lubaduse täitmiseks, mida ta on teinud, et kui te sel moel sisse astute, te saate Püha Vaimu” (2 Nefi 31:17; rõhutus lisatud).
Teiste sõnade uskumine on vaimne and ja täiendavaks anniks on saada „Püha Vaimu poolt teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et ta löödi risti maailma pattude eest” (ÕL 46:13).
Selline tunnistus tuleb sageli tunnetena – rahu, põlemis- ja kindlustunne, selguse saamine. Issand andis Oliver Cowderyle Mormoni Raamatu kohta tunnistuse vaimsete tunnete vahendusel, mis kinnitasid, „et need sõnad, ehk see töö, mida sa oled kirjutanud, on õiged” (ÕL 6:17). Seejärel lisas Issand järgmist: „Kui sa soovid veel tõendust, siis tuleta meelde seda ööd, mil sa hüüdsid minu poole oma südames, et sa võiksid teada tõde neist asjadest. Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas? Millist suuremat tõendust sa võid saada kui see, mis tuleb Jumalalt?” (ÕL 6:22–23) Vaim meelele rahu rääkimas pole ainuke viis tunnistuse tulemiseks, aga niivõrd kui see tuleb Jumalalt, pole sellest paremat. Nii nagu toitudes pühakirjades olevatest Kristuse sõnadest saame me „tunnistada, et [oleme] kuulnud [Tema] häält ja tunne[me Tema] sõnu” (ÕL 18:36), nii võime me tunnistada Jumalalt kinnituseks saadud vaimsete tunnete alusel, et teame Tema Poega ja seda, et Ta elab.
Me oleme Kristuse tunnistajad, kui me elame nii, et meist peegelduvad Tema õpetused.
Oma teenimistöö ajal läänepoolkeral andis Päästja järgmise käsu: „Hoidke oma valgus kõrgel, et see võiks paista maailmale. Vaadake, mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma–-see, mida te olete näinud mind tegemas” (3 Nefi 18:24). Inimesed peaksid suutma näha meis midagi Jeesusest Kristusest. See, kuidas me käitume, räägime, välja näeme ja isegi mõtleme, peegeldab Teda ja Tema teed. Alma väljendas seda kui vägeva muutuse kogemist oma südames ja tema peegelpildi saamist oma näoilmesse (vt Alma 5:14). Samas vaimus käskis Issand, et me oleksime sellised just nagu Tema (vt 3 Nefi 27:27). Kuigi me polnud Tema teenimistöö ajal Temaga, näeme me pühakirju uurides Jeesust ning seda, mida Ta tegi ja ütles. Ja kui me seda eeskuju järgime, tunnistame me Temast.
Mulle meenub ühe katoliku preestri eeskuju, kellega ma tutvusin, kui me töötasime üheskoos ühiskondliku teenimise vallas Tennessee osariigi pealinnas Nashville´is. Isa Charles Strobel mõtles välja projekti, kuidas tuua kodutuid tänavalt koolitusprogrammist osa võtma, kus neile jagati eluks vajalikke oskusi ja töövõimalusi. Ta pühendas lugematuid tunde, et aidata nendel inimestel muutuda jäädavalt paremuse suunas ja iseendaga toime tulla. Ma sain oma üllatuseks teada, et vaid mõned aastad varem oli üks kodutu mees ta ema tapnud. Isa Strobeli kristlik armastus ulatus isegi nendeni, kelle seast leiti see, kes oli vägivaldselt tema kallilt emalt elu võtnud.
Apostlite ja prohvetite keskseks sõnumiks kõikidel ajastutel on vajadus meeleparanduse järele, selleks et Jeesuse Kristuse lepituse kaudu patud andeks saada. Meie enda meeleparandus tunnistab Temast ja Tema armu väest meile andestada ja meid puhastada. Me ei pea saama täiuslikuks, selleks et meie tunnistus oleks kehtiv, nii kaua kui me püüame kooskõlastada oma elu Päästja standarditega. President Ezra Taft Benson (1899–1994) soovitas arukalt selle protsessi käigus nii usinust kui ka kannatlikkust:
„Kristuse-sarnaseks saamine on eluaegne püüdlus ning sellega kaasneb väga sageli kasv ja muutus, mis on aeglane, vaata et märkamatu.…
… Iga Pauluse, iga Enose ja iga kuningas Lamooni puhul on sadu ja tuhandeid inimesi, kelle jaoks on meeleparanduse protsess palju tajumatum, palju märkamatum. Nad liiguvad iga päevaga Issandale lähemale, mõistmata, et nad kujundavad oma elu Jumala järgi. Nende vaikne elu on täis headust, teenimist ja pühendumust. Nad on nagu laamanlased, kelle kohta Issand ütles, et neid „ristiti tule ja Püha Vaimuga… ja nad ei teadnud seda” (3 Nefi 9:20; rõhutus lisatud).”2
Me oleme Kristuse tunnistajad, kui aitame teistel tulla Tema juurde.
Nefi kandis rõõmuga ette järgmist: „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame ette Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma ettekuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, mis allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele” (2 Nefi 25:26). Meie saame olla sama aktiivsed, aidates teistel, eriti oma lastel, Kristuse juurde tulla.
Nefi sõnad: „Me räägime Kristusest” tähendavad seda, et me ei tõrgu rääkimast oma tunnetest seoses Päästjaga, kui me kellegagi juttu ajame. Sageli on need neljasilmaolukorrad, kus me saame avalalt ja sõbralikult arutada, kes Ta on ning mida Ta tegi ja õpetas, kannustades ka teisi Teda armastama ja järgima.
„Me rõõmustame Kristuses” viitab sellele, et meie maailmavaade on üldjuhul õnnelik, mis peegeldab meie usku Kristusesse. Me teame, et „tema arm on küllaldane” selleks, et lunastada meid surmast ja patust, ning et saada täiustatud Temas (vt Moroni 10:32–33). Kuigi me puutume kokku pettumuste ja isegi tragöödiatega, teame me siiski, et tänu Temale on meie igavene õnn kindlustatud. Kui meis särab usk Jeesusesse Kristusesse, näitame me teistele, kes on „vaevatud ja koormatud”, kuidas leida Temas hingamist (Matteuse 11:28–30).
„Me jutlustame Kristusest” viitab kohe kindlasti põhimisjonäride ja liikmete misjonitööle, kuid selle alla käib ka see, mida me teeme jumalateenistustel, Pühapäevakooli klassides ja sarnastes oludes, kus Tema on õppe- ja uurimisteemaks. Meie osalus nii õpetajate kui ka õpilastena kuulub Temast tunnistamise juurde, ning isiklik uurimine, millel see osalemine põhineb, tunnistab meie usust veelgi enam.
„Me kuulutame ette Kristusest” tähendab seda, et tunnistame Temast Vaimu väega (vt 1 korintlastele 12:3). „Jeesuse tunnistus on prohvetikuulutamise vaim!” (Ilmutuse 19:10) Nii nagu need, kes kuulutasid muiste prohvetlikult Tema esimesest tulemisest, nii kinnitame ka meie sõnade ja tegudega prohvetlikke kuulutusi Tema teise tulemise kohta. Kui me teeme Eelija vahenduselt taastatud preesterluse volituse kaudu oma esivanemate heaks ristimisi ja teisi pühi talitusi, enne kui tuleb „Jehoova päev, suur ja kardetav” (Malakia 3:23–24; vt ka ÕL 2; 128:17–18), tunnistame me sellega, et Kristus tuleb taas, ja et meie enda südamed peavad olema pöördunud meie isade poole, et Tema tulekuks valmistuda (vt Malakia 3:24; ÕL 2:2).
„Ja me kirjutame vastavalt oma ettekuulutustele” viitab arukusele oma tunnistus Kristusest jäädavalt kirja panna. Me mõistame, et meie jagatud tunnistused on „kirja pandud taevas inglitele vaatamiseks; ja nad rõõmustavad [meie] üle” (ÕL 62:3). Meie enda järeltulijad ja teisedki võivad vaadata ja rõõmustada meie tunnistuse üle Kristusest, mille me panime kirja nende heaks veel enne seda, kui mõned neist sündisid.
Kui te tunnete, kuidas Püha Vaim Temast tunnistab ja teie vaim saab selle kohta üha uuesti kinnitust paljude erinevate kogemuste ja olukordade vältel, kui te püüate päevast päeva hoida oma enda elus üleval Tema eeskuju valgust, ning kui te tunnistate teistele ja aitate neil saada Temast teada ja Teda järgida, olete te Jeesuse Kristuse tunnistajad. Rahuldagu Jumal teie südamesoovi kuuluda nende sekka, „kes võtsid vastu tunnistuse Jeesusest” (ÕL 76:51) ja olid sellele tunnistusele ustavad kogu sureliku elu (vt ÕL 138:12).