Olen ma päästetud?
Mu sõber Rachel küsis, kas tuleksin koos temaga kirikusse. Ta käis oma kirikus ja mind huvitas, kas tema kirik erineb minu omast. Ma küsisin oma vanematelt luba temaga kaasa minna. Nad ütlesid, et kuna tema jumalateenistuse aeg ei kattu meie koosolekutega, siis võin ma minna.
Paljud asjad tema kiriku jumalateenistusel olid minu jaoks võõrad: laulud ja palved olid erinevad ja jutlustaja kõneles harjumatult. Kui annetuste taldrikut ringi saadeti, ei teadnud ma, mida teha.
Lõpuks palus jutlustaja kõigil sealolijail, kes polnud veel Jeesust Kristust avalikult oma Päästjaks võtnud, ette tulla. Rachel sosistas ja kannustas mind ette minema. Ma kõhklesin. Meie koguduses polnud piiskop kunagi palunud kellelgi ette tulla ja Kristus avalikult vastu võtta. Ma ei teadnud, mida teha. Ehk oli mul jäänud minu päästmise jaoks midagi olulist tegemata. Ma lahkusin koosolekult segaduses.
Mõeldes hiljem sellele kogemusele, hakkasin ma mõistma, et olen tegelikult Jeesuse Kristuse avalikult oma Päästjaks võtnud. Mind ristis keegi, kes oli saanud preesterluse volituse Jeesuselt Kristuselt. Minu ristimine oli Taevase Isaga sõlmitud lepinguks, et võtan enda peale Jeesuse Kristuse nime ja olen Tema jünger. Ma lubasin, et pean kinni Tema käskudest ja püüan olla Tema moodi. Minu ristimisel olid kohal tunnistajateks olnud preesterluse hoidjad, aga ka pere ja koguduse liikmed.
Ristimisest ja liikmeks kinnitamisest saadik on mul olnud võimalus iga pühapäev sakramenti võtta ja tunnistada taas kord oma Taevasele Isale, et võtan jätkuvalt Kristuse nime enda peale.
Mõnikord võivad teiste kristlike kirikute liikmed esitada selle sama küsimuse, mille esitas minu sõbra jutlustaja, ainult et teises sõnastuses. Nad võivad küsida, kas me oleme päästetud? Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige vanem Dallin H. Oaks on aidanud meil seda küsimust mõista ja sellele vastata: „Kristlased omistavad vahel mõnele evangeeliumi võtmesõnale nagu päästetud või päästmine erinevaid tähendusi. Kui vastata selle alusel, mida küsimuse esitaja arvatavasti silmas peab, küsides meilt, kas me oleme „päästetud”, siis tuleb meil vastata „jah!””1
Minu tunnistus Jeesusest Kristusest oli alles kujunemas, kui ma oma sõbra kirikus käisin. Ma olen sellest ajast peale avastanud, et mida enam ma uurin evangeeliumi pühakirjade ja elavate prohvetite sõnade kaudu, seda valmimalt ja kindlamalt seisan ma Jumala tunnistajana igal ajal (vt Moosia 18:9).