Kes on Jeesus Kristus?
Kohtudes Kaheteistkümnega Filippuse Kaisareas, küsis Jeesus: „Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?” Peaapostel Siimon Peetrus vastas: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” (Matteuse 16:15–16) Peetrus tunnistas hiljem, et Jeesus „oli ette määratud enne maailma rajamist” (1 Peetruse 1:20). Tema oli „algul Isa juures ja [on] Esmasündinu” (ÕL 93:21).
Kui Isa plaani – päästmise ja õnne plaani (vt Alma 34:9) – esitleti (vt Alma 42:5, 8), oli vaja kedagi, kes lepitaks, tooks lunastuse ja halastuse kõikidele nendele, kes selle plaani vastu võtavad (vt Alma 34:16; 39:18; 42:15). Isa küsis: „Kelle ma saadan?” Tema, keda hakati tundma Jeesusena, otsustas vabatahtlikult ja valmilt vastata: „Siin ma olen, saada mind” (Aabraham 3:27). „Isa, sinu tahe sündigu, ja auhiilgus olgu igavesti sinu” (Mooses 4:2).
Ettevalmistuseks loodi maa: „Ma lõin [maailmad] Poja kaudu, kes on minu Ainusündinu,” kuulutas Isa (Mooses 1:33; vt ka Efeslastele 3:9; Heelaman 14:12; Mooses 2:1).
Jeesuse Kristuse nimetused
Vana Testamendi prohvetid tundsid Teda Jehoovana (vt Aabraham 1:16; 2 Moosese 6:3). Prohvetitele näidati ette Tema tulemist: „Vaata Jumala Talle, jah, tõepoolest Igavese Isa Poega!” (1 Nefi 11:21; vt ka Johannese 1:14) Tema emale öeldi: „[Pane] temale nimeks Jeesus.… Teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks” (Luuka 1:31–32).
Paljud nimetused ja nimed kirjeldavad Tema jumalikku missiooni ja teenimistööd. Ta õpetas ka ise: „Mina olen maailma valgus ja elu. Mina olen Alfa ja Oomega, algus ja lõpp” (3 Nefi 9:18). „Mina olen… teie eestkostja Isa ees” (ÕL 29:5; vt ka ÕL 110:14). „Mina olen hea karjane” (Johannese 10:11). „Mina olen Messias, Siioni Kuningas, Taeva Kalju” (Mooses 7:53). „Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juure, see ei näe nälga [ega] janu!” (Johannese 6:35) „Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik” (Johannese 15:1). „Mina olen ülestõusmine ja elu” (Johannese 11:25). „Mina olen… helkjas koidutäht” (Ilmutuse 22:16), „Jeesu[s] Kristu[s], teie Lunastaja, Suu[r] Mina Olen” (ÕL 29:1).
Tema on Vahemees (vt 1 Timoteosele 2:5), Õnnistegija (vt Luuka 2:11), Lunastaja (vt ÕL 18:47), Koguduse Pea (vt Efeslastele 5:23), selle Nurgakivi (vt Efeslastele 2:20). Viimasel päeval „[mõistab Jumal kohut] inimeste… üle Kristuse Jeesuse läbi… evangeeliumi järgi” (Roomlastele 2:16; vt ka Mormon 3:20).
„Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud” (Johannese 3:16); „sellepärast, lunastus tuleb Pühas Messias ja läbi tema, sest tema on täis armu ja tõde” (2 Nefi 2:6).
Prohvet Joseph Smithilt küsiti sageli: „Millised on teie usundi põhialused?”
„Meie usundi põhialuseks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti ja Ta tõusis uuesti kolmandal päeval ning läks taevasse; ja kõik muu meie usundisse puutuv on vaid lisand sellele.”1
Jeesuse Kristuse alandlikkus
Tema ristilöömisele eelnenud vahistamise ajal oli Issand just tulnud Ketsemanist. Reetmise hetkel tõmbas Peetrus välja oma mõõga ülempreestri teenija Malkuse vastu. Jeesus ütles:
„Pista oma mõõk tuppe tagasi.…
Või arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta läkitab mulle kohe enam kui kaksteistkümmend leegioni ingleid?” (Matteuse 26:52–53)
Issand jäi kogu mõnitamise, teotamise, piitsutamise ja lõpuks piinava ristilöömise vältel vaikseks ja allaheitlikuks – välja arvatud üks hetk pingelisest draamast, millest tuleb ilmsiks kristliku õpetuse põhiolemus. See hetk saabus kohtuprotsessi käigus. Pilaatus, kes oli nüüd hirmul, ütles Jeesusele: „Kas sa ei räägi minuga? Eks sa tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja meelevald sind risti lüüa?” (Johannese 19:10)
Võib vaid ette kujutada, millise vaikse majesteetlikkusega Issand lausus: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt” (Johannese 19:11). See, mis seejärel juhtus, ei toimunud sellepärast, et Pilaatusel oli võim seda peale sundida, vaid sellepärast, et Issandal oli tahe seda vastu võtta.
„Ma jätan oma elu,” ütles Issand, „et seda jälle võtta.
Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta” (Johannese 10:17–18).
Jeesuse Kristuse lepitus
Kristuse ristilöömisele eelnevalt ja pärast seda on paljud inimesed loobunud vabatahtlikult oma elust isetute kangelastegude läbi. Kuid keegi pole olnud silmitsi sellega, mille tegi läbi Kristus. Tema peal oli kõikide inimeste üleastumiste koorem, kõikide inimeste süü. Ja kaalul oli lepitus. Tema vabatahtliku teo kaudu said halastus ja õiglus lepitatud, igavene seadus alalhoitud ja sellise vahendamiseni jõutud, ilma milleta surelikku inimest ei saaks lunastada.
Ta võttis omal valikul vastu kogu inimkonna karistuse, kogu selle pahelisuse ja kõlvatuse, jõhkruse, kõlblusetuse, loomuvastasuse ja rikutuse, sõltuvuse, tapmiste ning piinamiste ja õuduste kogusumma eest – kõige selle eest, mida on kunagi täide saadetud või saadetakse kunagi täide selle maa peal. Seda tehes seisis Ta silmitsi selle kurja kohutava väega, kes ei olnud liha vangistuses ega aldis surelikule valule. Selline oli Ketseman!
Kuidas lepitus teostati, me ei tea. Ükski surelik ei vaadanud pealt, kui kuri selja pööras ja end häbitundest selle puhta isiku Valguse eest ära peitis. Kogu pahelisus ei suutnud seda Valgust kustutada. Kui kõik sai tehtud, oli lunahind makstud. Nii surm kui põrgu hülgasid oma hagi kõigi vastu, kes teevad meeleparandust. Inimesed olid lõpuks vabad. Seejärel võis iga hing, kes kunagi elab, otsustada seda Valgust puudutada ja saada lunastatud.
Selle piiritu ohverduse kaudu, „Kristuse lepituse läbi, võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele” (3. usuartikkel).
„Lepitus” pühakirjades
Inglise keeles on lepitus atonement, mis on tegelikult kolmest sõnast koosnev sõnaühend: at-one-ment, mille tähenduseks on ühte seadma, ühte Jumalaga, sobitama, kooskõlastama, lepitama.
Kuid kas te teadsite, et sõna atonement esineb kõigest üks kord ingliskeelses Uues Testamendis? Kõigest üks kord! Ma tsiteerin Pauluse kirja roomlastele:
„Kristus on surnud meie eest.
… Meid Jumalaga lepitati tema Poja surma kaudu,… kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud.
Aga mitte ainult seda, vaid me kiitleme ka Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me nüüd oleme saanud lepituse” (Roomlastele 5:8, 10–11; rõhutus lisatud).
See on ainuke kord, kui sõna lepitus esineb ingliskeelses Uues Testamendis. Kõikidest sõnadest just lepituse! See sõna polnud võõras, sest seda kasutati palju Vanas Testamendis seoses Moosese seadusega, aga vaid üks kord Uues Testamendis. Minu arvates on see tähelepanuväärne.
Ma tean selle kohta vaid ühte selgitust. Selle jaoks pöördume me Mormoni Raamatu poole. Nefi tunnistas, et kord „sisaldas [Piibel] Issanda evangeeliumi täiust, kellest need kaksteist apostlit tunnistavad” ning et „pärast seda, kui [sõnad] lähevad Talle kaheteistkümne apostli kaudu juutidelt paganatele, näed sa selle suure ja jäleda kiriku asutamist, mis on kõige jäledam kõikidest teistest kirikutest; sest vaata, nad on Talle evangeeliumist ära võtnud palju osi, mis on selged ja kõige väärtuslikumad; ja samuti on nad ära võtnud mitmeid Issanda lepinguid” (1 Nefi 13:24, 26).
Jaakob määratles seda suurt ja jäledat kirikut järgmiste sõnadega: „Sellepärast see, kes võitleb Siioni vastu, peab hukkuma, olgu ta siis juut või pagan, ori või vaba, mees või naine; sest need on need, kes on terve maa hoor, sest need, kes ei ole minu poolt, on minu vastu, ütleb meie Jumal” (2 Nefi 10:16).
Nefi ütles ka järgmist: „Paljude selgete ja väärtuslike asjade pärast, mis on raamatust ära võetud,… äärmiselt suur hulk komistab, ja isegi niivõrd, et saatanal on nende üle suur võim” (1 Nefi 13:29). Seejärel teatas ta, et need selged asjad taastatakse (vt 1 Nefi 13:34–35).
Ja taastatigi. Mormoni Raamatus esineb sõna lepitus sellisel kujul ja mõnes ajavormis 39 korda. Ma tsiteerin vaid ühte salmi Alma raamatust: „Ja nüüd, halastuse plaani ei saanud teostada muidu, kui siis, kui saab tehtud lepitus; sellepärast Jumal ise lepitab maailma patud, et teostada halastuse plaani, et rahuldada õigluse nõudeid, et Jumal võiks olla täiuslik, õiglane Jumal ja ka halastav Jumal” (Alma 42:15; rõhutus lisatud).
Kõigest üks kord Uues Testamendis, kuid 39 korda Mormoni Raamatus. Kas on paremat tunnistajat, et Mormoni Raamat on tõepoolest teine testament Jeesusest Kristusest?
Ja see pole veel kõik. Sõnad lepitama, lepitab ja lepitus esinevad Õpetuses ja Lepingutes viis ning Kallihinnalises Pärlis kaks korda. Nelikümmend seitse ülimalt tähtsat viidet. Ja see pole ikka veel kõik! Lepitust aitavad selgitada sajad muud salmid.
Valikuvabadus
Issand võttis lepituse eest maksmise enda kanda ilma sundimata, sest valikuvabadus on kõrgeim põhimõte. Valikuvabadust tuleb vastavalt plaanile au sees pidada. See oli nii algusest, Eedenist, saadik.
„Issand ütles Eenokile: Vaata neid oma vendi, nad on minu enda kätetöö, ja päeval, mil ma nad lõin, andsin ma neile nende arusaamise; ja Eedeni rohuaias andsin ma inimesele valikuvabaduse” (Mooses 7:32).
Lisaks kõigele muule Eedeni rohuaias aset leidnule, tegi Aadam oma ülimal proovilepanekuhetkel valiku. Pärast seda, kui Issand käskis Aadamal ja Eeval paljuneda ja täita maa ning andis neile käsu, et nad ei maitseks hea ja kurja tundmise puu vilja, ütles Ta: „Siiski sa võid ise valida, sest et see on sinule antud; aga pea meeles, et ma keelan selle ära, sest et päeval, mil sa sellest sööd, tuleb sul kindlasti surra” (Mooses 3:17).
Kõne all oli liiga palju, selleks et tuua inimest surelikkusesse sunniviisil. See olnuks vastuolus just selle seadusega, mis oli plaani jaoks hädavajalik. Plaan nägi ette, et Jumala iga vaimulaps saab sureliku keha ja igaüks neist pannakse proovile. Aadam mõistis, et see peab nii olema ja tegi oma valiku. „Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu” (2 Nefi 2:25).
Aadam ja Eeva söandasid minna edasi paljunemise ja maa täitmisega, just nagu neil oli teha kästud. Nende kehade loomine Jumala kuju järgi, omaette loomistööna, oli plaani jaoks otsustava tähtsusega. Nende sellele järgnev langemine oli hädavajalik sureliku olukorra eksisteerimiseks ja plaani jätkumiseks.
Lepituse tarvilikkus
Nefi kirjeldas, mis juhtuks meie keha ja meie vaimuga, kui ei oleks tehtud „lõpmatu lepitus”. „Meie vaimud,” ütles ta, „peavad muutuma [kuradi] sarnaseks” (vt 2 Nefi 9:7–10).
Ma kasutan harva sõna absoluutselt. See on harva sobilik. Nüüd aga kasutan ma seda kaks korda:
Langemise tõttu oli lepitus absoluutselt hädavajalik, et ülestõusmine saaks aset leida ja saada võitu surelikust surmast.
Lepitus oli absoluutselt hädavajalik, et inimesed saaksid puhastada end patust ja saada võitu teisest surmast, vaimsest surmast, mis tähendab meie Taevaisast eraldumist, sest pühakirjades öeldakse meile kaheksa korda, et miski ebapuhas ei saa minna Jumala juurde (vt 1 Nefi 10:21; 15:34; Alma 7:21; 11:37; 40:26; Heelaman 8:25; 3 Nefi 27:19; Mooses 6:57).
Need pühakirjalised sõnad: „Sa võid ise valida, sest et see on sinule antud” (Mooses 3:17) esitlesid Aadamale ja Eevale ning nende järelpõlvele kõiki surelikkuse riske. Inimesed on surelikkuses vabad valima ja igast valikust sünnib tagajärg. Aadama tehtud valik andis tõuke õiglusseadusele, mis nõudis, et sõnakuulmatuse karistuseks oleks surm.
Kuid järgnevad kohtumõistmise ajal lausutud sõnad: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt” (Johannese 19:11) tõestasid, et halastus on sellega võrdväärne. Lunastaja saadeti võlga maksma ja inimesi vabaks laskma. Selline oli plaan.
Alma poeg Korianton pidas seda ebaausaks, et patule peab järgnema nuhtlus, et peab olema karistus. Selleks, et õpetada oma pojale ja meile lunastusplaani, esitas Alma põhjaliku õppetunni. Alma rääkis lepitusest ja ütles: „Nüüd, meeleparandus ei saanud tulla inimestele enne, kui oli karistus” (Alma 42:16).
Kui karistus on see hind, mida meeleparandus küsib, siis saab selle kätte soodsa hinnaga. Tagajärjed, isegi valulikud, kaitsevad meid. Nii lihtne asi kui lapse nutt valu käes, kui ta on oma sõrmega tuld puudutanud, võib meile seda õpetada. Kui poleks valu, võiks laps ära põleda.
Meeleparanduse õnnistused
Ma tunnistan valmilt, et ma ei leiaks mingit rahu, õnne ega turvatunnet maailmas, kus puudub meeleparandus. Ma ei tea, mida ma peaksin tegema, kui mul puuduks igasugune võimalus oma vigade kustutamiseks. See piin oleks suurem, kui suudaksin taluda. Teie puhul võib ehk olla teisiti, mitte aga minu puhul.
Lepitus sai tehtud. Ikka ja alati pakub see amnestiat üleastumisest ja surmast, kui me vaid meelt parandame. Meeleparandus on päästev tingimus selle kõige juures. Meeleparandus on võti, millega me saame vangikongi seestpoolt lahti keerata. Me hoiame seda võtit enda käes ja meil on valikuvabadus selle kasutamiseks.
Kui kõrgehinnaline on vabadus, kui ülimalt väärtuslik valikuvabadus.
Lutsifer manipuleerib osavalt meie valikutega, pettes meid patu ja tagajärgede suhtes. Tema ja ta inglid ahvatlevad meid olema vääritud, isegi pahelised. Kuid ta ei suuda – kogu igavikus mitte, vaatamata kogu oma väele mitte – meid täielikult hävitada, mitte ilma meie enda nõusolekuta. Kui valikuvabadus oleks tulnud inimesele ilma lepituseta, oleks see olnud hukatuslik and.
Loodud Tema kuju järgi
Meile õpetatakse Esimeses Moosese raamatus, Moosese raamatus, Aabrahami raamatus, Mormoni Raamatus ja Templianni saamisel, et inimese surelik keha tehti Jumala kuju järgi eraldi loomistööna. Kui loomine oleks toimunud kuidagi teisiti, poleks ehk olnud langemist.
Kui inimesed oleksid pelgalt loomad, soosiks loogika vabadust ilma valikuvabaduseta.
Ma tean hästi, et õppinud inimeste seas on neid, kes vaatavad madalama loomistöö poole, nagu loomad ja inimesed, et leida inimese päritolu. Nad ei vaata iseenda sisse, et leida sealset vaimu. Nad koolitavad end mõõtma asju ajas, tuhandetes ja miljonites, ning ütlevad, et need loomad, keda kutsutakse inimesteks, tekkisid kõik juhuse läbi. Ja neil on selle tegemiseks vabadus, sest neil on valikuvabadus.
Kuid valikuvabadus on ka meil. Me vaatame üles ja näeme universumis Jumala kätetööd ning mõõdame kõike epohhides, eoonides, ajajärkudes ja igavikes. Need paljud asjad, mida me ei tea, võtame me vastu usuga.
Ühte aga me teame! Seda kõike planeeriti „enne kui valmistati maa” (ÕL 38:1; vt ka ÕL 49:17; 76:13, 39; 93:7; Aabraham 3:22–25). Alates loomisest kuni viimase lõpustseenini aset leidnud sündmuste aluseks pole juhus; nende aluseks on valik! See oli nii plaanitud.
Seda me teame! Seda lihtsat tõde! Kui poleks olnud mingit loomist ja ei mingit langemist, poleks olnud mingit vajadust ei lepituse ega ka Lunastaja järele, kes oleks meie vahemees. Sel juhul poleks Kristust vaja olnudki.
Lepituse sümbolid
Päästja valas verd Ketsemanis ja Kolgatal. Sajandeid varem tutvustati eesseisvate asjade sümboli ja võrdkujuna paasapühasid. See oli talitus, millest pidada kinni igavesti (vt 2 Moosese 12).
Kui Egiptusele kuulutati välja surma nuhtlus, kästi igal iisraellaste perekonnal võtta üks lambatall – esmasündinu, isane ja veatu. See paasatall tapeti ühtegi luud murdmata ja selle verega tuli märgistada kodu uksepiidad. Issand lubas, et surmaingel möödub sel viisil märgistatud kodudest ega tapa neid, kes seal sees on. Neid päästis talle veri.
Pärast Issanda ristilöömist ei nõudnud ohverdamisseadus enam verevalamist. Sest sellega oli jõutud ühele poole, nagu Paulus õpetas heebrealastele, „ühel hoobil… üheainsa ohvri[ga] pattude eest… jäädavalt” (Heebrealastele 10:10, 12). Sellest ajast peale peab ohverduseks olema murtud süda ja kahetsev vaim – meeleparandus.
Ning paasapühasid peetakse igavesti meeles sakramendiga, mil me uuendame oma ristimislepingut ja võtame seda Jumala Talle keha mälestuseks ning Tema vere mälestuseks, mis valati meie eest.
Pole mingi tühine asi, et sellest sümbolist kirjutati taas Tarkuse Sõnas. Lisaks lubadusele, et käesoleva põlvkonna pühad, kes kuuletuvad, saavad tervist ja suuri teadmiste aardeid, lubati järgmist: „Ja mina, Issand, annan neile lubaduse, et hävitaja ingel möödub neist, nagu Iisraeli lastest, ja ei surma neid” (ÕL 89:21).
Ma ei suuda jääda rahulikuks, kui räägin teile oma tunnetest seoses lepitusega. See puudutab sügavaimat tänu- ja kohusetunnet. Mu süda ihkab taga Teda, kes selle toime pani – seda Kristust, meie Päästjat, kelle tunnistajaks ma olen. Ma tunnistan Temast. Tema on meie Issand, meie Lunastaja, meie Eestkostja Isa juures. Ta lunastas meid oma verega.
Ma pretendeerin alandlikult Kristuse lepitusele. Ma ei pea häbistavaks meie Isa ja Tema Poja kummardamiseks põlvili lasta. Sest mul on valikuvabadus ja olen nii teha otsustanud!